Juuli esimestel päevadel Tartus toimuva EELK kirikupäeva ja vaimuliku laulupeo “Maarjamaa – Isa maa” eel muutub taas aktuaalseks küsimus laulupidude kohast meie kultuuris ning meie identiteedi kujundamisel ja hoidmisel. Sellega, et iga üldlaulupidu ühel või teisel moel rahva ärksamat osa puudutab ja mõjutab ning on oma hõlmavuses fenomen omaette, nõustuvad peaaegu kõik vastuvaidlematult.

Umbes aasta tagasi Rakveres EELK kirikunoorte päevadel toimunud peapiiskopi kandidaatide debatil võrdlesin eestlaste osalemist üldlaulupeol lauljate ja pealtvaatajatena rahva enamuse osalemisega jõulujumalateenistustel. Eestlaste laulurahvaks olemist rutatakse tõestama meie laulupeotraditsiooniga. Samavõrra võiks kehtida eestlaste kui kristliku rahva kohta tõestusena meie jõulukirikus käimise usinus. Mõlemad sündmused panevad liikuma ja puudutavad sadu tuhandeid inimesi. Jõulud toovad kiriku rahvast täis igal aastal samamoodi, kui laulupidu täidab lauluväljaku kord viie aasta tagant. Loomulikult on kirikutes rohkearvuliselt inimesi ka paljude muude sündmuste puhul, nagu täitub ka lauluväljak mitmetel teistelgi rahvaüritustel. Siiski omavad nii jõulud kui laulupidu enamuse eestlaste jaoks nende teadvuses või meeles teatud eristaatust. Eriline on ka mõlemale sündmusele eelnev ootusaeg. Usun, et peoks pikalt valmistuvate koorilauljate laulupeo-ootus ei erine oluliselt kristlaste advendiaegsest ettevalmistusajast jõulupühade eel.

Laulupeost kui religioossest sündmusest või rahvuslik-religioossest ühisaktist on rääkinud ja kirjutanud mitmed tunnustatud mõtlejad, sh Rein Veidemann[1], Toomas Paul[2] ja Toomas Liiv[3]. Võib-olla on keegi eestlaste usulise maailmapildi uurijatest ka nende seostega põhjalikumalt tegelenud, kui sisaldub mõnes essees, ettekandes või artiklis, kuid kahjuks ei ole selliseid uurimistulemusi mulle silma jäänud.

Inimeste suhtumist tantsu- ja laulupidudesse on siiski pisut avanud üks sotsioloogiline uuring, mille viis 2013. aastal Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse tellimusel läbi uuringufirma Saar Poll (Saar Poll OÜ (2013) Sotsioloogiline uuring “Minu laulu- ja tantsupidu”.). Uuringu läbiviimiseks küsitleti üle Eesti 1301 inimest vanuses 15–74 eluaastat. Küsimustiku koostasid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm mitmete arutelude põhjal Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse, Eesti Kooriühingu, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi esindajatega.

Kuigi see küsitlus ei puudutanud vastajate religioosseid tundeid ega tõekspidamisi, julgevad uuringu küsimuste koostajad Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm uuringu aruandes (Lauristin, M. Vihalemm, P. (2013), Sotsioloogilise uuringu “Minu laulu- ja tantsupidu” aruanne) küsitluse tulemustele toetuvalt väita, et rõhuva enamuse vastajate teadvuses on laulu- ja tantsupidu sügavalt juurdunud, kui olulisim rahvusliku identiteediga seotud rituaal (lk 7). Nimelt nõustus küsitluses etteantud väitega “Laulu- ja tantsupidu on ainulaadne eesti rahva püha, mitte turistidele mõeldud huvitav atraktsioon” 77% vastanutest ja väitega “Laulu- ja tantsupidu on meie rituaal, mitte kommertsüritus” 72% vastanutest. Millise sisu vastajad võisid anda mõistele “rituaal” või “püha”, ma loomulikult ei tea, kuid julgen väita, et lisaks rahvuslikku identiteeti toetavale tähendusele on neil sõnadel ka tunnetuslikult usuline tähendusväli.

Vastuoluline on uuringu aruande kohaselt see, et laulu- ja tantsupeo ümber nimetamist laulu ja tantsu pühaks ei toetata, küll aga ei ole enamus küsitletuist vastu sellele, et peonädala reede võiks olla rahvuspühana vaba päev (Lauristin, Vihalemm 2013, 9). Eks meie praegunegi tähtpäevade kalender sisalda endas vabu päevi rohkem, kui keskmise inimese jaoks neist sisult tõeliselt pühad ja pühitsemist väärivad on.

Kahjuks ei tule 2013. aasta uuringu aruandest välja, kui paljud küsimused puudutasid spetsiifiliselt vaimulikku repertuaari üldlaulupeo kavas. Selgub siiski, et vastajad olid üksmeelselt vastu suurvormide, vaimuliku muusika, teistes keeltes lauldavate laulude, teiste rahvaste ja välisheliloojate laulude ning uute heliteoste osakaalu suurendamisele kavas (Lauristin, Vihalemm 2013, 8). Kuna vaimuliku muusikana selgelt määratletavaid heliteoseid pärast küsitlust 2014. aastal toimunud viimase üldlaulupeo kavas praktiliselt polnudki, võib see tähendada, et nii osalejad, kui ka korraldajad on sellega rahul. Samas on kurvalt irooniline, et rahvas, kelle kuulsaim poeg Arvo Pärt on saavutanud oma tuntuse just vaimulike heliteoste loojana, ei soovi oma laulupeol kuulata vaimulikku muusikat. Iseküsimus on, kas vastajad ja küsimuste sõnastajad said ühtviisi aru vaimuliku muusika määratlusest. Küllap selle üle, kas Tõnis Mäe „Koit“ ja „Palve“ või Peep Sarapiku/Juhan Liivi „Ta lendab mesipuu poole“ on vaimulik lauluvara või ilmalik, võib pikalt aru pidada. Uuringust selgub veel, et vaimulikku repertuaari hindavad laulupeo kavas kõige enam aktiivsed laulupeo veteranid (Lauristin, Vihalemm 2013, joonis 20 “Klastrite erinevus keskmisest hoiakust laulupeo kava suhtes”) ning toetus vaimulikule muusikale kasvab vastaja vanuse lisandumisega. Kõige enam hindavad vaimulikku muusikat 50–74-aastased ja kõige vähem 15–29-aastased. Vastupidine on tulemus rokk- ja pop-muusika puhul. (Lauristin, Vihalemm 2013, 20, joonis 8 “Erinevate muusikaliikide populaarsus erirühmades”.)

Aruande lõpus toovad uuringu aruande koostajad ära neli põhidimensiooni rahva ootustes ja peotraditsiooni tähenduses:

1. Pidu kui eestlaste rahvustunnet väljendav ning selles ühist osadust võimaldav rituaal, mis on seotud traditsiooniliste sümboolset tähendust omavate peo komponentidega (rongkäik, välja- ja sissemarsid, tule süütamine, üldtuntud isamaaliste laulude kõlamine, „Tuljak“ tantsupeo lõpus, „Mu isamaa“ laulupeo lõpus jms).

2. Pidu kui institutsionaliseeritud üldrahvalik (riiklik) püha oma liidrite, tseremooniate, verbaliseeritud sõnumite ja autoriteetide austamise tavadega.

3. Pidu kui laulu- ja tantsukunsti suurfestival, mis pakub kuulajatele-vaatajatele kõrge kvaliteediga esitusele kaasaelamise võimalust, kuid on ka osalistele enestele väljendusrõõmu pakkuv vahetu elamus.

4. Pidu kui kogukondlik kokkutulek, lauljate ja tantsijate, koori- ja tantsujuhtide, heliloojate, luuletajate, tantsude autorite, nende perede, sugulaste ja sõprade võrgustikuline ühendus, mida kannavad ühised väärtused, ühised mälestused ja elamused. (Lauristin, Vihalemm 2013, 46)

Just varemnimetatud jõulude kontekstis näeme samuti neid nelja dimensiooni selgelt kehtivatena. Esiteks, rituaali osa täidavad advendi- ning jõulujumalateenistused ja kontserdid. Teiseks, tegemist on samuti üldrahvalikult tähistatava (riikliku) pühaga, mille juurde kuuluvad oma tseremooniad ja eriti verbaliseeritud sõnum. Kolmandaks, nagu laulupidu, on ka advendi- ja jõuluperiood rikas kõrge kvaliteediga esituste poolest. Just sellesse perioodi jäävad mitmed tunnustatud muusikafestivalid, kirjastused toovad lettidele uued trükised ja vaimulike osaks on jagada sõna erinevatel advendi- ja jõuluüritustel. Neljanda dimensiooni juurde saame tõdeda, et samavõrd kui laulupidu, on ka jõulud kogukondlik-perekondlik kokkutulek. Ehk küll selle vahega, et kui laulu- ja tantsupeole koondutakse ühiselt konkreetsele peoplatsile, täituvad jõulukirikud erinevates kohtades üle kogu maa. Liikvel on aga ühe püha ja hingepuudutava ettevõtmise tõttu sadu tuhandeid eestlasi. Kirikus nimetame me seda osaduseks ja usun, et just osadus on see, mida tunnevad laulukaare all ka lauljad, kaare ees koorijuhid ja väljakul kuulajad.

Lõpetuseks julgen võrrelda laulupeo- ja jõulutraditsiooni just eestlaste rahvuslik-usulist identiteeti mõjutavate ja kujundavate tunnuste sarnasuse pärast. Tegemist on alateadlikult religioosse aktiga, mis sai oma sõnatu ja määratlemata tähenduse ja sisu nõukogude okupatsiooni tingimustes. Jõulud, mida võis tähistada enam-vähem avalikult, ei rahuldanud rahva loomulikku religioosset janu. Inimesed aga vajavad rituaale ja soovivad väljendada oma usku. Laulupeod muutusid selle usu lubatud väljunditeks. Iga laulupidu, eriti üldlaulupidu, on jõulu-usku eestlase identiteedi osaks saanud meelsusriitus. Ja see süveneb (või areneb?). Siit ehk põhjus, miks inimesed väljendavad üha sagedamini seisukohta, et laulupeod – see ongi meie rituaal, meie religioon, meie usk. (Ajalehe Õhtuleht video 14.07.2014: Inga Lunge popkooripeost ja laulupidudest: see ongi meie religioon, see on meie usk…)

Eestlasi, kes just sõjajärgsel ajal hakkasid laulupidudel palvehümnina laulma Ernesaks/Koidula “Mu Isamaa on minu arm”, võrdleb (protestantliku) kogudusena ka Toomas Liiv, kui ta kirjutab: “Tänane eestlaskond [moodustab] otsekui ühe ja ainsama protestantliku koguduse, kes oma eksistentsi raskematel aegadel on mitmel kombel kasutanud Lydia Koidula (1843–1886) värsse luuletusest „Mu isamaa on minu arm” (1867) (Liiv 2007, 28).”

Omaette küsimus on see, millal hakati vaimulikke laulupidusid eristama mittevaimulikest ja kas laulupeo vaimulikkuse määrab repertuaar või hoopis osalejate vaimulikkus-religioossus. Jäägu need küsimused ootama edasisi mõtteavaldusi.

[1] Rein Veidemanni tsitaat: „Laulupeod on eestlaste meeleavaldused olnud algusest peale. Laul – see on eestlaste religioon. See ongi nende usk.” – Dokumentaalfilm „Üheshingamine” (Allfilm, Sky Films, Northen Light Productions, 2013, 55 min), režissöör Maureen Castle Tusty, produtsendid Piret Tibbo-Hudgins, James Tusty ja Bestor Cram.