Esmaspäeval, 15. juunil tutvustati Rahvusraamatukogu kuppelsaalis uut Eesti elanike religioossust käsitlevat uurimust. Sotsioloogilise uurimuse „Elust, usust ja usuelust Eestis 2015“ tellis Eesti Kirikute Nõukogu ning selle viis läbi turu-uuringute firma Saar-Poll. Uurimistulemusi tutvustas firmas Saar-Poll töötav sotsioloog Kai Aas, kes juhtis oma ettekandes tähelepanu viimase viie aasta jooksul Eesti religioosses pildis toimunud muutustele. Võrreldes viis aastat tagasi (2010) toimunud uuringuga selgus, et usku oluliseks pidavate 15–74 aastaste Eesti elanike hulk on kasvanud: kui 2010. aastal pidas usku oma elus tähtsaks või väga tähtsaks 21% küsitletutest, siis 2015. aastal oli vastav näitaja 37. Usku tähtsustavate inimeste hulgas domineerivad mitte-eestlased (st valdavalt vene keelt kõnelevad inimesed), kõrgema haridusega inimesed, naised, vanemad inimesed, linnade elanikud ja kõige rohkem elab neid Põhja- ja Kirde-Eestis. Kasvanud on ka ennast usklikeks pidavate inimeste osakaal: kui 2010. aastal oli see 13% küsitletutest, siis 2015. aasta küsitluse andmetel oli neid 20%. Siin toimub aga omakorda silmatorkav protsentuaalne jagunemine rahvuslikul ja keelelisel printsiibil: eestlastest peab end usklikeks 11%, mitte-eestlastest aga 38%. Usklike hulgas domineerivad kõrgharidusega, linnaelanikud, naised, 50–74 aastased ning Kirde-Eesti elanikud. Hästi vähe on kasvanud kogudustesse kuuluvate inimeste protsent, mis 2010. aastal oli 16% ning 2015. aastal 21%. Kogudustest või usuliikumistest kuulutakse enim õigeusku (40%) ja luteri usku (36%). Kogudustesse kuuluvate inimeste hulk on kasvanud mitte-eestlastest elanike arvelt.
Pärast Kai Aasa ettekannet pidas lühikese ettekande ka teoloog Ingmar Kurg, kes leidis, et Eesti religioosne pilt näitab üldiselt samu tendentse, mida Euroopa religioosne pilt (sekulariseerumine, usu individualiseerumine). Kure sõnul meenutab Eesti kirikutesse kuulujate protsendi osas Tšehhit ja endist Ida-Saksamaad (mis on kirikusse kuuluvate inimeste poolest viimasel kohal Euroopas), kuid ei ole õigustatud väita, et Eesti elanikkond on Euroopa kõige sekulariseerunum. Seda seetõttu, et inimeste protsent, kes jagab teatud religioosseid uskumusi (Jumala olemasolu, elu jätkumine pärast surma), on küllaltki suur ja suur on ka kirikusse mittekuuluvate inimeste usaldus kirikute vastu.
Uurimust „Elust, usust ja usuelust Eestis“ viiakse alates 1995. aastast läbi iga viie aasta tagant. Viimase uurimuse tulemustega on võimalik tutvuda siin.
