Ingerimaal, hilisemas Peterburi kubermangus sajandite vältel aset leidnud konfessionaalseid arenguid ja rahvastikuprotsesse iseloomustavad multietnilisus, polükonfessionaalsus ning sotsiaalne, kultuuriline või isegi religioosne fusieerumine e segunemine. Kujunenud oludes hakati luteri usku, eeldatavasti „vene“ õigeusu mõjutusel ja eeskujul, hilisemal ajal nimetama „soome“ usuks. Kuigi 18.–19. sajandi jooksul oli Peterburi kubermangus omamoodi hegemooniline asend saksa evangeelse luterliku kirikuorganisatsioonil, ei hakatud siin rohujuuretasandil kunagi rääkima „saksa usust“. Luterlaste tegutsemist toetavad privileegid võimaldasid mh kümnete soome ja saksa kogudusekirikute ehitamise Peterburi ning seda ümbritsevatesse maapiirkondadesse.

Multikonfessionaalsus pole siin paradoksaalsel moel etniliste rühmade usupõhist ehk etnokonfessionaalset enesemääratlust mitte hägustanud, vaid hoopis tugevdanud. Piiritõmbamisel enda ja võõra vahel on see ootuspärane. Ent lähemal vaatlusel osutub lihtkonstruktsioon „etniline“ pluss „konfessionaalne“ Ingerimaal siiski mitmeid komponente ja jõujooni sisaldavaks keerukaks võrrandiks. Vaatlen lähemalt, milliseid kihistusi ja komponente see sisaldab.

Kirjutises annan ülevaate sellest, mis toimus konfessionaalsuse vaatepunktist 17. sajandi Suur-Rootsi maahõive ja maa asustamise järel. 1617. aastal sõlmitud Stolbova rahuleping nägi ette bojaaride ja õigeusu vaimulike lahkumise, kuid talupoegade paigalejäämise. Endisele elanikkonnale pidi tagatama õigus oma usule. Rootsi võim säilitas esialgu mõnekümne aasta vältel endise administratiivjaotuse, samal ajal kui kogu Ingerimaa allutati aastakümneteks halduslikult Liivimaa alla, pealinnaks Riia. Uus riigivõim kasutas ära eelmise õiguskorra haldusjaotust. Evangeelse luterliku kiriku koguduste loomisega seoses tekkis Ingerimaal aja jooksul uus, vaid soome elanikkonda puudutav ja vaid kirikuorganisatsioonist lähtuv kihelkondlik haldusjaotus, mis õigeusklikesse asukatesse ei puutunud. Niisiis eksisteeris rööbiti kaks kihelkonnajaotust ehk konfessionaalset haldusmentaliteeti. Ent mida territooriumi polükonfessionaalsus endaga kaasa tõi ja kuidas ta mõjutas kohalike rühmade enesekuvandit?

Etnodemograafia: kontaktalad ja kultuurifusioon

Etnilistest rühmadest olid Ingerimaal esindatud erinevad läänemeresoomlaste ja soomlaste rühmad: 1) äyrämöiset; 2) savakot; 3) Kurkola ja Soikkola poolsaarte soomlased; 4) hilisematest sisserändajatest suomenma(a)kkoiset (või nn. passiloiset, kel olid Soome suurvürstiriigi isikutunnistused); 5) Karjala maakitsuse soomlased. Õigeusklikest läänemeresoome rühmadest vadjalased (omanimetuse vad’d’alaizet ja maaväči) ja isurid (omanimetus karjalazet), kes asustasid peamiselt Soikkola poolsaart, Lauga randu, Kaprio ning Hevaa piirkondi. Toetudes von Köppenile, võime ajaloolises plaanis täheldada väiksemaid isurite asumeid Kesk-Ingeris, eeskätt Spankkovas (Ilkkinä, Luiskenitsa, Sikoiniemi, Smolkkova, Tarovitsa, Tääkeli), Kolppanas (Myllykylä, Pien-Kolppana, Paaritsa), Serepettas ning Koprinas (nt Tihkovitsas jm.), aga ka Tyrös ja Tuutaris – kokku oma paarikümnes külas (vt von Köppen 1853; Mustonen 1931; Vanha-Tuutari 1967, 58). Oma töödes on isurite kunagist esinemist südamaal – muu hulgas Kupanitsa ja Spankkova kihelkonnis – maininud ka kaasaja vene etnograafid (Gadlo et al. 2004). Lisaks mainitagu Moloskovitsa Jastrebino[1], Vruda ning Oredeži jõe ülemjooksu Novinka küla isurite saarekesi (nt Mikkola 1932: 20; Laanest 1966: 229). Peter von Köppeni järgi oli 1848. aastal olnud isurite koguarv ca 18 000; savakote arv 43 000 ning äürämöiste oma 29 500 (Laanest 1966, 12). Olga Konkova oletab, et kuna von Köppen koostas oma loendi peamiselt meetrikate järgi, täiendades seda kohalike vaimulike juhuslike teadetega, siis võis isurite arv juba 19. sajandi teisel poolel läheneda kuni 20 000 (Konkova 1992, 91).

Demograafilise pildi kirevuse iseloomustamiseks tuleks veel mainida: 1) soomekeelseid mustlasi (omat e suomalaiset mustalaiset), kes oskasid soome keelt[2] 2) venekeelseid mustlasi, kes oskasid teise keelena vene keelt; 3) soomekeelseid ehk soomestunud venelasi (sm-Ing suomalaiset vellaset; ka nn lepikkovellaset); 4) saksa ümberasujaid (kalanistat) ning lõpuks 5) eestlastest-lätlastest uusmaasaajad. Ka Peterburi ülikooli etnograafia ja antropoloogia õppetooli uurimisrühm, kes on avaldanud muuhulgas ühismonograafia (Gadlo et al 2004), on siinse polükultuurse ruumi iseloomustamisel märkinud ära rohkemgi marginaalrühmi. Nende seas olid näiteks luterlikesse peredesse lapsendatud ortodoksse päritoluga lapsed (sm kl linnan- või kruununlapset), keda sajandi vältel võis kokku olla koguni paarikümne tuhande jagu (vt Amburger 1980, 125). Mõnesse tallu olla lapsendatud koguni kolm-neli orbu. Neist osa jäid elama külla, teine osa aga naasis täisealiseks saades venekeelsesse keskkonda. Iga lapse pealt maksti kasvatajaperele kuni hoolealuse 18-aastaseks saamiseni. Ühe riigipoolse tingimusena kehtestati, et lapsendatud jääksid õigeusklikeks ning omandaksid võimalusel õigeusu kirikukoolides ka hariduse. Üldiselt püüdis riik kontrollida, et neid ümber ei ristitaks (teist korda ristiinimest ei ristita!) ega luteri kirikukirjadesse registreeritaks. Ometigi käisid paljud lapsendatud koos luterlastest eakaaslastega leerikoolis, omandades kompetentsi nii luterliku teenistuskorra kui kirikulaulude osas. (Siia sobib intervjueeritavate sage kommentaar: „Yhtä Jumalaa rukkoillaa!”) Suuremast osast lapsendatud orbudest said niisiis üsna monokultuursed luterlased, kel polnud enam õigeusuruumiga midagi tegemist, vaatamata sellele, et nad olid ristitud õigeusku. Osadest tulid aga kahekultuursed õigeusklikud, kel sidemed oma kasuvanemate ning kasuvendade-õdedega säilisid. Osast lapsendatuist võisid niisiis saada vahendajad eri ühiskonnakihtide ning konfessioonide vahel. Mingit tõsisemat konflikti kahe uskkonna tõekspidamiste vahel nende teadvuses ei tekkinud. Ühe konfessiooni tõekspidamised ja teenistuskord käivitusid küllaltki sõltumatult omas religioosses ümbruses. Samas võis olla tegu inimestega, kes panid tähele sarnasusi ja märkasid erisusi. (Vt ka Raudalainen 2007.)

Luterlastele on kõige enam silma jäänud õigeusuliste ranged paastunõuded, eriti liha- ja piimasaaduste osas. Teine selgem erisus oli ikoonide kummardamine ning nende suudlemine. Kui osadele luterlastele ei valmistanud mingit probleemi ikoonide ülesseadmine oma majapidamisse, siis suudlemisse ei suhtunud mitte kõik sama leplikult. Ometigi seda piirkonniti esines (nt Raudalainen 2007). Eri usutunnistuste esindajad on kas alateadlikult või ka teadlikumalt üle võtnud naaberrühma rituaalkäitumise elemente (vt käesoleva kirjutise alapeatükki furiooni-ilmingute kohta). Võõrapärast on igapäiste praktikate käigus paiguti tõrjutud, paiguti kohandatud. Ka folklorist ja usundiuurija Lauri Honko on juhtinud tähelepanu juhtumitele, kus luterlastest soomlased on pidanud toanurgas ikooni (Honko 1990). Mu omas ainestikus leidub aga vastav teade: „/A teil on jumalakuvaki nurkass?/ Vot nyt, ko tulloo se venäläine tuppaa, sit hiä ain ikonaa päi ristii tekköö… ne venäläiset.“ (Katri Palatskova 1932, Kupanitsa khk, Korkka k)

Vastukaaluks õigeusu taustaga „soomlastele“ leidus Kesk-Ingeri aladel kokku veel mõnituhat soomestunud venelast (Gadlo et al., 23). Need võisid sõltuvalt piirkonnast olla soomekeelses ümbruses täielikult keelt vahetanud ja assimileerunud (vt Kuropjatnik 2002) või vähemalt kakskeelsed. Muu hulgas leidub ajaloolise Ingerimaa lõunapiiril vastu Luuga maakonda sellinegi rühm, kes on end kangekaelselt „rootslasteks“ nimetanud. Selline etniline kirevus avas võimalused rühmade ja konfessioonide vahelisele mõõdukale kultuurifusioonile, mida uurimustes kirjeldavad järgmised mõisted: kultuuriline sümbioos, ajaloolis-kultuurilised kontaktalad, areaaliuuringud, etnilised mikrorühmad jms.

Abram Tiisnekka kirjutab 1882. aastal ajalehes Uusi Suometar Lääne-Ingeri kohta järgmist: „Kaprio luteriusulised on pea kõigis külades segunenud veneusuliste isuritega, mis aga ei ole nõndaviisi sugugi kõikjal Ingeris. /…/ Kaprio luteriusuliste usuarusaamad on ka üsna sarnased veneusu omadega nõnda, et sageli on raske aru saada, mis usku siin õieti pooldatakse; luterlastel on palju vene kiriku kombeid ning teisipidi käivad veneusulised sama meelsasti kuulamas meie pastori jutlusi kui oma papi õpetusi. Sellest tuleneb, et abielud soomlaste ja isurite vahel on saanud üsna tavaliseks.” (Tiisnekka 1882). See iseloomustabki ehk kõige selgemalt Lääne-Ingeri õigeusklikest ja luterlastest elanikkonnaga kontaktalasid. Ettehaaravalt olgu öeldud, et endastmõistetavalt ei jätnud etniline, sotsiaalne, kultuuriline ja lõpuks ka poliitiline segmenteerumine palju võimalusi rahvusliku ideoloogia kiireks läbisurumiseks Lääne- ega isegi Kesk-Ingeris. Nõnda oli rahvuslikult meelestatud ja ühtse rahvuskehandi moodustumisest huvitatud ringkondadel 19.–20. sajandi vahetusel ees keerukas ülesanne, milleks oleks kulunud aastaid või isegi aastakümneid. Omaette olukord valitses muidugi Soome piiri lähedastes kihelkondades Põhja-Ingeris.

Konfessioonide ja usulahkude kirevus Ingeris

Viimasel ajal jõudsasti arenenud kliimaajaloo uurimistulemuste põhjal võib mitmete läänemeresoome rahvarühmade rändeid 16.–18. sajandini tõlgendada nn väikse jääaja painega. Suuremad külmaperioodid valitsesid põhjapoolses Euroopas aastatel 1530–1730, eriti aga aastail 1600–1609 ja 1645–1715. Pikkadest külmadest talvedest ja eriti jahedaist lühikestest suvedest tingitult vili ikaldus, levisid näljahädad, süvenes alatoitlus ja vallandusid epideemiad. Kel vähegi võimalust liikus ebasoodsatest oludest lõunapoolsematele metsaaladele. Sel perioodil surid näiteks välja Vinlandi viikingiasundused ja vähenesid Põhjamere tursapüügikogukondade toimetulekuvõimalused. Klimaatiliste olude tõttu hakkas Savo piirkonnast 16.–17. sajandi vahetusel suunduma talupoegi mitte ainut Ingerimaale, vaid ka Värmlandi, Dalarna, Hälsinglandi ja Södermanlandi maakondadesse (vt Kurs 2008). Neist väljarännetest võib koguni rääkida suure (põllu)majandusliku ümberjagamise ajajärgu ühe osana. 17. sajandil lõimitakse sellesse mastaapsesse kohastumusprotsessi laieneva Suur-Rootsi osana Ingerimaa. Ent kliimaoludest johtuvalt ei hõlvatud mitte ainult uusi põllumajandusmaid, vaid kasvasid järsult ka vilja turuhinnad. See tingis omakorda ümberasumise ja harimiskõlblike maade hõlvamise riikliku toetuse.

Esialgu spontaanselt ja hiljem ka privileegide toel saabunud põlluharijatest soomlased olid siinset demograafiat oluliselt muutnud. Juba 17. sajandi keskpaigaks saavutatigi vene ja nn „soome“ rahvastikusegmendi vahel hetkeks tasakaal. Ametlik narratiiv oli selle tasakaalu kiiremaks saavutamiseks isegi jutlustanud, kuidas siinsed soome keelele lähedasi keeli kõnelevad isurid ja vadjalased olla õigupoolest Soome päritolu ning tegelikult usku vahetanud luteriusulised konvertiidid. Neile langes ka luterlusse pööramise esmane surve. Keskvõimu ulatuslikest luteraniseerimis-püüdlustest kõneleb muu hulgas seik, et üks Karjala maakitsuselt ümber asunud äürämöiste rühm oli saabudes õigeusklik. Ent nemadki luteraniseeriti pea.

Nii isa ja poeg Gezeliuste kui meile hästi tuntud Heinrich Stahli superintendendiks oleku aegu 17. sajandil toimus mitmeid laiaulatuslikke aktsioone Ingeri pärismaise elanikkonna luteraniseerimiseks. Selle kurioosseimaks ilminguks oli katse õpetada kohalikke õigeusklikke soomekeelse, ent kirillitsas kirjutatud katekismuse abil. Nagu Piret Lotman on väitnud, olid lootused rajada ümberusustamine soome keelele ja üldse keelelisele identiteedile üsna naiivsed ega arvestanud õigeusu traditsiooni suulist ja rahva seas sügavalt juurdunud usukombestikku, mida nimetati luterliku kirikuvalitsuse poolt „ebausuks“ ja „ebajumalakummardamiseks“. Õigeusuliste seas tekitasid omakorda vastumeelsust nii luterlaste sakramenditalitused, vaimulike pühitsemine, kirikuruumi kasutamine, viimne võidmine jms. Kahe uskkonna mentaalsus rajanes erinevatel kognitiivsetel alustel: kui luterlus pani panuse mõistuspärasele kirjaõpetusele, siis õigeusk baseerus paljuski tundeelul ja riitusel. Esimene eeldas inimeselt aktiivset õppimis- ja kohanemisvõimet, teine rõhutas rohkem passiivset allumist traditsioonile. Käesoleva teema seisukohalt on olulisim, et end „vene usu“ kaudu määratlevate õigeusklike naabruses oli loomulik end usupõhiselt määratleda ka teistel rühmadel. Seda eriti gustavvaasaliku konfronteeruva ja luterlikku purismi rõhutava riigiideoloogia kiiluvees. Usuharjumustel põhinenud konfliktsusest kõneleb seik, et 17. sajandi vältel lahkus tuhandeid õigeusklikke Venemaale rahulepingu sätete vastaselt. Olukorda võimendas omakorda alaline Moskva-poolne propaganda ja pidev diplomaatiline survestuspoliitika: usuõigusi ei tagatavat ja õigeusklikke kiusatavat. Tekkis tihe illegaalne suhtlus üle riigipiiride, mida ületasid nii õigeusu vaimulikud, et asjakohaseid sakramente toimetada, kui ka lihtrahvas.

Lisaks riigikiriku esindajatele hakkasid üle piiri käima ka mitmete maailmalõppu kuulutavate sektide liikmed, kelle hulgas oli kaasaja mõistes „äärmuslasi“, kes õhutasid vastuhakule ja kuulutasid kadu Rootsi võimudele (vt Korhonen 1938). Usuveendumuste ja -praktikate kaudu on „maailmalõpu eelõhtul“ püütud pälvida väljavalitu staatust, millega saadi juba ette „õigeiks“ ega võinud enam pattu langeda mistahes moraalireegleid rikkudes. Piiblist leiti näiteks tuge Pauluse kirjast Tiitusele (Tt 1:15), kus öeldakse: „Puhtaile [ehk patuta hingedele] on kõik puhas“. Kiliastlikud meeleolud, millega seondusid kehtiva riigikiriku vastased meeleolud, on Venemaal eri ajastutel ikka ja jälle võimendunud.[3] Apokalüptilisi tunnustähti nähti ning antikristuse ja „lõpu aegade“ saabumist oodati nii tsaar Aleksander Mihhailovitši kui Peeter Esimese valitsemisajal. Viimast ennekõike vanausuliste, aga ka hlõstide ja skopetside seas. Vastavaid meeleolusid süvendasid muidugi toonased sagedased ja laastavad suurriikidevahelised sõjad. Teisalt on ka Karl XII isikuga seondunud Suur-Rootsi aladel n-ö „suurte eshatoloogiliste sündmuste“ saabumise motiive. Sõjaliste konfliktide ajajärgul oodati Kristuse „teist tulemist“ otse lähitulevikus. Ja nii Peeter Esimene kui Karl XII täitsid neis omamoodi meediumi rolli. Vaatamata sellele, et reformatsioon oli Augsburgi usutunnistuses hüljanud kiliasmi kui sellise, esines selle elemente visalt protestantlikes rahvavagadusliikumistes. On õigupoolest ootuspärane, et pöördelised ajad sünnitasid ühtlasi lootusi paremateks aegadeks. (Akiander 1864, 37–38; ka Heino 1976, 69 ja Pursiainen 2001, 3–4.)

Hilisema Peterburi kubermangu kirev lahkusukoostis hakkas siiski kujunema juba 17. sajandi lõpukümnendeil. See killustumine süvenes, kui pärast alade tagasivallutamist toodi siia massiliselt pärisorje Kesk-Venemaalt, sh Kostroma ja Orjoli kubermangudest. Just nende seast võrsusid siinsed esimesed karismaatikuist hlõstovschina ehk omanimetusega hristoverõ (Kristuse-uskujad) liikmed. Karismaatiliste sektantide hulgas oli üheks oluliseks mõjutajaks staaretside ning nn kloostrilähedusluse poolt viljeldud asketism, mis oli omakorda saanud äratõuke Püha Athose kloostris tekkinud hesükastlikest suundumustest. Katkematus Kristuspalves pöörduti Lunastaja poole või teeniti Jumalat vaikimisaskeesis (v-kr. hezykazein – ´vaikima´). Enesepiitsutajate püsipalve kõlas: „Sebja hleschju, Hrista ischju!“ (End piitsutan, otsin Issandat!), millest tulenes ka usuliikumise väljapoolne eksonüüm. Teadaolevalt esimesed kohtuprotokollides esinevad ja selle hereesia eest karistust kandnud usuliidrid olid Kostromast pärit ja Moskvas tegutsenud Ivan Suslov ja Daniila Filippovitš.

19. sajandi keskpaigaks kuulus neisse ja muisse usulahkudesse juba ligi kümnendik Peterburi kubermangu elanikkonnast. Usuliikumise soomepärase ökotüübina kujunes ka välja nn seuralaiste lahk, mis sai paigutisi lisamõjutusi nii hernhuutlikust kui lestadiaanlikust pietismist. Viimased olid 19. sajandi teisel poolel levinud Ingeri maakihelkondadesse Narva ja Peterburi kaudu. Arvatav hernhuutluse mõju avaldus enim Kesk-Ingeri Venjoki, Inkere ning lääne pool Kosemkina kihelkondades (vt Kinnunen 2004, 162). Mõnede arvates olnud aga tegu puhtalt venepärase liikumisega ilma igasuguste pietistlik-protestantlikke mõjutusteta. Enamik asjatundjaid eeldab aga mõlema, nii lääne- kui idakristlusest lähtuvate sektide koosmõju. Kirikuloolane Mauri Kinnunen kirjutab: „Tundepõhise hernhuutluse ja radikaalpietismi baasilt kujunes „hüppajate“ usuliikumine, mida iseloomustas innukas ekstaas. Selles esines veel rõhutatud seksuaalsust, kargamist, käpuli roomamist, keeltes kõnelemist ning ekstaatilisi hõikeid. Viimaseid tõlgendati Püha Vaimu läheduse märkidena. Usuliturgia ajal tunnistati, lauldi laule, mille loojateks olid ka hüppajad ise. Teiste tunnustena mainitagu ortodokssete hlõstide poolt vahendatud „püha suudlust“[4] ning alkoholist, suitsetamisest ja kohvijoomisest loobumist. /…/ Nn hüppajate sekti võiks seega pidada hlõstide usulahu paralleelnähtena luterlaste hulgas.“ (Kinnunen 2004, 41).[5] Hüppajate teenistus pakkus niisiis lisaks pikkadele sugestiivsetele liturgilistele hümnidele ja Püha Vaimu ligiolekule (Henkeen-tuleminen; henkellinen juopumus) ka ekstaatilist tantsu.[6] Jumala sõnaga „sisemist”, isiklikust süümest lähtuvat tõlgendamist peeti dogmaatikast ja kirjatundmisest olulisemaks. Usulahus tegeldi intensiivselt eerose sublimeerimisega agaapesse: harrastati nn „sõsarabielu“, teineteisele kuulumist Püha Vaimu läbi (siskojen ja veikkojen henkellinen rakkavus) ning keelduti tavaabielust mh Lk (14:26a); 1Kr (7:1); Ilm (14:4) põhjal; Kristuse pruudiks olemist („neitseet Karitsalle tai Yljälle“); Püha Vaimu teenimist tantsides, tuginedes mh 2Ms (15:20); 1Sm (18:6) ja Ps (149:3).

Usuliikumise populaarsusest kõneleb seik, et Kesk-Ingeri kihelkondades oli selle soomlastest pooldajate koguarv möödunud sajandivahetuse paiku 2000 ümber (Luther 2000, 86). Et ilming ei süveneks, seati 1830ndatel aastatel luteri koguduste juurde ametisse abiõpetajaid, kelle ülesandeks oli pidada palvetunde väljaspool kirikupühi ja pühapäevaseid jumalateenistusi. Hereesiasse eksinuid sunniti naasma vastavalt kas õigeuskliku või siis luterliku kiriku rüppe kirikukari või karmimate jõumeetoditega. Mathias Akianderi järgi (1864) toimuvad esimesed teadaolevad „hüppajate“ vangistamised Ingerimaal juba 1824. aastal.

Märkigem lõpuks, et 17. sajandi lõpul siirdus Ingerimaale ka hulgaliselt vana-pomooridest vanausulisi, kelle jaoks kreekakatoliku riigikiriku reformid olid läinud vastuollu „õige usu“ tõekspidamistega (Amburger 1980, 410; ka Kuujo 1963, 175). Segregatsioonipoliitika oli selleks ajaks ka oluliselt leevenenud ja need suhteliselt väiksed alul Venemaalt „Poolamaale“ ja sealt Rootsi idamaakonda Ingerisse pagenud vanausukülad püsisid mitmesaja aasta jooksul Siiverskaja ning Sivoritsa asulate lähistel (vt Gadlo et al 2004, 28; Sludnjakova 2004, 243). Luterlaste jaoks oli tegu Koprina kihelkonnaga. Veel kaasajalgi võib siin näha pomooridest fedossejevlaste kahekorruselisi imposantsete puitpitskaunistustega ehitisi. Nendega otsesuhtlemist oli luterlastel napilt, ent „kõrvalhüppeid“ nende pärusmaile ikkagi tehti. Kuulu järgi hangiti sealt näiteks lillesibulaid ja istikuid. Ka teadmisi naaberkogukondade usuliturgia kohta mõnevõrra sugenes.

„/…/ A staraverat – heil ol’ kylässää oma kirkko staraverilöil. Sit lavvantak ehtoo kuus tuntii iltaa, myö ko olemma ulkon, kirkonkellot soi. – Ja staraverat jo siunajaat.

Hyö ei männeet pöytää ennen, ku kiäet ristiit ja siunasiit pövvän polvillaa. Sit ristiit itseesä. Suuret jumalankuvat nurkass. Sit läksiit pöytää jumaliset staraverat.

Myö käimmö siel kirkos, ku oli munapyhät. Piäsiäine. Sit läksimmö staraverakirkkoo. Mie olin nuor tyttö, a käimmö joukoss… parvess jo. Käimmö usseaa staraveran kirkoss. Sivoritsass ol’ kirkko. Käimmö sit siin Sivoritsanki /ortodoksi/ kirkoss. /…/

/A käit sie staravierilöin luon kois konsaa?/

Hein kois? – Käin! Moness majass olen käynt Rotkoval. Myö olimma pienii tyttölöi. Heil oli ikkunat täynnä kukkii. Paljon, sorreita! Myö kaik pienii tyttölöi suntak uamun: Lähetää Rotkoval katsomaa kukkaa, kukanvessoi! Kaik käimmö – joka taloss. Ja meil annettii niin paljon kukanvessoi! Tulit kot´tii ja istutit – kaik käivät hyväst kasvamaa! Staraverat pit´tiit kukkii paljo. Kaik ol´ suur puhassus. Jumalan kuvvii ol´ heil nurkass… Ja ko puasto-aika ono… ko Jiesus riippu ristipuuss… Jiesus pannaa ristpuuhu … sit ennen ol´ heil seitsemän netälii puasto-aikaa. Hyö ei syönt lihhaa, hyö ei syönt mittää muuta ko potsanahkaa (päevalilleõli) lipo söivät lopen laihaa toittoo vua. A lihan sirruu suuhu hyö ei panneet! Puastoit! Jiesus riippuu ristinpuuss – ver’ vuotaa jaloist-käsist.

A meil sitä ei olt, suomalaisil ei olt! Tapettii sika, liha pövval – syötii ja veisattii. Luvettii jumalissii, ja issäin-äijäin laulaa korottiit. /…/“ (Maria Ivanova, 1910, Spankkova khk, Korpisalo)

Nagu eelneva põhjalgi veenduda võib, on naabrite rituaalipraktikate vastu valitsenud avatud uudishimu, vahel ehk kerge kriitika, ent valdavalt siiski aupaklikkus liturgiliste eripärade ning iseäralike paastunõuete vastu. Naaberrühmas äratasid huvi nii palvetamine, ikoonid kui ka toidutavad ning kodudes valitsenud kord ning puhtus. Olgugi et omavahelised kontaktid olid harvad – abielusid ju ei sõlmitud ega mingit märkimisväärset ühistegevustki ei esinenud –, olid siiski olemas elementaarsed arusaamad teineteise religioonipraktikatest.[7]

Ingerimaa tagasivallutamisest valgustuse mõjudeni

18. sajandi alul, mil Vene tsaarivõim hõivas Ingerimaa uuesti, säilitas ka Peeter Esimene nimme Rootsi-aegset haldusjaotust ning osaliselt isegi võimuaparaadi struktuure. Administratiiv- ja õiguskorralduse säilitamine oli osa tema Venemaa uuendamise eksperimendist, kus Peterburi kubermang osutus omalaadi laboratooriumiks. Katariina Teise ajal asustati Venemaale, sealhulgas ka Peterburi ümbrusse, hulgaliselt sakslasi edendamaks põllumajandust ning juurutamaks uusi maaharimismeetodeid. Kuuludes otse õukonnale, mitte suurmaaomanikele ega riigile, nautisid nad olulisi maksukergendusi ja privileege. Aga teadupärast muutus ka Balti aadli toetus õukonnale järjest olulisemaks. Saksa luterliku kirikuvalitsuse egiidi all tagati ka muukeelsetele luterlastele usuõigused. Sakslaste usuõiguste tagamine laienes niisiis kõigile luteriusulistele. 18.–19. sajandi vahetusel läks evangeelne luterlik kirikukorraldus Venemaal nn rahvavalgustusministeeriumi alluvuses oleva justiitskolleegiumi kätte. Seda juhtis 1810. aastast vürst Aleksandr Galitsõn. See korrastas suhte riigivõimuga, ühtlustas liturgia ja määras ära kirikukäsiraamatu, samuti piiras ülejäänud konfessioonide ja eriti sektide tegevust. 19. sajandi lõpukümnendeil, mil Ingerisse oli siirdunud ka tuhandeid eestlasi ja lätlasi, peeti evangeelse luterliku kiriku teenistusi lisaks soome ja saksa kellele ka eesti ning läti keeles.

August Wilhelm Hupel on oma 18. sajandi lõpupoole ilmunud teoses „Bemerkungen über Ingermanland /…/“ siinseid usutõekspidamisi kirjeldades tõdenud, et õpetuslike aluste tundmises esineb suuri erinevusi. Usukommete kirjusus ja see, et nende erisustega oli harjutud, on ka Hupeli meelest märkimist väärt. Õigeusukirikuis võis kohata vanausu kombe kohaselt maanikummardajaid ja lihasuretajatest meeleparandajaid. Õigeusutalupoeg polevat läinud mööda mistahes uskkonna kirikust, ilma et oleks sügavalt kummardanud ja risti ette löönud. Hupel täheldab ka üllatavat tolerantsi eri uskkondade sees ja nende vahel – igaüks võib uskuda oma kombe kohaselt, kui ta vaid sellega kedagi ei häiri. Sealjuures mainib ta, et justiitskolleegiumi usuõpetuse komisjon käsitlevat parasjagu eelnõu, mis pidavat ühtlustama kõikide kristlike konfessioonide katekismused. Üleüldse näib Hupel külalisena veidi idealiseerivat kohalike luterlike kirikukoguduste egalitaarsust ja omamoodi sõltumatust „peakonsistooriumist“, tegu olevat võrdsete ja vabade mõistliku ühendusega. Pigem pidas ta sellega ehk silmas (kiriku)seaduste „tinglikku“ kehtimist ja täitmist Venemaal? (Vt. Hupel 1787, 169 jj.) Seda ilmestab hästi ühe tema lihtrahva päritoluga õigeusklikust vestluskaaslase lause, et ennem paneb ta toime varguse kui loobub kiriklikust paastust.

Hupelil on aga veel üks põnev tähelepanek, mis puudutab Ingeri elukorralduslikku eripära. Nimelt väidab ta, et siinse talupoja toimetulek olevat võrreldes Liivimaa talupojaga keskeltläbi märgatavalt parem. Ta põhjendab seda asjaoluga, et nende mõisakoormised – nii teopäevade arvu kui kümnise osas – on Ingeris sageli kokkuleppelised ja väiksemad kui Liivimaal. Nõnda jäävat neil rohkem aega oma majapidamise jaoks, kusjuures mõisa poolt renditavat neile lahkesti maid juurde. Miks siinsed mõisnikud polnud sama ahned kui Liivimaa rüütelkonnas? Hupeli seletuse kohaselt pöörduvat Ingeri talupoeg otsemaid, kui leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, oma sakslasest pastori poole, kes siis vajadusel usukaaslase eest välja astub. Aga mõisal majandusüksusena oli kirikuga muudki pistmist. Puhkudel, kus talupoeg (tööjõud!) tahtis abielluda üle kihelkonnapiiri, pidid erinevad osapooled selles eraldi kokku leppima. Lõpliku loa andis selleks alati kirik. Talumajapidamiste ja peremeeste valmisolek lubada oma pereliikmetel minna mõnda teise kihelkonda teenima oli Kesk-Ingeri lõunapoolestes kihelkondades samuti vähene, sest veel 19.–20. sajandil tegeldi seal väikeale ehk sõõru põletamisega. Selleks vajati aga korraga palju tööjõudu. Nõnda kalduti siin paratamatult suurperekondliku kogukonnakorraldusele. Kogukondade kompaktsusest oli samadel põhjustel huvitatud ka kroonumõis, kuna see võimaldas kiiresti võsamaid kraavitada ja uut põllupinda juurde raadata. Kas sellega tegelesid külakondlikul põllumajanduslikul alusel vene või soome kogukonnad, ei läinud kroonumõisate omanikele muidugi korda. Niisiis, erinevate konfessioonide erikeelseid esindajaid ühendas sama piirkondlik elatisviis, millega kaasnes laias laastus sarnane olme.

Kiriku eestkoste mõisa tegevuse või tegevusetuse suhtes võis tulla ka sellest, et kirikumõis ja pastoraat said oma aastasissetuleku samuti omaette kümnisena. Seda koguti varasügisel ja nimetati veron ajot. Loomulikult oli kirikuõpetaja huvitatud selle tõrgeteta laekumisest, st mõis ei tohtinud talupoegi üle koormata. Kirikumeetrikaist on teada aga raskusi kirikukümnise kogumisel. Samaaegselt koormiste kogumisega peeti ka katsumisi. Talupoja eest välja astumine mõisas kasvatas pastoraadi autoriteeti, toetades nii kümnise kogumist kui kateheesi.