Tollel päeval ma sõin oma kõhu täis. Ma ütlesin endale, et mul on kõht täis, ja kohe ma mõtlesin, et nüüd oleks hea ja mõnus seksida. Mõnus on seksida, kui kõht on rahuldatud. Ja siis veel kiiremini tuli mu mõttesse mõte sellest, et varsti peab minema potile. Ja nende mõtete ajal, samal ajal mu mõttesse tuli mõte surmast. Samal ajal. Ei mitte elust. Ja siis ma mõtlesin, et kas see siis ongi mu elu, kui nii elada: söömine koos selle põimumistega, sigimine koos selle põimumistega. Ja käin tööl või lihtsalt töötan. Ja heidan magama ja tõusen üles. Ja iga päev päevast päeva.

Mida ma tahan elust? Mida? Austust? Tunnustust? Rahuldust? Ja mu mõtte mõttes on pidevalt surm, isegi täiskõhuga piisavalt terve olles. Hambavaluga surma pole, on ainult valu.

Ja ma mõtlen, kuidas noored kehad heidavad ühte. Lamavad sama teki all ja vananevad. Ja selle sama teki all on varsti vanad kehad.

Mida peaksin ma tegema, et süües ja kõhtu täis saades mu mõttesse tuleks ja oleks mõte ja tunne ja kõik – elu. Elu, täisväärtuslik elu. Ja ma mõtlen, et mul oleks täisväärtuslik elu. Ja sel samal hetkel sellesama mõtte ajal tuleb mu mõttesse mõte, et kelle arvates täisväärtuslik. Kelle? Kui kedagi teist (enam) ei leia, kas siis iseenda? Iseenda arvates iseenda ees! Selle oma minu „mina“ ees ja arvates, kes on kujunenud ja kujundatud ja kokku klopsitud ja muudetud ja uuesti muudetud.

Tollel päeval ma otsustasin, et hakkan ennast hoidma seitsme põhipatu eest. Uhkuse eest, ihnsuse eest, kadeduse eest, viha eest, himuruse eest, apluse eest, laiskuse eest. Ja mu kullakallis, minu ainus, minu oma „mina“ sai juurde veel ühe killu – ma olen hoiduja seitsme põhipatu eest. See peaks tähendama ju, et minu „minas“ on ka kristlast. Peaks ju? Ja siis mulle tuleb mõte mõttesse, et samal ajal hoidumisega peaks ma püüdlema voorusi, jumalikke ja inimlikke. Ja mu „minas“ on ka püüdleja.

Tollel päeval ma kõndisin kodust kesklinna ja mu mõttesse tuli mõte hoida oma süda ja keha puhtana, ja ma otsustasin, et seda ma teengi. Ja mu „minas“ on hoidja. Sellel teel kesklinna ma olin hoidja, oma südame ja keha puhtana hoidja.

Tollel päeval ma otsustasin, et olen siiras, iseenda ja iga inimese ja Jumala suhtes. Nii, et valet kübetki mu sees ei oleks. See mõte siirusest mu mõttes oli nii lummav, et kerge ja helge oli olla. Ja ma karjun iseendas: ma ei taha valetada, ei taha. Ma ei taha. Ma ei taha seitset põhipattu. Ja tollel päeval mu „mina“ üheks killuks oli karjuja. Ja karjumise ajal mu kujunenud, kokku klopsitud „mina“ oli karjuja tollel hetkel, ei mitte ainult kild, vaid kogu minu oma „mina“, nii hoiduja kui püüdleja ja hoidja. Tollel päeval ja sellel hetkel.

Mida hakkan ma oma eluga peale? Kuidas küll elada? Elada.

Tollel päeval ma läksin ja langesin Jeesuse ette. Ja häda mu sees. Nutsin, tollel päeval ma nutsin. Viivuks see oli nutt, milles polnud hädaldamist ega enesehaletsust. Ja viivuks mul oli rahu. Aga ainult viivuks. Ja siis seda enam polnud, sest see oli viiv. Aga ma tahtsin seda tagasi, seda hoida ja mu mõttesse tuli mõte, et nutt mulle rahu annab, ja ma siis pingutasin nutta, mis oli enesehaletsus ja eneseimetlus – selline mõte mu mõttesse tuli. Ja nutuga püüdsin pressida välja rahu. Jumala ees.

Tollel päeval ma siis istusin. Ja istusin. Ja seisin. Ja lamasin. Ja kõndisin. Tollel päeval ma olin väsinud Jumala poole hüüdmast ja hoidumast ja püüdlemast ja hoidmast. Ja Jumalast, kes on tugevam kui nutumüür. Ma olen selle ees koogutanud tuhat aastat, tuhat aastat. Koos palveraamatu ja selle põimumistega. Ja sundisin Jumala nendesse palvesõnadesse ja otsisin Jumalat nendes palvesõnades. Ja kõik läks läägeks tollel päeval. Lögaks.

Tollel päeval mind paisati maha. Murti maha. Murti mu kondid ja luud. Mu mõistus tehti rumalaks, silmad pimedaks, kõrvad kurdiks, keel tuimaks, kehaliikmed lõdvaks. Mind torgati läbi ja ma vajusin kuhugi. Kuhugi, mille kohta ei saa öelda elu.

Tollel päeval ma sõin kõhu täis ja mu mõte läks kõhule, mis täis. Ma ei saa öelda, et lahkus ta jumalike asjade juurest, sest ma pole kindel, et mu mõte üldse jumalike asjade juures käib või on mingil hetkel. Et mu mõte, mis loob mu oma iseenda tehtud „mina“, käib Jumala juurde, sest tollel päeval tuli mõte mu mõttesse: kas ei ole mitte nii, et seesama mu mõte, mis mu mõttesse käib ja loob mu „mina“, mitte ei loo ka Jumalat. Mu iseenda oma loodud Jumalat.

Tollel päeval ma vaikisin, tollel päeval ei olnud ma enam hoiduja ega püüdleja ega hoidja. Ja üldse lakkasin Jumalast. Ja Jumal tuli mu ümber tollel päeval. Ja jäi mu juurde. Seesama Jumal, kes hauast tõuseb. Tollel päeval on elu. Elu, kus pole hoidumist ega püüdlemist ega hoidmist. Elu, mis pole suremine.

Jeesus, palveta koos meiega.
Palun palveta koos meiega.
Jeesus, kas Sa palvetad koos meiega?
Kas meie vaim on Sinu vaim?
Jeesus, kas Sa palvetad koos meiega?
Jeesus, kas me palvetame Su poole?
Kas me palvetame Sind?
Jeesus, kas Sa palvetad meid?
Jeesus, ülestõusnud Jeesus.
Jeesus, mõrvatud Jeesus.
Jeesus, Sa kõndisid hauast välja, tuul vihisemas Suu haavadest läbi.
Munadest, mille kärbes Su haavadesse munes, lendasid välja liblikad.
Jeesus, kas ma tunnen Sind?
Sind, liblikate Jumal.

Jeesus, kas Sa oled meie palvetes?
Jeesus, palveta meid.
Ei, mitte meid.
Jeesus, meie mõrvatud Jumal.
Me mõrvame Sind ja samal ajal ülistame Sind.
Ei, mitte meid.
Palveta, palveta.
Sa oled vaba meie palvetest.
Vaba ja üles tõusnud on meie Jumal.
Meie ta mõrvasime ja üles tõusnud Ta on.
Ja käime Su mõrvapaikades Su haavu imetlemas ja austamas, hüüdes: Kristus on üles tõusnud!
Meie kiuste Ta tõuseb, meie. Ei, mitte kiuste. Tema elab ja sureb, millal ja kuidas tahab. Meie võime ta tappa maha, Tema aga elab ja sureb ja tõuseb üles, millal ja kus tahab.

Jumal, kas me võiksime olla Su liblikad?
Lennata Su ümber.
Ja kärbsed munevad Su haavadesse.
Ja meie võiksime olla Su liblikad Su ümber lendlemas. Ilusad kirjud ja mitte. Liblikad. Ja päike on kuu. Päike valguse saab Sinult.

Rist või post oli lihtsalt palk, mille vedasid oma mõrvapaika.
Ja meie oleme üraskid selles.
Ja liblikad.

Tollel päeval ma juhtusin kokku Jeesusega. Ta ütles: Mis Sa mu haavades ikka sobrad. Ma olen üles tõusnud. Nüüd ainult liblikad mu haavadest välja lendavad. Kas Sa tahaksid olla mu liblikas? Sel hetkel, kui Sa tahad, Sinusse haavad lüüakse. Ja Su haavadest liblikad lendavad. Tule ja järgi mind ja Sa leiad oma mõrvapaiga ja liblikad Su ümber lendavad, ja Sa oled liblikas. Sest minagi olen.

Kas oli see uni või ilmsi, seda ma ei tea.

Ja Ta sosistas mu kõrva küsimuse: Kas Sa tead, mis tähendab ülestõusmine?

Tollel päeval ma istusin selsamal kohal.

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.