Esiletõstetud lood

Jumala riik on meie keskel (Lk 17:20-21)

Kadri Lääs„Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Lk 17:20-21)

Kord aastaid tagasi reisil olles märkasin maja seinal kirja. Kiri ei olnud iseenesest midagi harukordset, pigem midagi sellist, mida inimesed maailma eri paigus on tahtnud ikka ja jälle maja seintele kui teadete tahvlitele kritseldada: maailma lõpp tuleb 1992. Aastaarv oli aga maha tõmmatud ja asemele kirjutatud 1993. Aga kuna oli tegemist aastaga 1994, siis oli maha tõmmatud ka 1993. aasta ja asemele kirjutatud taas uus ennustatav maailma lõpu aeg – 1994. Ma küll ei tea, mida majaomanik on nüüdseks oma majaga peale hakanud, kuid loogiliselt võttes peaks käesolevaks hetkeks see sein olema kaetud vähemalt paarikümne korrigeeritud maailmalõpuennustusega.

Jeesus räägib ka palju jumalariigi tulekust ja sellest, kuidas uus ajastu lõikab nagu noaga läbi meie senisest elust ning kõik siinne tuleb maha jätta. Ma ei kujuta ette, kuidas oli elada algristikoguduse liikmena, kus Jeesuse taastulemise ootus oli nii tõeline, aga samas see muudkui viibis ja viibis. Ja nii aasta-aastalt.

Miks peaks Jeesuse taastulemise tõotus täna vähem tõeline olema kui toona? Samas see viibib. Viibib nii, et me tegelikult ei arvesta sellega oma igapäevaelus kuigivõrd. See on teoreetiline teadmine, mis ei muuda meie otsuseid ja eesmärke. Me teeme ikka plaane, kogume pensioniraha, soetame vara. Me ei mõtle sellele võib-olla nii suurelt kui seda väljendavad Martin Lutherile suhu pandud sõnad: „Kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, tahan ma täna siiski istutada õunapuu!“ Pigem on see võti, kuidas tulla toime ebakindluse ja perspektiivitusega, milles inimlaps end universumi vääramatute jõudude keskel tunneb.

Kindlasti oleme me kõik kuulnud lugusid inimestest, kes astuvad maailmalõpuootuses või ka kartuses suisa meeleheitlikke samme. Kes ehitab teraskapslit, kes põgeneb Siberisse, kes kogub toiduaineid, kes on lihtsalt hirmul ja segaduses.

Meile on siin julgustuseks Jeesuse sõnad, mida alguses kuulsime: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Lk 17:20-21) Seda ei tule mõista nii, et kui me kogu aeg kordame, et maailma lõpp tuleb, siis sellega õnnestub meil selle tegelik tulemine ära hoida. Pigem mõistan seda nii, et Jumala riigi tulemine ei ole võrdsustatav hävinguga, vaid see on muutus, mis sai alguse juba kaks tuhat aastat tagasi, kui Jumal sai inimeseks. Jeesuse inimesekssaamine – mis on see muud kui võimas tunnusmärk sellest, et Jumala riik on meie seas. Või nagu seda on ka tõlgitud: Jumala riik on juba siin, teie keskel või ka Jumala riik on seespidi teie sees! Jumal ei ole hävitaja, ta on Looja, tervendaja. Kord peab kogu loodu saama uueks, kuid see on evolutsiooniline protsess, mis juba praegu meie silme ees toimub. Seeme on maha külvatud ja ta kannab vilja omal ajal. Ta peab kasvama. Uus maailm on alguse saanud ja vana mureneb. Jumalariigi reaalsus on aimamisi juba tunnetatav lootuse ja julguse läbi, mis meis elab.

Jeesuse sõnu ei tule aga mõista nii, nagu Jumala riik jääkski ainult meie sisemiseks tunnetuseks, millel ei olegi nähtavat kuju. Küllap on ja seda sel viisil ja ajal, nagu Jumal seda plaaninud on. Ja kas me saame välistada, et Jumal on ka meile selles kõiges oma rolli ette näinud? Kui Jumala riik on meie keskele tulnud, kui ta on seespidi meie sees, oleme ka meie osalised muutustes ja seda mitte ainult pealtvaatajana, vaid muutuste toojana. Tuntud mõistujutt räägib kahest murelikust inimesest, kes vestlevad omavahel kannatustest, mida me siin maa peal peame taluma. Üks neist lausub: „Nähes selle maailma ja inimeste kannatusi, tahaksin küll Jumalalt küsida, miks ta lubab sel kõigel sündida?“ Selle peale ütleb teine: „Aga miks sa siis ei küsi?“ – „Ma ei küsi sellepärast,“ vastas esimene, „et ma kardan, et Jumal küsib minult sedasama.“

Kus oled Sina ja mida teed, kui inimene Sinu kõrval on puuduses, igatseb sõbraliku sõna järele, vajab õlale patsutamist – „Kuule, sa oled täitsa tore!“ Väikesed asjad, aga teevad elu elamisväärseks, tähenduslikuks. Milleks oodata maailma lõppu, kui uus maailm on Sinu jaoks juba valmistatud ja reaalsus.

 

Mõtisklus raadiosaatest „Misjonikoor sõnas ja muusikas“.

 

Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English