„Ja Mooses ütles Issandale: „Miks oled teinud paha oma sulasele? Miks ei ole ma leidnud armu sinu silma ees, et paned kogu selle rahva koormaks minu peale? Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, et sa ütled mulle: Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut, maale, mille sa vandega tõotasid anda tema vanemaile? /…/ Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske. Kui sa tahad mind kohelda nõnda, siis parem tapa mind, kui ma leian armu su silmis, et ma ei näeks oma viletsust!” Aga Issand ütles Moosesele: „Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda. /…/ Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam.“ (4Ms 11:11, 12, 14–17, 24–25)

Tsirkusemaailmas on tuntud nimeks Wallandade suguvõsa. Lendavad Wallandad olid omal ajal tsirkuseõhtute naelaks. Oma etteastega kõrgel lae all köie peal panid nad kogu publiku hinge kinni hoidma: kusagil seal tsirkusekupli all seisid trossil neli meest. Nende õlgadel balansseerisid kolm järgmist. Nende kolme seljas veel kaks. Ja kõige üleval, selle püramiidi tipus, hingematvas kõrguses seisis veel üks noor neiu. Ja nii jooksid nad mööda köit nagu üks rändav püramiid.

Ühtäkki aga karjatas üks mees püramiidi jalamilt, kõige alumisest reast; karjatas nii, et see kostus üle kogu hiigeltelgi. Ta karjus: „Ma ei suuda enam!“ Hetkeks jõnksatasid tema jalad ja kogu püramiid varises kokku. Sellel õhtul sai surma kolm inimest ja veel kolm said raskelt vigastada. Ning Wallandade perekond polnud enam iial see, mis varem. Enam kunagi ei saanud seda ainulaadset atraktsiooni korrata.

Mooses ei olnud mingi õhuakrobaat. Ometi oli tema ülesanne otsekui köiel kõnd. Ta pidi viima Iisraeli rahva välja Egiptuse orjapõlve pagendusest ning pidi juhtima ja ohjeldama seda rahvahulka pikkade aastate jooksul kõrbes. Ja nagu me tänasest piiblitekstist nägime, siis ühel hetkel tundis Mooses, et enam ta ei jaksa. Ta on omadega täiesti läbi. Ning kui tema kukuks, ei vigastaks ta mitte ainult iseennast, vaid kogu oma suurt perekonda. Tema kõikumine paneb kõikuma kogu Iisraeli rahva; kui tema langeks, tõmbaks ta kaasa kõik teised.

Mooses on saanud Jumalalt ääretult suure ülesande ja ta on täitnud seda ustavalt. Ta on oma rahvaga kannatlik olnud, ta on palunud selle rahva eest, et ka Jumalal jätkuks nendega kannatlikkust. Ta ei taha enam midagi kuulda ega näha, tema jõud on otsas, ta ei jaksa ega taha muud kui surra. Täna öeldaks temasuguse juhi kohta, et ta on läbi põlenud. Selles oma masenduses kisendab Mooses Jumala poole.

Küllap me teame seda tunnet. Küllap oleme me ka ise nii mõnegi korra oma elus hüüdnud: „Jumal, sa oled pannud mu õlule liiga suure koorma! Ma ei jaksa seda kanda. Ma ei taha enam seda kanda! Võta see mult ära või võta mind ennast siit ära. Ma ei oska edasi minna.“ See on olukord, millest tahaks põgeneda, ent väljapääsu ei ole. Ainsaks väljapääsuks näib olevat lõputu uni või surm.

Martin Luther on öelnud, et Issand laseb oma sulastel küll vee alla ja isegi põhja vajuda, aga ta ei lase meil ära uppuda. Pühakiri näitab meile seda korduvalt, ka siin, meie tänases loos. Moosese kurtmine või vaat et isegi Jumala süüdistamine ei pahandanud Issandat ega jätnud ka ükskõikseks. Jumalal jagub mõistmist ja tema leiab abi.

Meie häda on tihti aga selles, et oma probleemides ja kriisides püüame leida ise väljapääsu. Me tormame ja otsime lahendusi ning põgenedes ei anna me endale võimalust tõele näkku vaadata. Me ei taha teada, mis on meie hädade põhjus ja miks on kadunud meie jõud. Mitte meie vaimulik vaesus ega suur sisemine tühjus pole meie suurim probleem. See on hoopis meie suurim võimalus. Suurim probleem on see, et me pidevalt selle vaesuse eest põgeneme, pidevalt seda salata, maskeerida ja alla suruda püüame. Me püüame vältida täielikku madalseisu ja murdumist, aga sedasi, üha oma enese jõust vees ringi hulpides oleme tegelikult jõuetud ja kasutud ning üksnes pikendame oma häda.

Kristlase jaoks algab uuenemine sisemisest murdumisest. Mitte pidevast nurisemisest ja vingumisest, mitte lakkamatust kritiseerimisest ja üldisest rahulolematusest, vaid oma suure viletsuse tunnistamisest Jumala ees. Läbimurre meie isiklikus elus, aga ka kogudustes saab alguse seal, kus me nii enese kui Jumala ees tunnistame, kuivõrd hädas ja jõuetud me temata oleme.

Jumal lõi maailma eimillestki. Ning just sellest, kes midagi ei ole, sellest, kes on parimal juhul vaid üks suur null, just sellest saab Jumal luua midagi uut ja kaunist. Ka väsimusest ja ahastusest saab Jumal luua uut rõõmu ja väge. Tema on uuekslooja. Seal, kus meie alla anname ja oma tühisust tunnistame, saab tema oma tööga algust teha ning luua midagi täiesti uut.

Uuenemine saab alguse seal, kus oma hädast Jumalaga kõneldakse. Ja Mooses rääkis oma koormast Jumalaga. Ei ole kerge tunnistada seda, et kõik su töö on luhta läinud, et sul pole olnud mingit edu. Pole kerge tunnistada, et sul ei tule meelde ühtegi asja, mille eest Jumalat tänada. Et sa ei suuda enam paludagi muud kui vaid surma. Aga just seda Mooses teeb. Ta on aus, aus iseenese ja aus Jumala ees. Ja Jumal kuulab. Tundub, nagu oleks ta sellel hetkel kõik muu kõrvale pannud ja üksnes Moosese, selle ahastava sulase juurde sügavusse alla kummardanud, et anda talle jõudu edasi minna. Et anda lahendus ja väljapääs seal, kus Mooses mingit väljapääsu ei näe. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Jumal lasi Moosesel valida välja 70 ustavat ja kogemustega meest ning senini vaid Moosese õlul olnud töö jaotati nüüd lisaks veel 70 mehe vahel.

Jumala lahenduskäik on, võiks öelda, üsna asjalik ja kooskõlas kõiksuguste juhtimisalaste õpikute nõuannetega. Me võime öelda, et neis õpikutes pole midagi uut, sest hea juhi oskusi ja toimetulekut õpetab Jumal inimesele juba 4. Moosese raamatus. Aga ilmselt ei ole siin tegu lihtsalt hea management’iga või õppetunniga teemal „ülesannete delegeerimine organisatsioonis“. Selle loo sõnum on tunduvalt suurem. Neile 70 andis Jumal osa oma Vaimust. Nad said väe ja tarkuse Jumalalt ja selle väega, mis seni oli olnud vaid Moosese päralt, suutsid ja said nad teda toetada ja aidata.

Seda lugedes ja kuuldes taipame me, miks on selline Vana Testamendi tekst antud nelipühijutluse aluseks. Need oli need 70, kellele Jumal tol päeval kusagil kõrbes, Siinai mäe lähistel andis oma Vaimu, et nad suudaksite teenida rahva juhtidena, et neil oleks tarkust ja tarmu. See oli ühelt poolt lahendus Moosese ja tema rahva olukorrale, aga teiselt poolt oli see millegi võimsa ja suure algus ning eelkaja.

Esimesel nelipühipäeval, päeval, mida loetakse kristliku kiriku sünnipäevaks, valas Jumal oma Vaimu välja kogu oma rahva peale. Jumal kinkis oma kogudusele Püha Vaimu. Mida see tähendab? Mida tähendab Jumala Vaimu ligiolu, mida tähendab see, et Jumal valas välja oma Vaimu või kinkis inimestele Püha Vaimu?

Püha Vaim on teisiti öeldes Jumala ligiolu inimeste juures, Jumala nähtamatu kohalolu inimeses ja tema ümber. Püha Vaim on seesama Jumal, kes Taevase Isana meid ja selle maailma on loonud, ja Ta on seesama Jumal, kes Jeesuses Kristuses meid on surmast ja kõige kaduva kütkest ära päästnud. Püha Vaim on Jumala armastus meie juures. Ja me usume ja tunnistame, et iga inimene saab Pühast Vaimust osa ristimises. Igale kristlasele, igale ristitule on Jumal kinkinud Püha Vaimu, on kinkinud oma ligiolu. Mis teid see ristitu oma elus ka ei käiks, kui kõrgele ta ka ei tõuseks või kui sügavale ta ka ei langeks, seda Jumala ligiolu, Jumala armastuse ligiolu ei saa talt keegi ära võtta, ka siis, kui ta seda ise ehk ei tea, ei märka või ei oska seda loota.

Me võime nuriseda ja öelda, et nõnda see olla ei saa, sest nii paljud on ristimise vastu võtnud kas moe pärast või siis mõistmatu lapsena ja hiljem pole sellest väljagi teinud. Olen minagi kohanud küllaga neid, kes oma ristimist miskiks ei pea ning bravuurikalt teatavad, et nad küll mingid usklikud ei ole. Hea küll, seda võid sa inimene ju ütelda, aga ristitud oled sa ometi. See polnud sinu tegu. Isegi kui sa omal jalal ja omal tahtel siia tulid, siis ikkagi polnud see sina, kes tegutses. Sind ristiti. Tegutseja oli Jumal. Jumal andis sulle oma Vaimu, kinkis sulle oma ligiolu, kinkis sellega otsekui ühe ukse, mis pidevalt sinu poole avatud on. Ja kui sa sellest ka välja ei tee, kui sa seda ka tühiseks pead, siis Jumalat ei tee sa sellega tühiseks. Jumal ei tagane. Tema Vaim jääb su juurde, tema uks on avatud, tema õnnistus on ootel. Sina, kes sa oled ristitud, sa oled teistmoodi kui need, kes sellest ilma on jäänud, ja see on sinu võimalus, Jumala õnnistuse avatud allikas su ees.

Need, kes on ristitud, need, kes on ristimises saanud Püha Vaimu, nemad kokku moodustavadki kiriku ja koguduse. Kui klubidesse ja seltsidesse kogunetakse ühiste huvide või vanuse või staatuse järgi, siis koguduses on ainsaks ühendavaks teguriks Jumala armastus Jeesuses Kristuses. Meid ühendab see, et Jumal on meid päästnud, et Kristus on meid lunastanud, et Püha Vaim on meid puudutanud ja pühitsenud. Muus osas võime me olla täiesti erinevad, aga Jumala armastus seob meid kokku.

Seepärast on kogudus perekond, üks suur ja kirju perekond. Ja nagu perekonnas on igaühel oma roll, nii on igaühel oma roll ka koguduses. Igaühele on antud mingid oskused või talendid ja need on antud selleks, et teenida Jumalat ja ligimest. Igaühele on Jumal kinkinud aja, mida kasutada Jumala ja ligimese heaks. Ja mul on südamest hea meel, kui üha enam ja enam inimesi meie koguduses saab ühel või teisel kombel kaasa teenida, anda oma osa – tükikese oma ajast, oma oskustest, oma tarkustest ja kogemustest – ja kinkida see Jumalale. Seda on nii vähe, mida me saame anda, aga just nõnda saab kogudus elavaks ja toimivaks perekonnaks ning sina oled selle pere asendamatu ja elav liige. Sina, kes sa oled Püha Vaimu tempel. Aamen.

Ja me palume täna, et Jumala Püha Vaim liidaks meid üha enam kokku. Et Püha Vaim uuendaks meid. Et ta raviks ja lohutaks meid, kui meie hing on haige. Me palume, et ta vajadusel raputaks meid, kui me tuimaks oleme jäänud. Et ta muudaks meid. Me palume, et ta õpetaks meid ja juhataks meid, et me võiks tõe ära tunda.

Püha Vaim, uuenda meid, et me võiks uuel ja värskel kombel ära tunda Jumala vaimustava armastuse. Püha Vaim, loo uueks meie usk ja me süda. Püha Vaim, kes sa oled Jumal ise meie juures, täida meid usu ja lootuse ja oma suure armastusega. Aamen.

Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.