Magnificati seletust[1] peetakse Lutheri piiblikommentaaride seas selle kauniduse tõttu omamoodi pärliks. Maarja kiidulaul oli toona igapäevane palvetekst ning seega osales Luther oma tõlgendusega kõigepealt pärandatud vagaduses. Samas näitlikustab see Lutheri käsitlust Jumala varjatud tegutsemisest ajaloos ja tema muutunud arusaama Maarjast. Jumala ema ei austata enam taevakuninganna ja lunastuse vahendajana, vaid noore naisena, kes alistus Jumala tahtele ning on sellega usu eeskujuks. Luther näeb Maarjas kujutatud sellist alandlikkust, mis pole inimlik püüdlus ega saavutus, vaid usk, milles inimene teab, et ei saa Jumala ette midagi kaasa võtta, ennast kuidagi kehtestada, ta saab üksnes vastu võtta.

Kuidas selline usk peaks toimima poliitilise vastutuse alas, kirjeldab Luther oma kirjutise „raamides“, eessõnas ja lõpupöördumises, mis on adresseeritud toona 18-aastasele Saksi kuurprints Johann Friedrichile. Luther rõhutab, et ükski poliitiline liider ei tohiks oma ametit võtta isikliku eesõiguse, vaid ülesandena Jumalalt inimeste teenimiseks.

Tekst valmis novembrist 1520 märtsini 1521 Wittenbergis ja mai lõpust juuni alguseni 1521 Wartburgis. Vahepeal osales Luther Wormsi riigipäeval, mille otsuse kohaselt ta Saksa riigis lindpriiks kuulutati. Väliste olude rahutust või sisemist pinget pole teksti meditatiivses stiilis siiski kuidagi märgata.

Lutheri varastel saksakeelsetel tekstidel on kaks eripära, mis tõlkimise kohati ebamugavaks muudavad. Esiteks kõnekeelsus ja sellest tulenev – tänapäeva mõõdupuude järgi isegi häiriv – sõnastuse ebatäpsus, mis sunnib pidevalt otsustama, kas mitte ühtteist lisada või ära võtta arusaadavuse huvides.

Teiseks eripäraks on Lutheri piiblikasutus. „Autoriseeritud“ saksakeelse tõlke puudumisel tsiteerib Luther reeglina ladinakeelset piibliteksti, nn Vulgatat, sageli jääb mulje, et mälu järgi ning käigupealt saksa keelde tõlkides. Tulemuseks on meie jaoks harjumatu vabadus Pühakirja suhtes ka tõlgendamise osas. Piibel on Lutheri jaoks veel osa elavast, seega ka suulisest pärimusest – ja tema tekste lugedes saame taas teadlikuks meie ajastule kaotsiläinud vahetust suhtlemisviisist.

Urmas Petti

JEESUS

HIILGAVALE JA KÕRGESTISÜNDINUD

vürstile ja isandale Johann Friedrichile[2],

Saksimaa hertsogile, Tüüringi maakrahvile ja Meisseni markkrahvile,

minu armulisele isandale ja patroonile.

Alandlik kaplan

Dr. Martin Luther

Hiilgav, kõrgestisündinud vürst, armuline isand!

Minu tagasihoidlikud palved ja teenimine on alati armulise vürsti käsutuses. Armuline isand, mulle on Teie armulik kiri[3] äsja üle antud ja ma olen selle lohutava sisu rõõmuga vastu võtnud. Kuna ma aga lubasin armulisele vürstile Magnificati[4] seletuse ja olen seetõttu talle võlgu – mille tasumisest mind on nii sageli hoidnud mu paljude vaenlaste õnnetusttoov tegevus –, mõtlesin armulise vürsti kirjale kohe selle raamatukesega vastata. Edasine viivitamine oleks mulle häbiks ega poleks mul ühtki sobivat vabandust jätta hooletusse armulise noore vürsti vaim, kes püüdleb Pühakirja armastamise poole ja leiab selle omandamisest üha enam innustust ja kinnitust, milleks ma soovin armulisele vürstile Jumala armu ja abi.

See on väga vajalik, kuna sellise enese tahtest loobunud ja Jumala valitsetud suure vürsti isik toob paljude inimeste pääste või siis paljude hukatuse, kui ta jäetakse enese hooleks ja teda valitsetakse armuta. Sest kuigi kõigi inimeste süda on Jumala kõigeväelistes kätes, pole ometi niisama üksnes kuningate ja vürstide kohta öeldud, et kuninga süda on Jumala käes, kes võib seda pöörata vastavalt enda tahtele.[5] Sellega tahab Jumal suurtesse isandatesse sisendada kartust enese ees, et nood õpiksid tundma vaid Jumala poolt neisse erilisel viisil sisendatut. Teiste inimeste tegevus toob vaid neile endile või üsna vähestele kasu või kahju. Isandad aga on üksnes selleks seatud, et nad kas teeksid teistele inimestele kahju või tooksid neile kasu nii vähe või nii kaua, kui nad valitsevad. Seepärast nimetab Pühakiri vagasid, jumalakartlikke vürste Jumala ingliteks[6] või isegi jumalaiks[7]. Kahjulikke vürste kutsutakse seevastu lõvideks, lohedeks ja märatsevateks loomadeks[8], keda Jumal ise nimetab oma loetelus ühena neljast nuhtlusest: katk, hinnatõus, sõda ja kurjad metsloomad[9].

Sest inimese süda, loomu poolest liha ja veri, on juba iseenesest pisut ülbe. Ja kui talle lisaks antakse kätte vägi, vara ja au, saab ta sellest tubli põhjuse jultumuseks ning liigne kindlusetunne juhib teda veelgi enam selles suunas, et Jumal unustatakse ja oma alamaid tähele ei panda. Ja kuni on võimalus karistamatult kurja teha, minnakse üha kaugemale ja muututakse loomaks, tehakse üksnes seda, mis lõbu pakub ja ollakse küll nime poolest isand, aga tegudes koletis. Seepärast on ka tark mees Bias[10] õigesti ütelnud: magistratus virum ostendit – valitsemine näitab, mis mehega on tegemist. [11] Alamad ei söanda oma tahtmist teha hirmust ülemate ees. Kuna ülemad isandad ei pea kartma inimesi, on hädavajalik, et nad teistest enam kardaksid Jumalat, tunneksid hästi Teda ja Tema tegusid ning hoolikalt ette vaataksid, nagu ütleb püha Paulus Rm 12,8: „kes valitseb, see olgu hoolikas.“

Nüüd ei tea ma terves Pühakirjas miskit paremat aitamaks teenida seda eesmärki kui see kõrgestiõnnistatud Jumala ema püha laul, mida on kindlasti hea õppida ja meeles pidada kõigil, kes tahavad õigesti valitseda ning olla kasulikud isandad. Maarja laulab siin tõesti kõige armsamalt Jumala kartusest ja milline Issand Ta on, eelkõige Tema tegudest nii kõrgemates kui madalamates seisustes. Las keegi teine kuulab oma armsamat, kes laulab mõnd ilmalikku laulu. Vürstil ja isandal sobib kuulata seda karsket neitsit, kes laulab vaimulikku, puhast, tervistavat laulu. Pole sugugi sobimatu komme laulda seda laulu igapäevaselt kõigis kirikutes vespril[12], lisaks eriliselt mõõdukal viisil võrreldes teiste lauludega[13]. Seesama õrn Jumala ema andku mulle vaim, kes aitab tema laulu kasulikult ja põhjalikult seletada. Ta andku armulisele vürstile ja meile kõigile sellest õndsakstegevat arusaamist ja võimalust leida kiiduväärt elu, et seeläbi saaksime kord igaveses elus kiita ja laulda igavest Magnificati. Aidaku meid selles Jumal! Aamen. Sellega usaldan ma end armulise vürsti hoole alla, alandlikult paludes, et armuline vürst suhtuks armulise tahtega minu vähestesse võimetesse. Wittenbergis, märtsikuu kümnendal päeval, anno MDXXI.

MAGNIFICAT

1. Minu hing ülistab Jumalat, Issandat.

2. Ja minu vaim rõõmustab Jumalas, minu Päästjas.

3. Sest Ta on vaadanud minu, oma tühise teenijanna peale, mistõttu mind kiidavad õndsaks inimlapsed igavesti.

4. Sest Tema, kes teeb kõik asjad, on teinud mulle suuri asju ja püha on Tema nimi.

5. Ja Tema halastus kestab suguvõsast suguvõsasse kõigile neile, kes Teda kardavad.

6. Ta tegutseb vägevalt oma käsivarrega ja hävitab kõik, kes on kõrgid oma südame meeles.

7. Ta tagandab suured isandad nende valitsemisest ja ülendab, kes on madalad ja eimiski.

8. Ta täidab näljased kõiksuguste andidega ja rikkad jätab tühjade kätega.

9. Ta võtab vastu oma rahva Iisraeli, kes Teda teenib, meenutades oma halastust.

10. Nagu Ta on tõotanud meie isadele, Aabrahamile ja tema lastele igavesti.

Eessõna ja sissejuhatus

Et seda püha kiidulaulu korralikult mõista, tuleb märkida, et kõrgekskiidetud neitsi Maarja kõneleb isiklikust kogemusest, kuidas teda on valgustanud ja õpetanud Püha Vaim. Sest keegi ei suuda Jumalat ega Jumala Sõna õigesti mõista muidu kui vahetult Pühast Vaimust. Kellelgi ei saa seda aga olla Pühast Vaimust, kui ta seda ei koge, katsu ega tunne. Sellessamas kogemuses õpetab Püha Vaim nagu oma isiklikus koolis, millest väljaspool ei õpetata midagi peale näiva sõna ning loba. Samamoodi õpetab püha neitsi: ta on ise kogenud, et Jumal teeb temas suuri asju, kuigi ta on tähtsusetu, tähelepandamatu, vaene ja põlatud, ning Püha Vaim õpetab talle seda rikkalikku kunsti ja tarkust, et Jumal on selline Issand, kes ei teegi muud, kui ülendab, mis madal ja alandab, mis kõrge, või lühidalt: lööb puruks, mis terve ja teeb terveks, mis puruks löödud.

Sest nii nagu Ta lõi kõik maailma olendid eimillestki, mistõttu Teda hüütakse Loojaks ja kõigeväeliseks, nii jääb Ta muutumatult tegutsema. Ja kõik Tema teod sünnivad maailma lõpuni nõnda, et Ta teeb sellest, mis on eimiski, tühine, põlatud, vilets ja surnud, midagi oivalist, aulist, õnnist ja elavat. Seevastu kõik selle, mis on oivaline, auline, õnnis ja elav, teeb Ta eimiskiks, tühiseks, põlatuks, viletsaks ja kaduvaks. Sellisel viisil ei saa toimida ükski loodu, suutes midagi teha eimillestki. Niisiis vaatavad Jumala silmad üksnes sügavusse, mitte kõrgusse, nagu ütleb Taaniel 3,55[14]: „Sa istud keerubite peal ja vaatad sügavikku või kuristikku.“ Ja Ps 138,6: „Jumal on kõigekõrgem ja vaatab alla madala peale ning kõrge tunneb Ta kaugelt ära.“ Samuti Ps 113,5-6: „Kus on selline Jumal nagu meie oma, kes istub kõige kõrgemal ja vaatab ometi alla madalale taevas ja maa peal?“ Sest kuna Ta on kõige kõrgem ja pole midagi Temast üle, ei saa Ta endast kõrgemale vaadata ega saa ka enda kõrvale vaadata, kuna keegi pole Temaga võrdne: Ta peab paratamatult vaatama endasse ja enda alla ning mida sügavamal on keegi Tema all, seda paremini Ta näeb teda.

Aga maailm ja inimeste silmad toimivad vastupidi. Need vaatavad ainult üles, tahavad nad ju kõrgemale tõusta, nagu seisab Õp 30,13: „See on rahvas, kelle silmad vaatavad üles, kelle silmalaud on tõstetud kõrgele.“ Me kogeme igapäevaselt, kuidas igamees püüdleb endast kõrgemale, austuse, võimu, rikkuse, osavuse, hea elu ja kõige suureks ja kõrgeks peetu poole. Sääraste inimeste ligi hoiavad kõik, sinna joostakse kokku. Neid teenitakse meelsasti, nende juures tahab igaüks olla ja saada osa kõrgusest: mitte ilmaaegu ei kujutata Pühakirjas kuningaid ja vürste nii harva vagadena. Seevastu sügavusse ei taha keegi vaadata. Kus on vaesus, häbi, häda, viletsus ja hirm, sealt pöörab igaüks silmad ära. Säärastest inimestest jookseb igamees eemale, põgeneb ja hülgab nad. Keegi ei kavatse neid aidata, toetada ega teha ka neist miskit. Nad peavad niisiis jääma sügavusse, madalaks, põlatud hulgaks. Pole ühtegi loojat inimeste seas, kes eimillestki suudaks teha miskit, kuigi püha Paulus Rm 12,16 ometi õpetab ja ütleb: „Armsad vennad, ärge pange tähele kõrgeid asju, vaid laske end tõmmata madalate hulka!“

Seepärast on Jumal tabatav üksnes pilgule, mis vaatab sügavusse, näeb häda ja viletsust, ning Jumal on ligi kõigile sügavuses olijaile. Just nagu Peetrus ütleb: „Suurelistele paneb Ta vastu, alandlikele annab Ta oma armu.“[15] Ja sellest pinnast voolab nüüd Jumala armastus ning ülistus. Mitte keegi ei saa Jumalat ülistada, kui ta enne ei pea Teda armsaks. Samuti ei saa keegi Teda armastada, kui ta ei tunne Teda kõige armsamal ja parimal moel. Teda ei saa aga tunda teisiti, kui Tema tegude kaudu, mida me oleme näinud, tunda saanud ja kogenud. Kus Teda aga kogetakse sügavusse vaatavana ja vaid vaeseid, põlatuid, hädiseid, viletsaid, hüljatuid ja neid, kes on eimiski, aitava Jumalana, seal saab Ta nii südamest armsaks, seal täitub Jumalasse vastu võetud süda rõõmuga, peksleb ja hüppab suurest heameelest. Seal ongi Püha Vaim, kes ühe hetkega teeb kogemuse läbi selgeks kogu selle määratu kunsti ja rõõmu.

Seepärast on Jumal meie kõigi peale pannud ka surma ja oma kõige armsamatele lastele ja kristlastele andnud Kristuse risti lugematute kannatuste ja hädadega. Ta laseb meid mõnikord ka pattu langeda, et Tal oleks sügavuses palju vaadata, palju aidata, palju teha. Ta näitab ennast õige Loojana ja annab end ka tunda, et me võiksime Teda armastada ja ülistada. Maailm oma kaugelenägelike silmadega punnib Talle kahjuks lakkamatult vastu ja takistab Tema nägemist, tegutsemist, abistamist ega lase Teda ka tunda, armastada ja ülistada, röövides sellega Temalt kogu au, võttes lisaks endalt lusti, rõõmu ja õnnistuse. Nii heitis ta ka oma ainsa, üle kõige armastatud poja Kristuse põhjatusse viletsusse ning näitas just tema varal oma vaatamise, tegutsemise, abi, viisi, nõu ja tahte sihti. Seepärast jääb ka seda kõike kogenud Kristus igavesti täis Jumala tundmist, armastust ja ülistust. Nagu ütleb Ps 21,7: „Sa oled Teda rõõmustanud puhta rõõmuga oma palge ees.“ See tähendab, et Ta sind näeb ja tunneb. Sellest ütleb ka Ps 44,9, et kõik pühakud muudkui kiidavad Jumalat taevas, et Ta on nende peale vaadanud nende kitsikuses ja on end neile tunda andnud nii, et nad Teda armastada ja ülistada võivad.

Nii teeb siin ka hell Kristuse ema, kes õpetab meid oma kogemuse varal ja sõnades, kuidas Jumalat tunda, armastada ja ülistada. Kuna ta siin rõõmust kepsleva vaimuga ülistab ja kiidab Jumalat, et Ta on tema peale vaadanud, kuigi ta on madal ja eimiski, peab uskuma, et ka tema vanemad olid vaesed, põlatud ja tühised. Meil tuleb see kujutluspilt lihtsate inimeste jaoks arusaadavaks teha: kindlasti olid Jeruusalemma ülempreestrite ja raehärrade tütred rikkad, ilusad, noored, õpetatud, au sees hoitud ja lugupeetud tervel maal nagu praegu kuningate, vürstide ja rikaste tütred. Sama kehtis paljudes teistes linnades. Ka Naatsaretis, Maarja enda linnas, polnud ta mitte ülemate valitsejate, vaid tavalise vaese pürjeli tütar, keda keegi eriliselt ei austanud ega tähelegi pannud. Naabrite ning nende tütardegi seas oli ta üks lihtne neiu, kes talitas laudas ja majas. Kindlasti polnud ta enamat vaesest teenijatüdrukust, kes teeb, mis kästakse.

Sest nii kuulutas Jesaja 11,1-2: „Jesse[16] kännust tõuseb võsu ja tema juurest kasvab õis, millel hingab Püha Vaim.“ Känd ja juur on Jesse ehk Taaveti suguvõsa, õieti neitsi Maarja; võsu ja õis on Kristus.  Nii nagu on ettearvamatu ja uskumatu, et kuivanud, kõdunud kännust ja juurest võrsub ilus võsu ja õis, nii polnud ka ette näha, et neitsi Maarjast saab sellise lapse ema. Sest ma arvan, et teda nimetatakse kännuks ja juureks mitte üksnes seepärast, et ta sai emaks rikkumatus neitsilikkuses – nagu võsu võrsumine surnud puuklotsist on üleloomulik –, vaid ka seepärast, et kuninglik Taaveti juur ja sugu, mis kord haljendas ja õitses suures aus, väes, rikkuses ja õnnes Taaveti ja Saalomoni aegadel, oli ka maailma silmis suur asi. Aga lõpuks, kui Kristus tuli, olid preestrid selle au enesele kahmanud ning valitsesid ise. Taaveti kuninglik sugu oli vaene ja põlatud nagu surnud puuklots, enam polnud lootust ega mõtet arvata, et sellest võiks taas tulla kuningas suures aus. Ja kui jõutakse sellise äärmiselt tähelepandamatu kujuni, tuleb Kristus ja sünnib põlatud tüvest, tühisest vaesest plikast. Võsu ja õis võrsuvad seega isikust, keda isandate Hannase ja Kaifase tütred poleks pidanud vääriliseks olema nende kõige tähtsusetum teenijanna. Nii lähevad Jumala tegu ja pilk sügavusse, inimese pilk ja tegu ikka kõrgusse. See on ajend Maarja kiidulauluks, mida nüüd tahame sõna-sõnalt kuulata.

MINU HING ÜLISTAB JUMALAT, ISSANDAT

See sõna lähtub suurest innust ja tohutust rõõmust, milles kogu Maarja meel ja elu seesmiselt vaimus ülendub. Seepärast ei ütle ta mitte: „Mina ülistan Jumalat,“ vaid: „Minu hing ülistab Jumalat“. Nagu tahaks ta ütelda: „Minu elu ja kõik mu meeled hõljuvad Jumala armastuses, ülistuses ja suures rõõmus, nii et ma enese üle meelevalda omamata olen enam ülendatud, kui ma ise suudaksin ülenduda Jumala ülistamiseks.“ Nagu sünnib kõigile neile, kes on täidetud jumaliku magususe ja vaimuga, et nad tunnevad enam, kui suudavad sõnul seletada. Sest rõõmuga Jumala ülistamine pole mingi inimese tegu, see on pigem rõõmus kannatamine ja üksnes Jumala tegu, mida ei saa sõnadega õpetada, vaid üksnes läbi isikliku kogemuse tunda. Nagu ütleb Taavet Ps 34,9: „Maitske ja vaadake, kui magus on Jumal Issand. Õnnis on inimene, kes teda usaldab.“ Esimesele kohale seab ta maitsmise, siis vaatamise, sest Teda ei saa tunda isikliku kogemuse ja osalemiseta, milleni ei jõua keegi muidu, kui Jumalat kitsikuses ja hädas kogu südamest usaldades. Seepärast lisab ta kärmelt: „Õnnis on inimene, kes usaldab Jumalat.“ Säärane inimene kogeb iseeneses Jumala tegu ja jõuab talle osaksaanud magusa kogemuse läbi kogu mõistmise ja tundmiseni.

Nüüd tahame üht sõna teise järel vaagida. Esiteks: „minu hing“. Pühakiri jagab inimese kolmeks osaks. Nii ütleb püha Paulus 1Ts 5,23: „Jumal, kes on rahu Jumal, pühitsegu teid läbi ja läbi, nii et kogu teie vaim ja hing ja ihu oleks karistamatult hoitud meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.“ Igaüks neist kolmest, nagu kogu inimenegi, jagatakse ka teisel viisil kaheks, nimelt vaimuks ja lihaks ja seda mitte inimese olemuse, vaid omaduste alusel. See tähendab, et olemusel on kolm osa: vaim, hing ja ihu, ja need kõik võivad olla kas head või kurjad. See tähendab kas vaimu või liha, millest praegu pole jutt. Esimene osa, vaim, on inimese kõrgeim, sügavaim, õilsaim osa, millega ta suudab hoomata mõistetamatuid, nähtamatuid, igavesi asju. See on lühidalt öelduna hoone, milles elab seesmisel moel usk ja Jumala Sõna. Selle kohta ütleb Taavet Ps 51,12: „Issand, loo minu sees õige vaim,“ – see tähendab siiras ja vankumatu usk. Seevastu uskmatutest ütleb Ps 78,37: „Nende süda polnud õigesti Jumala küljes ja nende vaim ei olnud usus Jumalasse.“

Teine osa, hing, on olemuse poolest seesama vaim, aga siiski teise ülesandega. Ta nimelt teeb ihu elavaks ja toimib selle abil ning seda nimetatakse Pühakirjas sageli eluks endaks. Vaim saab küll ihuta elada, aga ihu ei ela ilma vaimuta. Sellest osast näeme, kuidas vaim ka magamise ajal lakkamatult elab ja tegutseb. Tema ülesandeks pole mitte mõistetamatuid asju hoomata, vaid neid, mida mõistus suudab taibata ja mõista. Mõistus on nimelt valguseks selles hoones ning kui vaim ei valitse mõistuse valgust usu kui kõrgema valgusega, ei suuda mõistus kunagi eksimatu olla, sest ta on liiga nõder jumalike asjadega tegelemiseks. Nendele kahele osale omistab Pühakiri palju asju, nagu sapientia ja scientia: tarkus omistatakse vaimule[17] ja tunnetus hingele[18], nagu ka vihkamine, armastus, himu, jälestus ja muu sarnane.

Kolmas on ihu oma liikmetega, mille ülesanne on vaid harjutamine ja tarvitamine vastavalt sellele, mida hing tunnetab ja vaim usub. Selleks toome ühe võrdpildi Pühakirjast: Mooses tegi tabernaakli[19] kolme erineva hoonega. Esimest nimetati sanctum sanctorum[20], seal elas Jumal, ja ses ruumis polnud mingit valgust. Teine oli sanctum, seal sees seisis lühter seitsme haru ja lambiga. Kolmandat hüüti atrium, õu, mis oli lageda taeva all avatud päikesevalgusele.[21] Selles võrdpildis on kujutatud ka ristiinimest: tema vaim on sanctum sanctorum, Jumala eluase pimedas usus ilma valguseta, sest ta usub, mida ei näe ega tunne ega mõista. Tema hing on sanctum, seal on seitse valgust, mis tähistavad igasuguste ihulike, nähtavate asjade mõistmist, eristamist, teadmist ja tunnetamist. Tema keha on atrium, see on igaühele avatud, nii et on näha, mida ta teeb ja kuidas elab.

Nüüd palub Paulus: Jumal, kes on rahu Jumal, pühitsegu meid mitte ainult ühes osas, vaid tervenisti, läbi ja lõhki, et vaim, hing ja ihu ja kõik oleks pühitsetud. Sellise palve põhjustest võiks palju kõnelda. Lühidalt: kui vaim pole enam püha, siis pole miski püha. Nii on suurimaks tülikohaks ja suurimaks ohuks üksnes paljas selges usus seisnev vaimu pühadus, kuna vaim ei tegele mõistusega hoomatavate asjadega, nagu öeldud. Sestap tulevad valeõpetajad ja hakkavad vaimu välja meelitama. Üks pakub ühte, teine teist tegu õigeks saamiseks. Kui siin vaimu ei kaitsta, hoita ega olda targad, langeb vaim ära ja lõpuks taandub asi välistele tegudele ja tarkusele, mille läbi arvatakse õigeks saavat. Seepeale on usk kadunud ja vaim Jumala ees surnud.

Sellest tulenevalt tekivad siis mitmesugused sektid ja ordud, et ühest saab kartuuslane[22], teisest paljasjalgne[23]. Keegi tahab paastumise, keegi palvetamise, üks selle, teine tolle teoga õndsaks saada. Ometi on kõik need ise valitud, ent mitte kunagi Jumala poolt kästud, vaid üksnes inimeste välja mõeldud teod ja ordud. Nende najal võetakse usku üha vähem tõsiselt ja õpetatakse üha enam tegudele tuginema, kuni viimaks nii sügavale langetakse, et selle üle riidu minnakse. Igaüks tahab olla parim ja põlgab teist, nagu praegu meie observandid[24] uhkeldavad ja kelgivad. Selliste tegudepühakute ja näivalt vagade õpetajate vastu palubki siin Paulus ja ütleb: „Jumal on rahu ja ühtsuse Jumal, kelle omad sellised riiakad ja rahutud pühakud ei suuda olla ega jääda, kuni nad oma asjast lahti ütlevad ja kõik vaimus ning usus kokku tulevad ja taipavad, et teod tekitavad üksnes erinevust, pattu ja lahkmeelt. Üksnes usk aga teeb vagaks, ühtseks ja rahumeelseks.“ Nagu Ps 68,7: „Jumal paneb meid ühtselt majja elama.“ Ja Ps 133,1: „Oh, kui hea ja tore, et vennad üheskoos elavad.“

Rahu ei tule muidu, kui õpetatakse, et mitte mingi tegu ega muu väline viis, vaid üksnes usk, see tähendab kindel usaldus Jumalast meile tõotatud nähtamatu armu vastu, teeb vagaks, õigeks ja õndsaks. Sel teemal olen ma palju kõnelnud „Heades tegudes“.[25] Kus usku pole,  sinna tulevad riburada teod, neist tekib riid ja lõhenemine, ning nii ei jää enam mingit Jumalat. Seepärast ei piirdu püha Paulus siin ütlemisega: „teie vaim, teie hing“ jne, vaid „kogu teie vaim“, millest sõltub kõik. Ta kasutab siin peent kreekakeelset väljendit: to olokleron pneuma emon, mis tähendab: „teie vaim, millele kuulub kogu pärandus“. Nagu tahaks ta öelda: ärge laske end mingist tegudeõpetusest eksitada, usklikule vaimule üksi kuulub kõik. Õigeksmõistmine sõltub ainult vaimu usust. Sedasama „vaimu, millele kuulub kogu pärandus“, palun minagi. Varjaku teid Jumal valeõpetuste eest, mis tegude kaudu tahavad tekitada usaldust Jumala vastu. Need annavad eksliku südametunnistuse, kuna ei raja sellist usaldust pelgalt Jumala armule. Kui nüüd see „vaim, millele kuulub kogu pärandus,“ alles hoitakse, jäävad seejärel ka hing ning ihu eksituse ja kurja teota. Kui vaim on usuta, pole võimalik, et hing ja kogu elu poleks vale ega läheks hukka, isegi kui tuuakse ettekäändeks hea mõte ja hea kavatsus ning sellest omamoodi hardust ja rahuldust tuntakse. Sellise hinge eksituse ja vale kavatsuse tõttu on ka kõik ihu teod kurjad ning kõlvatud, isegi kui keegi end surnuks paastuks ja kõikide pühakute tegusid teeks. Seepärast on hädavajalik, et Jumal hoiaks esmalt vaimu, seejärel hinge ja ihu, et me ilmaasjata ei tegutseks ega elaks ja saaksime pühaks vaid õigekstehtuina mitte üksnes avalikest pattudest, vaid veel enam vääratest ja näiliselt headest tegudest.

Sel korral sai küllalt öeldud nende kahe sõna – hing ja vaim – selgituseks, kuna need on Pühakirjas väga sagedased. Seejärel seisab sõnake magnificat. Selle tähendus on: suureks tegema, ülendama ja väga lugu pidama kellestki, kes suudab, oskab ja tahab teha palju suuri ja häid asju, nagu järgneb selles kiidulaulus. Sõna magnificat näitab niisiis justkui raamatu pealkirjana kätte, millest seal kirjutatakse. Nii näitab ka Maarja selle sõnaga, millest laulab tema kiidulaul: nimelt Jumala suurtest tegudest ja töödest meie usu tugevdamiseks, kõikide väikeste inimeste kinnitamiseks ja suurte kohutamiseks maa peal. Kiidulaul kõnelebki neist kolmest kasust või kasutusviisist ja meil on vaja mõista, et Maarja ei laulnud ainuüksi endale, vaid meile kõigile, et meie koos temaga laulaksime. Ei saa olla, et keegi sellistest Jumala suurtest tegudest kohkub või lohutust leiab üksnes usust Jumala võimesse ja oskusse teha suuri asju. Ta peab lisaks uskuma, et Jumal tahab nii teha ja et Tal on armastus selle tegemiseks. Ei piisa ka uskumisest, et Jumal tahab teha suuri asju teistele, aga mitte sulle ja sa nõnda ennast sellest jumalikust teost kõrvale jätad, nagu teevad need, kes ei karda Jumalat Tema meelevallas ja kimbatuses pelglikult lootuse kaotavad.

Säärane usk on eimiski ja täiesti surnud, see sarnaneb muinasjutust pärineva meelepettega. Sina pead aga vankumatult, igasuguse kahtluseta Tema tahet sinu kohta ette kujutama, et sa kindlasti usuksid: Ta saab ja ka tahab minuga suuri asju teha. Selline usk elab ja liigutab, see läbistab ja muudab kogu inimest. See sunnib sind kartma, kui oled kõrge ja leidma lohutust, kui oled madal. Ja mida kõrgem sa oled, seda enam pead kartma; mida enam oled madalasse surutud, seda enam leiad lohutust, mida nende usk ei suuda. Kuidas sa käitud surmahädas? Seal pead sa ju mitte pelgalt uskuma, et Jumal suudab ja oskab, vaid et Ta ka tahab sind aidata, kuna peab sündima täiesti kirjeldamatult suur asi, et sinust saaks lunastatuna igavesest surmast igaveseks päästetu ja Jumala pärijalaps. Selline usk suudab kõike, nagu ütleb Kristus,[26] see üksi jääb püsima, see jõuab jumaliku töö kogemise ja seeläbi jumaliku armastuse ja nõnda jumaliku ülistamise ja lauluni, et inimene peab Jumalat suureks ja Ta tõesti suureks teeb.

Sest Jumalat, kes on muutumatu, ei tehta meie poolt suureks mitte tema loomuses, vaid meie taipamises ja kogemises, see tähendab, kui me temast palju peame ja teda suureks arvame, eelkõige tema headuse ning armu poolest. Seepärast ei ütle püha ema mitte: „minu hääl“ või „minu suu“, ka mitte „minu käsi“, ka mitte „minu mõtted“, ka mitte „minu mõistus“ või „tahe“ teeb Issanda suureks. Sest neid on palju, kes Jumalat suure häälega kiidavad, oivaliste sõnadega jutlustavad, Temast palju kõnelevad, disputeerivad, kirjutavad ja maalivad; palju, kes Temast mõtlevad ja mõistusega Tema poole püüdlevad ja spekuleerivad, lisaks palju, kes võltsi harduse ja tahtega Teda ülistavad. Aga Maarja ütleb nõnda: „Minu hing teeb Ta suureks.“ See tähendab: kogu mu elu ja liikumine, meel ja vägi peavad Temast palju. Nii et Maarja on samaaegselt Jumalas joovastunud ja tunneb, et on üles tõstetud Tema armulises, heas tahtes, nagu näitab järgmine salm. Sarnasel viisil näeme, et kui keegi teeb meile midagi eriti head, liigub kogu meie elu tema poole ja me ütleme: „oo, ma pean temast palju,“ mis tähendab tegelikult: „minu hing teeb ta suureks“. Kui palju enam liigutab selline elav erutus end siis, kui kogeme Jumala headust, mis on Tema tegudes nii mõõtmatult suur, et kõik meie sõnad ja mõtted on liiga väikesed ning kogu elu ja hing peavad laskma end liigutada, nagu tahaks kõik, mis meis elab, täiel rinnal laulda ja kõnelda.

On kahesuguseid valevaime, kes ei suuda Magnificati õigesti laulda. Esimesed ei ülista Jumalat muidu, kui Ta neile head teeb, nagu ütleb Taavet: „Nad kiidavad sind, kuni sa neile head teed.“[27] Nad paistavad küll väga Jumalat kiitvat, aga kuna nad ei taha iial taluda rõhumist ja kitsikust, ei saa nad ka iial päriselt taibata Jumala tegusid ega suuda seepärast ka iial Jumalat päriselt armastada või ülistada. Nii on praegu kogu maailm täis jumalateenistusi ja ülistamist laulude, jutluste, orelite ja vilepillidega, ning ka Magnificati lauldakse jumalikult. Seejuures on aga haletsusväärne, et sellise oivalise laulu ettekandel pole tegu ega nägu, kuna me ei laula enne, kui meil käsi hästi käib. Kui aga halvasti läheb, on laulmisel kriips peal, siis ei peeta Jumalast enam midagi. Siis arvatakse, et Jumal kas ei suuda või ei taha meie heaks midagi teha, seega jäägu ka Magnificat ära.

Teised valevaimud on veel ohtlikumad – need, kes kalduvad teisele poole ja ülendavad ennast Jumala andide abil, mida nad ei taha üksnes Jumala heldusele omistada. Nad tahavad neist andidest osa saada, tahavad olla austatud ja ka seda, et neid teistest inimestest paremaks peetaks. Nad vaatavad kogu selle hea peale, mida Jumal neis on teinud, klammerduvad selle külge, võtavad seda kui enda oma ning peavad end nende suhtes, kel midagi taolist pole, millekski eriliseks. See on tõesti libe ja ebakindel tee. Jumala annid põhjustavad lausa iseenesest südamete kõrkust ja enesega rahulolu. Seepärast on siin hädavajalik tähele panna viimast sõnakest „Jumal“. Sest Maarja ei ütle mitte: „Minu hing ülendab ennast“ või „peab endast palju“. Ta ei tahtnudki midagi enesest pidada, vaid teeb üksnes Jumala suureks. Temale ainuüksi ta annab, Temast võtab ja kannab kõik tagasi Jumalale, kellelt ta selle saanud on. Sest kuigi ta tundis endas sellist mõõtmatut Jumala tegu, oli ja jäi ta ometi seda meelt, et ei pidanud end paremaks ka kõige tühisemast inimesest maa peal. Ja kui ta oleks seda teinud, oleks ta koos Luciferiga põrgu põhja langenud.[28]

Ta mõtles hoopis nii: kui mõni teine teenijatüdruk oleks saanud Jumalalt sellised annid, olnuks ta samuti rõõmus ja soovinuks sedasama kadeduseta teiselegi, oleks pidanud üksnes ennast sellise au vastuvõtjana väärituks ja kõiki teisi väärilisteks. Ning oleks ka siis täiesti rahul olnud, kui Jumal oleks need annid temalt ära võtnud ja tema silme all kellelegi teisele andnud. Nii ei pidanud ta sellest kõigest midagi enese omaks ja jättis Jumala annid täiesti vabaks, priiks ja Jumala enda omaks. Ta pole olnud enamat, kui selle külalise rõõmuküllane ulualune ja hakkaja võõrustaja, seepärast jäid talle kõik need annid ka igaveseks. Vaata, seda tähendabki üksnes Jumala ülimaks pidamine: ainult Teda peetakse suureks ja meist ei arvata midagi. Sellest nähtub, kui suures langemise ja patustamise ohus Maarja seisis. Niisiis pole sugugi väike ime, et ta suutis hoiduda kõrkusest ja ülbusest, kui talle sellised annid osaks langesid. Kas sa ei arva, et see on imeline süda? Ta leiab end Jumala emana, ülendatuna üle kõigi inimeste ning jääb ometi nii lihtsaks ja loobuvaks[29], et ei pidanud ühtegi teist teenijannat enesest vähemaks. Oh, me vaesed inimesed – kui meil on pisutki vara, väge või au, isegi kui oleme teistest pisut ilusamad, ei suuda me enam ennast vähemaga võrdseks pidada ja me kõrkusel pole mingit mõõtu. Mida me veel siis teeksime, kui meil oleks suured ja uhked annid?

Seepärast lasebki Jumal meil jääda vaeseks ja õnnetuks, kuna meie ei jäta Tema kalleid ande rikkumata. Me ei suudaks enam samamoodi käituda kui varem, vaid laseksime julgusel üha kasvada ja kahaneda vastavalt sellele, kuidas annid tulevad või lähevad. Aga Maarja süda seisab kindlana ja samasugusena igal ajal, ta laseb Jumalal eneses toimida Tema tahte kohaselt, hoides alati alles lohutuse, rõõmu ja usalduse Jumalasse. Nii peaksime ka meie tegema. See oleks õige viis laulda Magnificati.

JA MINU VAIM RÕÕMUSTAB JUMALAS, MINU PÄÄSTJAS

Mis on vaim, sai nüüd öeldud: nimelt see, mis mõistetamatuid asju haarab usus. Seepärast nimetab ka Maarja Jumalat oma Päästjaks või Õnnistegijaks, keda ta küll ei olnud näinud ega tundnud, vaid üksnes usaldas kindlas lootuses, et Jumal on tema Päästja ning Õnnistegija. See on usk, mille ta võttis vastu tulenevalt Jumala teost temas. Ja ta tegutseb tõesti korrakohaselt, nimetades Jumalat kõigepealt oma Issandaks, siis Päästjaks; ja enne oma Päästjaks ning alles seejärel hakkab jutustama Tema tegudest. Sellega õpetab ta meile, kuidas me peame õige korra kohaselt üksnes Jumalat armastama ja austama ega tohi Temas otsida midagi, mis on meile omane. Niisiis see armastab ja austab ainuüksi ning õigesti Jumalat, kes Teda vaid seepärast austab, et Ta on hea, kes ei hooli muust kui üksnes Tema headusest, millest ta ka õnne ja rõõmu leiab. Niisugune ülev, ehe ja õrn armastuse ja austuse viis on vägagi kohane sellisele üllale õrnale vaimule nagu sellel neitsil. Ebapuhtad ja kergemeelsed armastajad, kes pole muud kui vaid nautlejad ja otsivad Jumalas enese oma, armastavad ja austavad mitte Tema ehedat headust, vaid peavad üksnes ennast silmas ning panevad tähele üksnes seda, kui hea on Jumal nende vastu, ehk kui palju Ta neile tajutavalt oma heldust osaks saada laseb ja nende heaolu tagab. Nad peavad Temast palju, on rõõmsad, laulavad ja kiidavad Teda, kuni selline tunne püsib. Kui Jumal aga end varjab ja oma headuse sära endasse tagasi tõmbab, nii et nad on paljad ja viletsad, siis lõppevad kohe ka armastus ja austus. Nad ei suuda enam armastada ega austada Jumalas varjatud tajumatuid hüvesid. Sellega tõestavad nad, et mitte nende vaim ei rõõmustanud Jumalas Päästjas, vaid Päästjast enam tegi neile rõõmu pääste, Andjast enam annid, Jumalast enam loodu. Seega ei suuda nad ühtviisi muutumatult käituda külluses ja puuduses, rikkuses ja vaesuses, nagu ütleb püha Paulus: „Ma olen õppinud elama nii jõukalt kui ka kehvalt.“[30]

Selle kohta öeldakse Ps 49: „ Nad kiidavad sind, kuni Sa neile head teed,“[31] nagu tahaks öelda: nad peavad silmas ennast, mitte Sind. Oleks neil ainult õnne ja rõõmu Sinust, ei annaks nad midagi Sinu eest ära. Nii ütleb ka Kristus Jh 6,26 neile, kes teda otsisid: „Tõesti ma ütlen teile, te ei otsi mind sellepärast, et nägite tunnustähte, vaid et saite süüa ning te kõhud on täis.“ Sellised roojased, valed vaimud rüvetavad kõik Jumala annid ja kammitsevad Teda. Seetõttu ei lase Jumal neile palju osaks saada ega saa ka teha midagi nende õndsakssaamiseks. Kuulgem selle kohta toredat lugu: üks vaga naine nägi kord nägemust, kuidas kolm neitsit istusid altari lähedal. Missa ajal jooksis üks poisike altari juurest ja läks esimese neitsi juurde, käitus temaga sõbralikult, kallistas teda ja naeratas talle armsalt. Seejärel läks ta teise juurde, aga temaga ei käitunud sõbralikult ega kallistanud teda, ometi tõstis ta tema loori üles ja naeratas talle lahkelt. Kolmanda suhtes aga ei näidanud ta üles vähimatki sõbralikkuse märki, vaid lõi teda näkku, kiskus ja tõukas teda, käitus temaga täiesti ebasõbralikult ja jooksis taas kiiresti altari juurde ning kadus.

Siis seletati naisele see nägemus. Esimene neitsi tähistab rüvedaid, isekaid vaime. Neile peab Jumal palju head tegema ja enam nende tahet järgima kui nemad Tema oma. Nad ei taha isegi mitte Jumala nimel mingit puudust kannatada, vaid ootavad Temalt alati üksnes lohutust ja lõbu, neil pole kunagi küllalt Tema andidest. Teine tähistab vaime, kes küll hakkavad Jumalat teenima ja on isegi alguses nõus pisut puudust kannatama, aga ei tee seda kuigi kaua ega ole ka omakasupüüdmatud ja kasuahnuseta. Jumal peab neile aeg-ajalt armastusväärse pilgu heitma ja oma headust tunda andma, et ka nemad õpiksid üksnes Tema headust armastama ja austama. Aga kolmandal, sel vaesel Tuhkatriinul, pole muud kui aiva viletsus ja vaev, ei otsi ta mingit kasu, rahuldub sellega, et Jumal on hea, isegi kui ta ka seda enam kunagi tunda ei saa (mis on siiski võimatu). Ta käitub ühteviisi ja muutumatult mõlemal puhul, armastab ja austab Jumala headust justkui seda kogedes ka siis, kui ta seda kogeda ei saa. Ta ei klammerdu olemasolevate hüvede külge ega tagane Jumalast, kui neid pole. See on õige mõrsja, kes ütleb Kristusele: „Ma ei taha sinu varandust, ma tahan sind ennast. Sa oled mulle armas, kui mul hästi läheb ega ole vähem armas, kui mul kehvasti läheb.“

Sellised vaimud viivad täide kirjasõna: „Te ei tohi kalduda kõrvale tasaselt, õigelt Jumala teelt, ei vasakule ega paremale.“[32] See tähendab, nad peavad tasaselt ja õigelt Jumalat armastama ja austama, mitte ennast ja oma kasu otsima. Selline vaim oli Taavetil. Kui poeg Absalom oli ta Jeruusalemmast välja ajanud ning ta pidi arvama, et on igaveseks kõrvale heidetud ega saa enam kunagi kuningaks ning Jumala soosingusse, ütles ta: „Mingem nüüd. Kui Jumal mind tahab, küll Ta toob mind tagasi; kui Ta aga ütleb: „Ma ei taha sind mitte,“ siis olen ma selleks valmis.“[33] Oo, kui puhas vaim see oli, mis ka suurimas hädas ei lakanud Jumala headust armastamast, austamast ja järgimast. Sellist vaimu näitab ka Jumala ema Maarja, kes, heljudes keset suuri, mõõtmatuid ande, ometi neisse ei klammerdu. Ta ei otsi neist omakasu, vaid hoiab oma vaimu puhtana Jumala ehedat headust armastades ja austades, olles valmis ka heatahtlikult leppima, kui Jumal selle kõik taas tagasi võtaks ning jätaks talle vaese, alasti, puudustkannatava vaimu.

Rikkuses ja suures aus või võimul olles on palju raskem mõõtu pidada kui vaesuses, häbis ja nõrkuses. Rikkus, au ja võim annavad kurja tegemiseks tugeva tõuke ja ajendi. Kui palju enam tuleb siin ülistada Maarja imelist puhast vaimu, et olles sellises mõõtmatus aus ei lase ta end ometi kiusatusse viia. Ta käitub, nagu ei märkakski seda ning püsib tasasel ja õigel teel, hoides kinni üksnes jumalikust headusest, mida ta ei näe ega tunne, annab käest juba vastuvõetud annid, ei himusta neid ega otsi omakasu, lauldes tõe ja õigusega: „Minu vaim rõõmustab Jumalas, minu Päästjas.“ See on tõesti selline vaim, kes võrsub üksnes usus ega hõiska pelgalt Jumalalt saadud andide tõttu. See vaim on rõõmus üksnes Jumala pärast, keda ta pole kogenud, nagu oma pääste pärast, mida ta üksnes usus taipab. Oo, need on õiged, alandlikud, vabad, näljased, jumalakartlikud vaimud, kes nõnda toimivad.

Sellest võime taibata ja õigust mõista, mil määral on praegune maailm täis valejutlustajaid ning -pühakuid, kes vaesele rahvale nii sageli jutlustavad headest tegudest. Ja kui vähe on neid, kes vaesele rahvale jutlustaksid, kuidas häid tegusid tegema peab – suurem osa jutlustab inimlikke õpetusi ja tegusid, mis nad ise on välja mõelnud ja kehtestanud. Nii on siiski kahjuks ka kõige paremad nende seast läinud nii kaugele õigest teest, et nad rahvast veelgi rohkem õigelt poolelt eemale juhivad jutlustades vajadusest teha häid tegusid enda kasu pärast, mitte üksnes Jumala headuse pärast. Sest kui poleks taevast ega põrgut ja neil poleks Jumala andidest mingit kasu, ei armastaks ega austaks nad ilmselt Tema ande. Nad on puha kasuahnitsejad ja palgalised, mitte lapsed; võõrad, mitte pärijad. Nad teevad endist ebajumala. Ja Jumal peab neid armastama ja austama, just seda neile tegema, mida nemad peaksid tegema Talle! Neil pole mingit vaimu. Jumal pole nende päästja, vaid nende vara on nende päästja, milles Jumal neid kui sulane peab teenima. Nad on Iisraeli lapsed, kellele kõrbes ei piisanud taevaleivast, kes tahtsid süüa ka liha, sibulat ja küüslauku.[34]

Nüüd on kahjuks terve maailm, kõik kloostrid ja kirikud sellist rahvast täis. Nad rändavad koos vales, äraspidises vaimus, ning ajades taga ja jahtides häid tegusid upitavad nad need nii kõrgele, et arvavad sellega taeva välja teenivat! Ennekõike peaks hoopis jutlustama ja taipama Jumala ehedat headust. Me peaksime teadma, et samamoodi, nagu Jumal meile selgest headusest õndsuse kingib ilma igasuguste tegude teeneta, nii peaksime meie omakorda häid tegusid tegema Jumala eheda headuse pärast, lootmata tasu või kasu, igatsemata midagi muud kui Tema heameelt ja muretsemata tasu pärast. Küll tuleb ka tasu – me saame selle kätte otsimata. Kui me puhtast, õigest vaimust, ilma tasu ja kasu taotlemata head teeme, pole tasust ilma jäämine võimalik. Rüvedatele ja omakasupüüdlikele pole aga mingit tasu. Nõnda teenib laps isa vabatahtlikult ja muidu pärijana, üksnes oma isa pärast. Kui aga laps teenib isa üksnes pärandi ja vara pärast, on ta teenitult vihatud laps ja väärt, et isa temast lahti ütleb.

Kirjutis jätkub siin.

[1] Das Magnificat verdeutschet und ausgelegt 1521. WA 7 (538) 544-604.

[2] Saksimaa hertsog Johann Friedrich (1503–1554, alates 1532 Saksimaa kuurvürst), oli sügisest 1520 Lutheriga kirjavahetuses ja nimetas teda „vaimulikuks isaks“ (WABr 2,237; 238,17).

[3] 20. detsembrist 1520.

[4] Lk 1,46–55 Maarja kiidulaulu nimetatakse ladina keeles esimese sõna järgi Magnificatiks. Sellel tekstil on oluline teoloogiline tähendus suhete tõttu dogmaatilise õpetusega Maarjast ehk marioloogiaga ning samas oli ja on see näiteks roomakatoliku kiriku liturgilises elus oluline ühe „psalmina väljaspool psaltrit“, eriti kiriklikes tunnipalvustes.

[5] Vrd Õp 21,1.

[6] 1Sm 29,9; 2Sm 14,17; 19,28.

[7] Ps 82,6.

[8] Sf 3,3; Jr 51,34; Hs 32,2.

[9] Vrd Hs 14,21.

[10] Priene Bias elas Ioonias u 620–540 e Kr, teda peeti üheks kreeka varase ajaloo „seitsmest targast“.

[11] Seda Biasele omistatud lauset kasutab Luther väga sageli.

[12] Vesper (ld ehatäht, Veenus): õhtu- või pärastlõunapalvusena osa tunnipalvustest. Magnificati palvetamine või laulmine vespri osana on dokumenteeritud alates Nursia Benedictusest (u 480–547), tänaseni on see roomakatoliku kiriku vespripalvuse kõrgpunkt. Varasemal ajal süüdati Magnificati ajaks küünlad, tõusti, tehti ristimärk ja suitsutati viirukiga altar.

[13] Ühehäälne gregoriaanlik vorm, mis vastab Vana Testamendi psalmide laulmisele.

[14] Vulgata järgi.

[15] 1Pt 5,5.

[16] Tänapäevases tõlkes ’Iisai’.

[17] Tarkus (sapientia) seotakse vaimuga (spiritus) näit. 5Ms 34,9; Trk 7,7; Js 11,2; Ap 6,3; Ef 1,17.

[18] Tunnetus või teadmine (scientia) ühendatakse hingega (anima) nt Õp 2,10 ja 19,2 (Vulgata versioonis).

[19] Ld k ’telk’, siin: kogudusetelk, pühamu.

[20] Kõigepüham.

[21] Kogudusetelk: 2Ms 26; 36,8–38; 40,1–16; õu: 2Ms 27,9–19; 38,9–20.

[22] Kartuuslaste ordu (ld k Ordo Cartusienses) on nime saanud emakloostri järgi Prantsusmaal Chartreuse’is.

[23] Nõnda nimetati munga- ja nunnakongregatsioonide liikmeid, kelle ordureegel keelas jalanõude kandmise või lubas üksnes sandaale. Luther kasutab sõna peamiselt frantsisklaste kohta.

[24] Observantideks nimetati kõigepealt frantsisklaste ordu 14. sajandil tekkinud ranget tiiba, seejärel sarnaseid suundumusi teisteski ordudes. Luther kuulus algselt augustiinlaste-eremiitide Erfurti konventi, mida peeti samuti observantlikuks ja mida ta siinkohal ilmselt silmas peab.

[25] Von den guten Werken (1520), WA 6 (196) 202–276.

[26] Vrd Mk 9,23.

[27] Ps 49 (48), 18 Vulgata järgi.

[28] Lucifer, ld ’valgusekandja’, tähistas klassikalise ajastul „hommikutähte“ ehk planeet Veenust. Toetudes Js 14,12 sai sellest langenud ingli nimi, kelles kirikuisad (esimesena Origenes) Lk 10,18 põhjal tuvastasid saatana.

[29] Sks. gelassen või Gelassenheit on keskaegsest müstikast laenatud mõiste, mis võis tähendada nii aktiivset millegi hülgamist kui passiivset hüljatud olemist või ka vahepealses tähenduses andumist või kannatlikkust. Varase Lutheri puhul tähendab see enamasti iseenese tahtest loobumist, et saada võimalikult täidetud Jumala tahtega.

[30] Fl 4,11–12.

[31] Vrd Ps 49 (48),18.

[32] Js 30,21.

[33] 2Sm 15,25–26.

[34] Vrd 4Ms 11,4–5

Esmakordne ilmumine: Martin Luther, Magnificat – tõlge ja seletus, tlk. Urmas Petti, toim. Mariina Viia, Tartu 2015. Avaldatakse uuesti tõlkija loal.

Martin Luther (1483-1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.