Arvamused

Paadipõgenikud – mis meil neist?

Paadipõgenikud. See sõnapaar on täna uudiste esikülgedel, tragöödia Vahemeres vapustab meid kõiki. Ja üha uued paadid saabuvad Euroopa mandrile. Aafrika on sõja ja vägivalla keerises. Ja Vahemeri on uks ellu, Euroopa on võimalus eluks. Euroopa on Musta Mandri jaoks kui eliitlinnaosa mahapõlenud slummi elanikele.

Mis meil Aafrikast ja mis meil Musta Mandri katastroofidest? Tuhandeid kilomeetreid lahutab meid neist, kultuurid ja riigid. See ei vasta aga tõele nii mitmeski mõttes.

Homme, 9. mail tähistame Euroopa päeva. Sel päeval 65 aastat tagasi avaldas Prantsusmaa toonane välisminister Robert Schuman plaani, millest kujunes omamoodi poliitiline programm tulevasele Euroopa Liidule ja mida me tänasel päeval tunneme nn Schumani deklaratsioonina. Selles deklaratsioonis on muuhulgas sõnastatud üks Euroopa põhiülesannetest, mille sõnastus kõlab tänasel päeval mõnevõrra üllatavalt. Schuman ütleb, et võimsa ühise tootmisüksuse moodustamisega Euroopas suurenevad ressursid, millega „on Euroopal võimalik saavutada üks oma põhiülesannetest – Aafrika mandri areng.” Meil ei ole mitte ainult asja Aafrikaga, vaid meil on must-valgel lausa programmiline eesmärk seista hea selle mandri arengu eest. Loomulikult ei saa seda väidet tõsta välja tema ajaloolisest kontekstist, kus kaks kolmandikku Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutajariikidest olid pärast Teist maailmasõda jätkuvalt ja iseenesestmõistetavalt koloniaalimpeeriumid. Vaatamata kolonialismi kindlustamise mõrule kõrvalmaigule, ei võta see meilt eurooplastena ära ajaloolist moraalset vastutust selle mandri käekäigu eest, mille loodus- ja inimressursid on olnud kapitaliks Euroopa arengule mitmete aastasadade vältel.

Kui eestlastena ei ole meil olnud otseseid ajaloolisi kokkupuutepunkte Aafrika mandriga, siis on paadipõgenike saatus meie rahva lähiajaloost liigagi tuttav. Ümberasumine, ümberasustamine, küüditamine ja põgenemine – need kõik oma kodumaa ja kodu mahajätmised, lahkuminekud, kannatusrohked minekud kodust. Tuletame meelde arve: 30 000 inimest küüditati tundmatutesse Siberi avarustesse, 80 000 inimest põgenes läände, tundmatusse, teadmatusse, lootuses, et õnnestub ellu jääda. Teel hukkusid paljud, aga suurem osa jõudis teisele kaldale. Suur põgenemine toimuski üle mere, esialgu Soome ja Rootsi, hiljem ka Saksamaa kaudu. Miks põgeneti? Hirm. See oli hirm nõukogude režiimi vägivalla ees. Inimesed jätsid kodumaa, oma kodu ja lähedased lootuses, et nõnda jäädakse ellu, et kunagi saabub aeg, mil saab tagasi tulla. Ja see aeg saabus, mitme sugupõlve möödudes.

Kui 1944. aastal oleks Rootsi oma piirid sulgenud ning jätnud sõja ja okupatsiooni eest põgenejad Läänemere lainetesse… või USA või Kanada?

Oleme kõik tulnud kusagilt, soomeugri hõimud, balti hõimud, siia sellele maale, Eestimaale. Tulime mujalt, teadaolevalt on siin elanud varem teised hõimud, tulime kui võõrad ja saime omaks. Siia on tuldud aastatuhandete vältel. Kogu inimkonna ajalugu on rändamise ajalugu. Piibliaegadele mõeldes ka esiisa Aabraham oli ju väljarändaja Uri linnast Mesopotaamiast või Mooses, kes tõi Iisraeli hõimud Egiptusest oma tulevasse kodupaika.

„Lõigake siis ümber oma südame eesnahk ja ärge enam tehke oma kaela kangeks, sest Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!“ (5Ms 16–19)

Võõra sisselubamine oma ellu on pingeid tekitav ja ebamugav, võõras on ikka väga võõras, ta võib olla ohtlik, ta on tülikas, ta ei oska meie keelt, ta ei jaga meie usku, ei tea meie kombeid, rääkimata sellest, kui ta ei oska ei kirjutada ega lugeda. Meil puuduvad esialgu ka lahendused, kuidas me tal aitame oma ellu siseneda – nii me mõtleme. Tulevad ka silme ette kaadrid hiljutistest vägivaldsetest tänavarahutustest, purustustest Euroopa linnades ja mõtleme, kas me, eestlased pole juba küll kannatanud ja talunud „võõra“ sissetungimist meie ellu. Meie enda ühiskonna võimetus Nõukogude perioodil sisserännanute lõimimisega toime tulla, aga ka asjaolu, et mitmed suured Euroopa riigid on olnud samuti sunnitud oma etnilise ja kultuurilise mitmekesisusega toimetulekustrateegiad läbikukkunuks kuulutama, teevad meid heal juhul ettevaatlikuks. Briti India päritolu publitsist Kenan Malik tõdeb artiklis „Multikulturalismi ebaõnnestumine”, et nii multikulturalismi toetamine kui ka assimileerimispoliitika on üllataval kombel viinud samade tagajärgedeni – ühiskondliku killustumise süvenemisele. Ta ütleb artikli lõppsõnas: „Tõeline nii sisserännanute kui ka põliselanike rühmade lõimumine teostub harva tänu riiklikele tegevuskavadele; seda mõjutavad peamiselt kodanikuühiskond, isiklikud kontaktid, mis inimeste vahel kujunevad, ja organisatsioonid, mida nad oma ühiste poliitiliste ja sotsiaalsete huvide edendamiseks loovad. Just selliste sidemete ja institutsioonide erosioon on osutunud problemaatiliseks. /…/ Euroopa ei vaja mitte niivõrd uusi riiklikke tegevuskavu kui kodanikuühiskonna uuendamist.”  (The Failure of Multiculturalism. Foreign Affairs, Vol 94, Nr 2, March/April 2015).

Massilise põgenike sisserände probleemile Euroopas ei ole ette näha kiiret lahendust. Kriisikollete hulk maailmas ei vähene, süveneb vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus, põgenike hulk maailmas on suurem kui Teise maailmasõja järel. Oma kodust ja kodumaalt, lähedaste juurest ei põgeneta vabatahtlikult. See on tihti inimese ellujäämise ainus võimalus. Siin rulluvad meie silme ees lahti reaalsed inimsaatused, nende reaalne meeleheide. Ja see on midagi muud, kui arutleda teoreetiliselt sisserändepoliitika üle. Me peame reageerima nüüd ja kohe, sest paat on uppumas nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses. Nii on ka mitmed kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kirikud Euroopas kutsunud poliitikuid üles kiirele tegutsemisele. Näiteks avaldas Saksamaa Evangeelse Kiriku kirikukogu 03. mail pöördumise seoses 900 paadipõgeniku hukkumisega Liibüa rannikul. „Kirikutena on meil Jeesuse Kristuse evangeeliumist tulenev vastutus seista põgenike massilise hukkumise valguses sellise poliitika eest, mis lähtub halastuse põhimõttest. Me vajame varjupaigapoliitikat, mis kaitseb põgenike väärikust, elu ja tervist ning oleks euroopalikel väärtustel põhineva ühenduse vääriline.”

Kirikud on osa kodanikuühiskonnast ja sellisena on meil suur võimalus olla osa ühiskonna sidususe suurendamisel. Ja mitte ainult võimalus, vaid meie kristlikest väärtushinnangutest tulenev kohustus. Kas me siis tunnistame end kristlaseks või mitte, meie õhtumaine väärtussüsteem toetub ometi kristlikele väärtustele ning need lihtsalt ei luba meil tegevusetult pealt vaadata, kui ligimene on hädas. Inimene meie kõrval ei ole kunagi võõras, ta on meie vend ja meie õde, ligimene. Eriti keeruline on meil aga kristlastena igal hommikul endale peeglis otsa vaadata, kui meie süda jääb kõvaks inimliku kannatuse ees, kus meil on võimalik nii otseselt kui ka kaudselt selle leevendamiseks midagi ette võtta. Mida teed, kui vägivalla ohver koputab su uksele ja tema selja taga varitseb surm? Sa lased ta ju enda juurde varjule? Sa ei kaalutle, ei helista naabrile, et kuule, võta sina, sul on kõrgemad laed või rohkem eluruumi, või et sul on parem kohvimasin, kõrgem elukvaliteet. See ei tähenda, et pärast esimest abisammu ei peaks naabriga arutama, kuidas jagada raskusi; mõelda ja leida lahendusi, kuidas on parem ja tulemuslikum aidata, mis on meie ressursid, võimalused. See on solidaarsuse õppetund meile kõigile – kõigepealt mõttes, siis teos. Tuleb see teema endale lahti mõtestada, tuleb vastata küsimusele: kui minu aeg on oma kodust minna, sõja jalust põgeneda, et päästa oma lapsed, lähedased, oma elu, millele ma siis loodan, kuhu sõuan.

„Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal!“ (3 Ms13:34)

 

Saue – Brüssel, 8. mai 2015

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.

Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English