Esiletõstetud lood

Taevauks (Lk 18:9–14)

Kerstin Kask„Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner.  Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.  Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.”  Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”  Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.““ Lk 18:9–14

Kord kohtusid kaks usklikku meest. Nad arutasid omavahel maailma, usu ja Jumala üle. Korraga ütles üks teisele: „Niisuguse jutu peale Sina küll taevasse ei saa.“ Teine mees kergitas üllatusest kulmu ja küsis: „Kas taevas on hiljaaegu remonti tehtud?“ „Mis remonti?“ ei saanud esimene mees aru. „No, kas on hiljuti näiteks uksed välja vahetatud? Vanasti oli taevaukseks ikka Kristus, aga Sinu jutu järgi võib oletada, et oled ise selleks ukseks saanud…“

Tänases pühakirjatekstis on variser samalaadne remondimees. Ta oli uhke oma vagaduse üle ja veendunud selles, et ta on Jumalale kõigiti meelepärane ning pääseb taevasse. Oli ta ju kogu oma hingest järginud käsuõpetust, nii seda, mis seisis pühakirjas, kui ka seda, mida tema esiisad olid talle õpetanud aastasadade jooksul isalt pojale edasi antud tarkusest. Ka eesti keeles kasutatakse mõnikord sõna „variser“. Enamasti mõeldakse selle all inimest, kes räägib üht, tihti on just tema see, kes hoiab moraalilatti kõrgel, ent teeb teist, ning enamasti ei proovigi enese poolt teistele seatud latini ulatuda. Sellised inimesed ei pälvi enamasti teiste heakskiitu ega järgimist. Jeesuse kaasajal olid asjad mõnevõrra teistsugused ning me ei saa kuuldud lugu tänase keelepruugi kaudu päris üks ühele tõlgendada. Jeesuse kaasajal olid variserid kõigiti lugupeetud inimesed, ühiskonna moraalsed tugisambad ja religioosse pärandi kandjad, kes nõudsid palju nii teistelt kui ka endalt.

Kui loeme Piiblit, kohtume ikka ja jälle lugudega variseridest. Seda juhtub nii sageli, et tekib küsimus, miks nii? Miks on variserid pälvinud nõnda palju tähelepanu? Küllap osaliselt saab seda seletada sellega, et variserid olid Jeesuse õpetuse ühed suuremad kriitikud. Ent kindlasti ei ole see ainus põhjus. Variseride võrdkujusid või vähemalt variserlikke jooni leiame eneste ümbert ja kui sügavale vaadata julgeme, siis küllap ka eneste seest.

Tänane evangeelium kutsub meid vaatama oma hinge ja südamesse, kohtuma endaga sellistena, nagu me oleme, oma heade ja halbade külgedega. Sageli kogeme, et teiste inimeste tegemisi on lihtsam analüüsida kui iseennast. Kergelt leiame üles teise vead ning nii lihtne on ligimesele näpuga näidata ja öelda, et ta peab oma elu muutma. Enda tundmaõppimine ja sellest ka mingite järelduste tegemine ei ole kerge tegevus, see nõuab julgust ja ausust, oskust tunnistada oma piiratust ning ebatäiuslikkust. See nõuab ka alandlikkust. Kui me seda suudame, siis ei ole meil tarvis ei endale, teistele ega ka Jumalale midagi tõestada, ennast kellegi teise arvelt paremaks ja targemaks liialdada.

Iseenese eest ei pääse peitu, seepärast on igati vajalik, et igaüks meist õpiks ennast paremini tundma, analüüsiks ennast ning seeläbi oskaks paremini rakendada oma positiivseid omadusi ja häid oskusi ning teaks ja oskaks leida neid võimalusi, mis aitavad tal inimesena täiustada olemasolevat ja õppida puuduvat.

Kirjakoht variserist ja tölnerist pakub meile eneseanalüüsiks rohkelt abimaterjali. Küllap leiame sarnaseid jooni nii ühe kui ka teise loo tegelasega. Kord variseriga, kord jälle tölneriga.

Variserluse ilminguks võib pidada seda, kui inimene usub, et kõik hea, mis tal ajalikus elus on, on tema enda ponnistuste tulemus. Ta on selle nii-öelda auga välja teeninud, järelikult ei pea ka kellelegi tänulik olema. Kuna ta ei ole enda arvates midagi valesti teinud, siis ei vaja ta ka armu. Ukse taevasse või kuhu iganes mujale avab ta endale ise.

Hoopis vastandlik pilt tekib, kui mõtleme tänase evangeeliumi teksti teisele osalisele, tölnerile, kes tegeles igapäevaselt maksude kogumisega ning oli tollases ühiskonnas jõukal järjel, ent samas põlatud, sest tema rikkus oli saadud teiste arvelt. Ta läks Jumala ette alandliku meelega, mõistes, et ei tema vara teda siin aita, ainus, kes aitab, on Jumal ja nõnda ta palvetabki: „Jumal, ole mulle, patusele inimesele armuline. Nõnda palusime meiegi täna patutunnistust lugedes, nõnda teeme seda tölneri kombel ikka ja jälle. Oleme armu saanud.

Inimestena ei suuda me iialgi lõpuni mõista Jumala armu suurust, see on alati midagi palju enamat, kui oma inimlike meelte ja mõtetega suudame kujutleda. Tõenäoliselt sellepärast leiame ikka ja jälle põhjusi, miks see arm ei peaks ühele või teisele inimesele laienema, mõnikord ka meile endale mitte. Ent Jumal ei sea meile mingeid lisatingimusi, evangeelium, rõõmusõnum sellest, mida Jumal Jeesuse Kristuse kaudu meile, inimestele kinkis, kõlab, on kõlanud ja saab ka edaspidi kõlama: Kristus on igaühele meist uks igavesse ellu, igaüks saab Jumala armu osaliseks Tema pärast ja Tema läbi. Kandku see arm meid läbi algava nädala, kogu meie elu.

 

Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarvaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English