Sven Findeisen (foto: Kristjan Luhamets)

25. aprillil täitub 85 eluaastat Sven Findeisenil – Eestist pärit Põhja-Elbe evangeelse luterliku kiriku pastoril, kes oma tööaastatel oli üheks juhtfiguuriks Saksa tunnistusliikumises ning seetõttu Saksamaal eeskujuks paljudele konservatiivsetele kristlastele.

Sven Armin Findeisen sündis 25. aprillil 1930 Tallinnas röntgeniarst Leo Findeiseni ja tema naise Sigrid Findeiseni esimese lapsena. Isa Leo oli 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooni eest Peterburist Tallinna põgenenud. Ema Sigrid oli Eesti Panga asepresident Theodor Pielbaumi tütar. Eestimaalt oli pärit ka Sveni vana-vana-vanaisa Karl Ernst von Baer.

Perekond Findeisen kuulus Tallinna Oleviste kogudusse, kus 28. septembril 1930 ristiti ka Sven (EAA.236.1.14g:7). Vana-vanaisa Armin Findeisen (1831–1903) oli Peterburi Peetri koguduse õpetaja. Tema oli sügavalt usklik mees nagu ka tema poeg, kuid sealt põlvkond edasi, Sveni vanemateni polnud see usuline ärkamine jõudnud. Pigem vastupidi – revolutsioonisündmused ja Siberi kannatused mõjusid isa vendade haprale usuelule hävitavalt.

Toompuiestee 7 jäi Sveni koduks vaid lühikeseks aastaks. Adolf Hitler oli Findeiseni pere jaoks omamoodi ideaalkuju ja kui Führer kutsus, tuli mõistagi minna. 28. oktoobril 1939 asus pere Tallinna sadamast teele. Uue kodu leidsid Findeisenid okupeeritud Poola alal, Gdanski kaudu jõudsid nad Poznanisse. See oli aeg, mil Sven Findeisen kuulus Hitlerjugendisse ja idarinne lähenes. Poznanis käis Sven leeris, seejärel tuli taas põgeneda. 18. jaanuaril 1945 jättis pere taas oma kodu, et asuda elama Leipzigi.

1948. aastal avastas arstist isa Svenil tuberkuloosi. Sõjaaegsed läbielamised ja toidupuudus olid teinud oma töö. Selleks, et pääseda Föhri saarel asuvasse sanatooriumi, põgenes Sven üle piiri Lääne-Saksamaale. Internaatkoolis õppides sai Sven lisaks tervisele tagasi ka sõjaajal hävinud lapseusu. Pika sisemise võitluse järel otsustas ta Kristuse kasuks.

Usuteadust õppis Sven Findeisen Betheli kiriklikus kõrgkoolis (Bielefeldis). Seal tutvus ta Vana Testamendi õppejõu Hellmuth Freyga^[1], kellel oli suur tähendus Sveni usus kasvamisele. Lisaks õppis Sven neli semestrit Heidelbergi ülikoolis ja kuulas professor Karl Barthi loenguid Baselis.

1959. aastal kutsuti Sven Findeisen teenima vastrajatud Andrease kogudust Põhja-Saksamaa kasvavas tööstuslinnas Neumünsteris. Nii kogudusele nime andes kui uut kirikut kavandades pidas Sven Findeisen silmas koguduse liikmete kaasamist Jeesuse misjonikäsu täitmisesse. Tavapärase kiriku asemel kerkis pigem suure saaliga kogudusemaja.

Südamevaluga elas noor pastor Sven Findeisen kaasa Saksamaa usuelu ilmalikustumisele. Talle olid vastuvõetamatud nii ajaloolis-kriitiline piiblitõlgendus kui Bultmanni demütologiseerimise programm. Findeiseni meelest süstis see usuteaduse üliõpilastesse usaldamatust Piibli suhtes.

Alates 1966. aastast osales Findeisen äratusliikumises „Kein anderes Evangelium“ ning 1972. aastal asus ta pastor Heinrich Kemneri^[2] kutsel juhatama vastrajatud Krelingeni õppeasutust. Krelingen on väike küla Lüneburgi nõmmel. Sinna rajatud kool valmistab ette noori, kes soovivad alustada usuteaduse õpinguid. Kristlikus osaduses elades õpivad noored vanu keeli ja piiblilugu ning suunduvad seejärel erinevatesse ülikoolidesse. Jumal on õnnistanud Sven Findeiseni tööd ja kinkinud ärkamist paljudesse kogudustesse.

Võitlustest puhta evangeeliumi kuulutamise nimel on Sven Findeisen kirjutanud oma mälestusteraamatus  „Unter dem weiten Bogen“ (2002). Findeiseni tööd jätkavad nii tema õpilased kui pereliikmed. 23. aprillil 1959 laulatati Sven Findeisen ja Ruth MacKenzie. Neil on neli last ja vähemalt 11 lapselast. Kaks poega kuulutavad sõnumit Kristusest vaimuliku ametis.