„Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu“ (Mt 25:35)
Kirikute Maailmanõukogu (KMN) täitevkomitee väljendab sügavat muret globaalselt üha suureneva arvu inimeste üle, kes põgenedes vägivalla, rõhumise, okupatsiooni või majandusliku puuduse eest, on sunnitud ette võtma meeleheitlike riskidega ohtlikke teekondi. Seda kasvavat ülemaailmset probleemi, millel on erinevates kontekstides erinevad avaldumisvormid ja vastukajad, on hiljuti traagiliselt ilmestanud enneolematult suur surmade arv nii pagulaste ja põgenike hulgas, kes on püüdnud Euroopasse jõudmiseks ületada Vahemerd, kui ka Rohingya ja Bangladeshi ümberasujate seas Andamani merel. Hiljutine Etioopia kristlastest võõrtööliste tapmine nn Islamiriigi poolt Liibüas ja ksenofoobne vägivald ümberasujate vastu Lõuna-Aafrikas illustreerib ühtlasi nende inimeste erilist haavatavust, kes lahkuvad oma kodumaalt, püüeldes üldinimlikult endi ning oma perede turvalisuse ja parema elu poole.
KMN tunnistab ja austab iseseisvate riikide eesõigust määratleda oma piirikorraldus ning riiki sisenemise ja seal viibimise tingimused, kuid ühtlasi ka tunnustab väljakutset, mille on tekitanud ebakorrapärase rände suurus. Sellegipoolest ootame kõikidelt riikidelt, et nad austaksid rahvusvahelise õiguse järgi oma kohustuste kirjatähte ja vaimu, sealhulgas inimõiguste ülddeklaratsiooni ja pagulasseadust. Me peame seda seaduslikult ja eetiliselt vastuvõetamatuks, kui riigid loobuvad oma kohustusest päästa elusid ja pakkuda kaitset või püüda neid „ära anda“ teistele riikidele ja maadele.
Kõigil rahvusvahelise kogukonna liikmetel on moraalne ja seaduslik kohustus päästa nende elusid, kes on merel või läbisõidul ohtu sattunud, sõltumata nende päritolust ja staatusest. Siinkohal tunnustame ja pooldame paljude meremeeste jõupingutusi, kes päästavad inimesi merel. Tervitame Euroopa Liidu pühendumust kolmekordistada ressursse Vahemere operatsioonidele „Triton“ ja „Poseidon“, ent otsingu- ja päästetööd peavad nendel operatsioonidel olema selgelt määratletud esmajärgulise prioriteedina. Samuti peavad Kagu-Aasia riikide valitsused tagama, et inimesed, kes on merel või läbisõidul hädaohus, päästetakse, mitte ei seata uuesti ohtu.
Euroopa puhul oleme teadlikud murest, mis puudutab seadusliku rände mahtu EL-i piires. Kuidas iganes seda probleemi lahendataks, ei tohi see tulla pagulaste või teiste inimeste arvelt, kes põgenevad äärmuslikust hädaohust. Täheldame, et vastutusekoorem võtta sisse üha suurenev hulk korrapäratuid sisserändajaid ja põgenikke, lasub praegu enim Itaalia ja Kreeka õlul ning on selge, et vastutuse õiglasem jaotus EL-i siseselt on nii moraalselt soovitav kui praktiliselt vajalik. Seetõttu tervitame ettepanekuid selle vastutuse õiglasemaks jagamiseks üle Euroopa Liidu ja usume, et EL-i liikmesriigid peaksid seda eesmärki toetama. Igasugusel taolisel jaotamisprotsessil tuleks nende paigutamisel arvesse võtta pagulaste ja põgenike endi motiive ning püüdlusi.
Salakaubavedajate ja hangeldajate kuritegelik ettevõtlus, mis lõikab kasu haavatavate ja meeleheitel inimeste pealt, tuleb kindlasti peatada. Toome murelikult siiski välja EL-i kavandatava salakaubaveo vastase strateegia, mis toob endaga kaasa 7. peatüki resolutsiooni ÜRO Julgeolekunõukogult ning seadustab sõjalise jõu kasutamise. Kui puuduvad laiaulatuslikumad kanalid seaduslikuks ja turvaliseks migratsiooniks, lokkab inimkaubandus. Sõjalise jõu kasutamine kaubitsejate tegevuse ennetamiseks on riskiks, kuna võib muuta pagulaste ja põgenike teekonna veelgi ohtlikumaks. Lisaks peaks olema selgelt määratletud poliitiline lõppeesmärk iga säärase relvastatud jõu rakendamisel. Samuti oleme mures, et sõjaline tegevus Liibüa vetes ja territooriumil võib veelgi destabiliseerida niigi väga rahutut piirkonda.
Toome murega esile, et enamik lühiajalisi meetmeid, mida asjasse puutuvate riikide valitsused on tarvitusele võtnud, tegelevad pigem sümptomitega (ebaregulaarsete sisserändajatega) kui elanikkonna liikumise algpõhjustega. Elanikkonna väljavool on juhitud vägivallast, rõhumisest, okupatsioonist ja majanduslikust puudusest, mis paneb inimesed tundma, et neil ei ole muud valikut, kui panna oma elud sellisesse kohutavasse ohtu. Iga üldhõlmav ja siiras lähenemine sellele väljakutsele peab seetõttu endas sisaldama ka kindlamat ja tõhusamat pikaajalist rahvusvahelist tegevust, et lahendada konflikte, lõpetada rõhumine ja okupatsioon ning kõrvaldada lausvaesus, mille käest nii paljud inimesed on sunnitud põgenema.
Me seame küsimuse alla „suletud uksega linnuse“ mõtteviisi võimekuse nende väljakutsetega tegelemisel, olgu see Euroopas, Kagu-Aasias, Austraalias või mujal maailmas – ränne on nähtus, mis esineb igal ajal ja igas ühiskonnas. Maailm, mis lubab kaupadel ja kapitalil ületada iga piir, kuid mis ei luba sama oma inimestel, riskib oma inimlikkuse kaotamisega. Sisserändajate ja pagulaste suuri panuseid ühiskondadele, majandustele ja kultuuridele oma alalistes või ajutistes asukohamaades peab tunnustama. Strateegia, mis keskendub rahvaste vaheliste piiride sulgemisele ja nende piiride kaitsmisele „võõraste“ eest, on lõppude lõpuks mitte ainult kasutu, vaid koguni kahjulik kõigile asjaosalistele – ainsaks erandiks vaid inimkaubitsejad, kes edenevad kõikjal, kus uksed on suletud.
Seega, Kirikute Maailmanõukogu täitevkomitee:
– Soovitab tungivalt kõikidel riikidel hoolitseda helde, ohutu, inimliku ja kättesaadava tegevuskorra eest inimeste seadusliku rände jaoks oma territooriumidel ja rakendama asjakohaseid meetmeid migrantide haavatavuse kuritarvitamise vastu, kus iganes nad on.
– Kutsub kõiki valitsusi üles täitma oma moraalset ja õiguslikku kohustust päästa nende elusid, kes on merel või läbisõidul ohtu sattunud ning hoiduma igasugusest tegevusest, mis võiks neid veelgi suuremasse ohtu seada. Nad tuleks vastu võtta ja nende eest tuleks hoolt kanda austuse ja inimväärikuse tingimustes, sõltumata nende päritolust ja staatusest.
– Kutsub Euroopa Liidu liikmesriike üles toetama eesmärki saavutada õiglane vastutuse jagamine EL-i siseselt, et vastu võtta ja hoolt kanda üha arvukamate sisserändajate ja pagulaste eest.
– Kutsub rahvusvahelise kogukonna liikmeid ja meie valitsusi üles pühenduma tugevamale ja tõhusamale pikaajalisele rahvusvahelisele tegevusele, et lahendada konflikte, lõpetada rõhumine ja okupatsioon ning kõrvaldada sügav vaesus, mis juhib nende rahvaste rännet.
– Kutsub KMN liikmeskirikuid ja oikumeenilisi partnereid ning heatahtlikke inimesi edendama avatumat ja külalislahkemat lähenemist „võõrale“ või hädas kannatavale naabrile ning aitama ja hoolima pagulastest-sisserändajatest, austades täielikult nende Jumalast antud väärikust.
12. juunil 2015, Etchmiadzinis
Avalduse originaaltekstiga saab tutvuda siin.
Vt ka Euroopa Kirikute Konverentsi juhatuse avaldust Euroopa Liidu välispiiridest, eriti Vahemerest (K&T nr 185/ 26.6.2015).
Kirikute Maailmanõukogu on keskne oikumeenilise liikumise organ (asutatud 1948), kuhu kuulub üleilmselt 349 kirikut enam kui 120 maalt. EELK on liige alates 1963.
