Foto: Kerstin Kask
Hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruse sees – see keldi õnnistussoov toob silme ette pildi Jumalast, kes on ühelt poolt küll määratult suur ja sellisena hoomamatu, kuid teiselt poolt meile ometi nii lähedal. Prohvet Jesaja suu läbi kinnitab Jumal meile: „Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse“ (Js 49:16a). Vanakiriklikus Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses, millest tänases Kirik & Teoloogia ajakirja numbris juttu tuleb, on kogudus selle Jumala ligiolu tõotuse oma usu tunnistusena sõnastanud: “Meie usume /-/ Jeesusesse Kristusesse /-/, kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast.” Universumi Looja on saanud MEIE pärast ja MEIE õndsuseks ning päästeks inimeseks. See on võimas tunnistus ja vägev lohutus inimeseksolemise argipäevas, mis on sageli kõike muud kui julgustav kogemus.
Heikki Silvet mõtiskleb tänases arvamusloos providentsi ehk jumaliku ettehoolduse teemal, mis on tema sõnul üks isiklikumaid tõendeid Jumala armastusest, ning oma kogemusi ta lugejatega jagabki. „Kuigi kristlased on hakanud üha enam hindama teiste maailmareligioonide rikast pärandit, ei ole /…/ ükski teine religioon söandanud tulla välja väitega „Jumal on armastus“. Enim kiirgab jumalik armastus loomulikult ristisündmusest. Ehkki sajandeid on arutletud risti põhjuste üle ja hämmastaval kombel on kõikide sajandite kirikukogudel jätkunud kaalutletust seda lahtiseks jäetud dogmat usutunnistustesse mitte lülitada – kuigi on see ju kristluses keskne idee! –, ollakse ühel meelel, et risti erakordsus on Jumala armastuse vapustavaim ilming. Jumalal on aga kristlasele isiklikult täiendavaid abinõusid oma armastuse meeldetuletamiseks. Oleme unustajad ja üks meie suuremaid probleeme on püsiühenduse hoidmine. Siin tuleb appi jumalik providents. Kuigi providents on alaliselt toimiv, on mõned selle avaldumisvormid eriliselt silmapaistvad, ületades – eeskätt asjaosalise enda jaoks – selgelt juhuslikkuse või kokkusattumuse piirid. Kui selline „piireületav“ providents oleks igapäevane, ei elaks me usus (õigemini „usalduses“, kr pistis täpsem tähendus), vaid nägemises.“
Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja Valga praostkonna abipraost Mart Jaansoni sulest avaldame täna artikli Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti liigendamisest. Artikli aluseks on Jaansoni doktoritöö, kus ta on käsitlenud teksti liigendamisvõimalusi kolmest vaatenurgast: grammatika, teoloogia ja muusika. Jaanson kirjutab: „Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus (NC) on teaduslik nimetus usutunnistusele, mida kasutatakse paljude teiste hulgas ainsana alates 6. sajandist pKr tänaseni nii lääne- kui ka idakristluses. /-/ Inimmõistus ei liigenda tekste juhuslikult, vaid püüab selle abil välja tuua tähenduslikke üksusi. Seega on meie liigendamisvajadus seotud teksti mõistmisega. Mida erinevamat moodi me suudame teksti liigendada, seda erinevamaid tähendusi me sellest leiame ja seda paremini me suudame teksti seletada. Nõnda on liigendamise puhul tegemist omamoodi hermeneutilise tegevusega.“
K&T toimetuskolleegiumi liikme Kerstin Kase jutluse aluseks on Variseri ja tölneri lugu Luuka evangeeliumi põhjal. Ta leiab, et see tekst pakub meile kõigile rohkelt abimaterjali eneseanalüüsiks ning tõdeb, et teiste inimeste tegemisi on lihtsam analüüsida kui iseennast. „Kergelt leiame üles teise vead ning nii lihtne on ligimesele näpuga näidata ja öelda, et ta peab oma elu muutma. Enda tundmaõppimine ja sellest ka mingite järelduste tegemine ei ole kerge tegevus, see nõuab julgust ja ausust, oskust tunnistada oma piiratust ning ebatäiuslikkust. See nõuab ka alandlikkust. Kui me seda suudame, siis ei ole meil tarvis ei endale, teistele ega ka Jumalale midagi tõestada, ennast kellegi teise arvelt paremaks ja targemaks liialdada.“
Head lugemist!
Tänases numbris:
Mart Jaanson, Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti liigendamisest.
Heikki Silvet, Providentsist.
Kerstin Kask, Taevauks (Lk 18:9–14).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
