Artikli esimese osa jätkuks olgu lühidalt kokku võetud eelnevalt kirjeldatud rabi Mordekai Josep Leineri õpetus. Seda on kõige parem visandada kahe piiblitsitaadi abil, mida rabi ise mitmel pool kasutab: „Issanda päralt on ilmamaa“ (Ps 24:1) ning „Aeg on Issandal tegutseda; on ju tehtud tühjaks su Seadus.“ (Ps 119:126) Esimene kirjakoht märgib Leineri usku täielikku jumalikku ettemääratusse. Tema õpetuse eesmärk on juhtida inimene eluni tões, st maailma mõistmist lähtuvalt jumalikust perspektiivist. See kätkeb endas arusaamist, et kogu loodu on täielikult Jumalast sõltuv ning püsib vaid Temas. Teise kirjakohaga haakub mõte, et Issand on see, kes tegutseb maailmas; kogu loodu väljendab Tema tahet. Jumala tahe on individuaalne, st suunatud konkreetsele inimesele, konkreetsel hetkel. See tahe võib erineda Jumala üldisest tahtest (Toora ja seadus). Kui inimene on võimeline mõistma Jumalat vahetult, siis on lubatud ka seadusest üleastumine. Viimselt ei ole oluline see, mis on ilmutatud Pühakirjas või seaduses, vaid Jumala vahetu tundmine. Osadel inimestel on võimalik selleni jõuda, see aga nõuab berur’i ehk inimese tahte puhastamist nii, et tema kogu elu oleks suunatud Jumalale. Kõik see on aga osa ettemääratud maailmast, kus vabadus on vaid illusioon. Ainus vaba olend või vabadus on Jumal ise. Inimese täielikku sõltuvust Jumalast on aga võimalik vaadelda just Jumala vabaduse valguses – seega öelda, et Jumala vabadus on inimese vabadus. Rabi Leineri keeruline ning tähelepanuväärne ideestik tekitas palju poleemikat osalt kindlasti seetõttu, et seda mõisteti kui antinomistlikku õpetust (tühistab ta ju seaduse universaalse kehtivuse). Leiner oli teadlik oma õpetuse pretensioonikusest ning sellest lähtuvalt seadis ise oma õpetusele piirid. Leineri õpetuse järgimine ei tohiks hasiidi elus väljenduda korda lõhkuva kaosena. Leineri õpetuse avaldumisvormidest järgnevalt lähemalt.

Tõeline maailmamõistmine lähtuvalt Jumalast

Tõene arusaam maailmast on võimalik vaid jumalikust perspektiivist lähtuvalt. See arusaam ei ole inimesele tema piiratuse tõttu omane, ent samas ei ole see ka inimesele võimatu. (Faierstein 1989, 37) Inimene saab tõese mõistmiseni jõuda berur’i käigus. Maailma nägemine jumalikust perspektiivist tähendab taipamist, et kogu loodu on täielikult sõltuv Loojast ning ilma Temata ei ole sel püsi.

Jumala tahte äratundmine on inimese teadlikuks saamine sellest, kes on inimene ja mis on maailm suhtes Jumalaga. Jumala tahe saab inimesele teatavaks tema enda tahte sees, st jõudes tõelisele arusaamisele enda tahtest või teost, nähakse selle samasust Jumala tahtega. See tähendab ühtlasi nii tõelise „mina“ kui ka Jumala avastamist. Selle kaudu saab varjatud Jumal maailmas avalikuks. Jumala avalikuks saamine ongi viimselt nii jumalateenimise kui ka konkreetse Jumala tahte äratundmise eesmärk. Inimene ise peab andma tunnistust Jumala kohalolust maailmas.

Rabi Leineri õpetuse eesmärk on tekitada muutus inimese teadvusseisundis, et inimene tajuks igal hetkel oma elus ennast ja maailma, kui täielikult Jumalast sõltuvat ning tunneks Jumalat kogu aeg ning igal pool. See tähendab jõuda õige arusaamiseni maailmast ja Jumalast ning selle kaudu eluni tões. Leineri järgi on tõde see, et inimese olemasolu on kätketud Jumala olemasollu ning et kõik, mis maailmas toimub, on Jumala tahte (ja olemuse) väljendus. Ehk kõik on Taevaste kätes, isegi hirm Taevaste ees! Selle mõistmine võib olla iseenesest intellektuaalne saavutus, ent see, mida Leiner taotleb, on kogemuslik taipamine, millel oleks elu kandev jõud. See on isiklik pääste, messiaanliku ajastu olevikulisus.

Messiaanliku ajastu olevikuks saamine tähendab justnimelt vahetut Jumala järgimist (Temas olemist, Tema tunnetamist), mille kõrval Toora ja käsud on kaotanud oma vajalikkuse. Messiaanlikul ajastul on lubatud seadusest üleastumine, sest inimesele on avalikuks saanud Jumala tahe ilma vahendajata. Otsest Jumala mõistmist tähistab varemalt mainitud konkreetse kategooria, mis on ülimuslik üldise suhtes. Leiner tõdeb, et vahel ühildub Jumala konkreetne tahe üldisega, vahel on need aga vastuolus. Ta toob näiteks kirjakoha 4Ms 15:32(–36), kus karistatakse meest, kes hingamispäeval puid korjas. Leiner ütleb, et tõesti, vahel Jumal nõuab seadusest üleastumist, ent vahel nõuab Ta sellest kinnipidamist. Leiner väidab, et sabatirikkuja kavatsused olid küll head, kuid see ei olnud hetkel Jumala tahe, et ta peaks sabatit rikkuma. Seetõttu teda ka karistati. (Vrd seda artikli esimeses osas hea tahte või kavatsuse puhastamise vajadusega.) Jumala tahe on varjatud ning mõistetamatu kõigi jaoks, kes pole tegelenud messiaanliku ajastu poole liikumisega (berur’i kaudu). See oli mõistetamatu ka sabatirikkujale. Leiner hoiatab oma õpilasi liigse tormakuse ning innukuse eest. Toora ja seaduse järgimine kehtib alati ning kõigile, kellele ei ole pääste olevikuliseks saanud. Kindlus oma päästetud olekus tuleb ainult Jumalalt, seda ei saa n-ö kontrollida. Seega kehtib Leineri hoiatus eriti tugevalt, et õpilane liigset enesekindlust ei peaks Jumala kinnituseks.

Õige Jumala ja maailmamõistmise väljendumine inimese elus

Leiner jagab oma õpetuses hasiidid kahte gruppi: Joosepi ja Juuda tüpoloogia esindajad. Joosepi tüüpi inimesed on need, kellele kehtib „üldise“ kategooria (nt Jumala tahte mõistmine Tooras, seaduse järgimine jne). Juuda tüüpi inimene on ideaal, milleni jõudmine on Leineri õpetuse eesmärk. Seda konkreetset inimest iseloomustab olevikuliseks saanud pääste, see pääste ei kehti aga ülejäänud Iisraeli koguduse kohta. Nagu päästetud olemise kontseptsioon viitab, ei ole see ainult muutus inimese teadvuses, vaid muutus toimub inimese olemise tasandil, st kes inimene on. (Cohen 2006, 4) See haarab kogu eksistentsi, nii et inimene kogeb enda elu eluna Jumala ees ja Jumalaga kooskõlas.

Elu muutev Jumala mõistmine jõuab inimeseni intuitiivselt või taipamise kaudu. Seega küsimuse „Kuidas ma tean, et ma tean Jumala tahet?“ vastus on kogemuse kategoorias. Jumala tahtest arusaanu ei saa tõestada, et ta on Jumala tahet mõistnud. Seda saab seletada („Me hašiloah“ ongi Leineri seletus sellest, milline on Jumala tahe, eesmärgiga ka teisi selle mõistmiseni aidata) ja teised saavad ühe inimese Jumala tahte kogemust kas uskuda või jõuda ise selle kogemiseni. Berur’i läbi teinud inimesel ei ole toetuda muule kui enda kindlameelsusele, mis talle Jumala tahet ära tundes osaks saab (Cohen 2006, 11). Enne Jumala tahte intuitiivset mõistmist on käsutäitmine vajalik. Saavutades intuitiivse taipamise on kogu seadus, Jumala üldine tahe kasutu. (Faierstein 1989, 30)

Leineri lõppeesmärk on lakkamatu olemine Jumala valguses, mil inimene ei pea enam eriliste meetodite (berur’i) abil Jumala tahet proovima ära tunda, vaid inimese teadvus on katkematu Jumala teadmine. Aviezer Cohen nimetab seda lakkamatuks „nägemiseks“, kus pidev teadvustatus Jumala tahtest on loomulik. (Cohen 2006, 10) Leiner ütleb, et kui ettekujutus (dimjon) e illusioon eemaldatakse Iisraeli südamest, siis ei pea Iisrael enam kasutama oma tarkust, et käia Jumala tahte järgi, vaid on juba suunatud Jumala tahtele. (Maṭṭot, 55a/319)

Jumala täielik avalikuks saamine toimub kollektiivse berur’i kaudu ehk siis, kui messiaanlik ajastu on saabunud kogu maailma. Kollektiivne berur tähendab kogu Iisraeli rahva puhastumist ning Jumalale suunatust ilma Toora vahendamiseta (Leiner tsiteerib kõige enam kirjakohta Ps 119:126: „Aeg on Issandal tegutseda; on ju tehtud tühjaks su Seadus^[1].“). Messia isikul ei ole Leineri õpetuses kohta ega tähendust, sest päästet ei too vahendaja, vaid Jumal ise. Kui traditsiooniliselt on judaismis päästet peetud päästeks eksiilist, mille põhjustas Aadama patt, siis Leineri õpetus ei tunnista ka eksiili, sest Aadama patt on kõigest illusioon. (Faierstein 1989, 78) Messiaanlik ajastu, mis tähendab Jumalas olemist, võib olla nii individuaalne kui kollektiivne, viimast kogu Iisraeli rahva berur’i kaudu.

Kuna Jumala tahte äratundmine on kogemuslik ja mitte n-ö tõestatav, tekitab see Leineri õpetuse väärkasutamise ohu. „Me hašiloah“ on esmalt mõeldud praktikas kasutamiseks, seega ei saa selle valesti kasutamist välistada. Tundes aga oma õpetuse radikaalsust, on Leiner ise piiranud selle rakendamist esiteks õpetuse adressaadiga ning teiseks lähtuvalt koguduse huvidest.

Õpetuse sihtrühm ja elluviimine

Leineri õpetuse puhul kehtib eeldus, mis üldiselt on omane igale rabiinlikule õpetusele: õpetus on suunatud Iisraeli rahvale, seega on ainult neil võimalik jõuda Jumalaga kooskõlalise eluni. Individuaalne jumalik ettemääratus kehtib vaid Iisraeli koguduse hingedele, teiste rahvaste puhul räägib Leiner üldisest ettemääratusest. Siinkohal tuleks ettemääratust (nii nagu ka käsutäitmist judaismis üldiselt) näha kui õnnistust, võimalust teenida Jumalat, mitte elamist takistavat kohustust.

Eelnevalt mainitud tüpoloogia kaudu seletades esindab suur enamus hasiididest Joosepi tüüpi inimest ehk seda, kes peab järgima seadust ja Toorat. Väikene eliit on Juuda tüüpi inimesed, kes on suutelised Jumala tahet vahetult mõistma. Leineri õpetus kõnetabki eelkõige Juuda tüpoloogiat ning annab vaimselt kõige võimekamatele hasiididele juhtnööre eluks. See kehtib näiteks seoses berur’iga, mis on võimalik vaid üksikutele tsadiikidele, kellele Jumal on selle määranud.

Kuna hasiidide eliit ja teised juudid moodustasid ühe kogukonna, võinuks nende erinev suhtumine seadusesse olla nende ühtsust lõhestav. Seetõttu on Leineri õpetuses oluline aspekt Iisraeli koguduse ühtsuse huvidest lähtumine, st õpetuse adressaat peab alati silmas pidama, et ta on osa kogudusest ning tema ülesanne on koguduse terviklikkuse hoidmine. Leiner rõhutab korduvalt, et oma tegudes peab inimene arvestama, et ta ei põhjustaks kahju Iisraeli kogukonnale ega endale. See kehtib ka Jumala tahte järgimise puhul. Kuna konkreetne Jumala tahe võib nõuda seaduse ületamist^[2], siis peab hasiid mõtlema üleastumise mõjule ülejäänud kogukonnale. Kui see on halb eeskuju teisele, peab hasiid end piirama (ṣimṣum) ning elama üldise, mitte konkreetse tahte järgi. Näiteks kirjutab Leiner: „Aukartus Issanda ees õpetab, et [inimene] peab ennast kokku tõmbama (lәṣamṣem) kogu Iisraeli tõttu [heaks] /…/ Te kannatate vähenemist (ṣimṣum) kogu Iisraeli tõttu [heaks].“ (Mišpaṭim, 27a/153)

Aviezer Cohen väidab, et Leineri eesmärk ei olnud kujundada indiviidi, kes praktiseeriks ideaalset religioosset elu üksinda. Berur’i läbinud hasiid peaks end teadlikult allutama seadusele oma kaasinimese heaks. (Cohen 2006, 14) Tsadiikid ja silmapaistvad hasiidid peavad oma kogukonda juhtima – Leineri perspektiivist tähendab see aidata Iisraelil mõista Jumala tahet vastavalt inimeste arusaamise võimele – ja mitte kogukonnast eemale tõmbuma ning seda lõhestama. Leineri õpetus ei näe ette tervet sotsiaalset kihti, mis oleks alatiseks seadusest vabastatud. Seadusest võivad üle astuda teatud tingimustel vaid vaimult kõige võimekamad hasiidid. (Seeman 2003, 278)

Leineri õpetust on tihti peetud antinomistlikuks, ent Leineri enda seatud piirangud annavad põhjust väita vastupidist. Esiteks oli õpetus suunatud üksikutele hasiididele ning teiseks oli tema õpilastel alati kohustus lähtuda Iisraeli kogukonna huvidest. Seadusest üleastumine on küll üks element tema õpetusest, kuid tema sildistamine antinomistiks on ebaadekvaatne. Kui pidada seadust reduktsionistlikult vaid 613 käsuks, mõtlemata käskude sisu ja tähenduse üle, siis võib teda lihtsustatult pidada antinomistiks. Mõistes aga, et seadus on Jumala käsk, Jumala tahe, on Leiner vägagi „nomist“, sest tema kõige põhilisem eesmärk ongi Jumala tahte järgimine. Seega Leiner oma õpetusega mitte ei astu üle Jumala tahtest, vaid viib seda vahetult ellu.

Leineri enda elu ning tema Izbitsa koolkond ise viitavad Leineri õpetuse ambivalentsusele. Ühest küljest on Leineri õpetuse levikut takistatud, see on ebatraditsiooniline ning Leineri nimega pole end tahtnud siduda ka tema kõige väljapaistvamad õpilased rabi Jehuda Leib Eger ning rabi Tsadok Hakohen Lublinist. Samas ei ületanud Leineri õpetuse järgijad seda piiri, et nad ortodoksetest juudi kogukondadest isoleeritaks ning ühemõtteliselt hereetikuteks kuulutataks. Lisaks on praegugi Iisraelis ning USA-s tegutsev Leineri koolkonnast võrsunud Izbitsa-Radzyńi koolkond selgelt ortodoksse judaismi esindaja. Seda koolkonda on küll mõjutanud hilisemad Leineri dünastia rabid, ent Mordekai Josep Leineri enda pärand elab seal samuti edasi. Rabi Leiner ning Izbitsa koolkond näitlikustavad seda, kuidas on võimalik traditsioonilise judaismi sees järgida traditsiooni piire nihutavat ning traditsiooniliste mõistete tähendust muutvat õpetust.