Foto: Karin Kallas

Kuidas elada oma elu siin ilmas, on olnud inimese peaküsimus läbi aastatuhandete. Alates Kristusest meie ajani on säilinud pingeväli kristliku vaimsuse, armastuse ja headuse, andestamise, hingelise puhtuse ning siinse maise maailma elukorralduse ja rikutuse vahel. Kas pole vastasseis isegi võimendunud, kui mõelda 20. sajandi „tsiviliseeritud” massitapmissõdadele, ideoloogilistele terroritele, ka demokraatiate varjus küpsevatele autokraatiatele, lääne ühiskondade sekulariseerumisele. Siin on ka põhjus, miks munklus kui kompromissitu Jumala järgimine, palves ja askeesis teenimine, vastandumine lõhestatud maailmale, inimeses peituvatele tumedatele tungidele, on täidetud sügava vaimse sisuga, on tänaseni elav.

Tänases Kirik ja Teoloogia ajakirja numbris võimaldab Peeter Serafim Veltson lühikese sissevaate 4. sajandil elanud askeedi Evagrios Pontosest ellu ja teoloogiasse: „Tema kirjutised on taimelavaks tervele munkliku ja askeetliku kirjanduse padrikule, samas kui tema mõju on peaaegu ära salatud. /… / Tema askeesiteoloogia kätkeb teravat psühholoogipilku, selget ja kainet mõtlemist ning realistlikkust. /… / Üldse meenutab Evagriose käsitlus mungaelust kolmekorruselist maja: all on praktika, keskel palve ja ülal kontemplatsioon. Mõttekäik on hästi jämedalt niisugune, et praktika läbi puhastatakse meel, alles siis on võimalik puhas palve, ja palve omakorda võimaldab jumalikku kontempleerida.“

Saksa teoloog ja kirikuõpetaja Dietrich Bonhoeffer, keda meenutame sel nädalal seoses 70 aasta möödumisega tema hukkamisest Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi poolt, seisis samuti silmitsi sellesama pingevälja küsimusega Jumala tegelikkuse ja selle maailma tegelikkuse vahel, kus igapäevaselt elame ja toimime. Bonhoefferi jaoks aga oli vastus mitte eraldumises, vaid aktiivses ühiskonnaelus osalemises, julguses seista nende väärtuste eest, mille puudumist me nii kibedalt kahetseme. Aluse ja eeskuju selleks annab Kristus, kes on ühendanud endas need kaks tegelikkust taas üheks tervikuks. Jumal ja maailm on tema läbi üks “Kristuse tegelikkus” (sks k Christuswirklichkeit). Jumal on meie keskel kõiges, mida me kogeme, aga ta vajab järgijaid, kes julgeksid lasta Kristusel oma elus ja seeläbi ka maailmas meie ümber kuju võtta.

Omaenda ja ühiskonna hoiakuid, käitumist ja otsuseid kutsub meid tänases mõtiskluses üles uuesti hindama ka ajakirja Kirik ja Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi, kes meenutab meile, et “lugedes Pühakirjas Jumala rahva ajalugu, oma riikluse sünnist selle hävinguni, on näha korduva teemana: riigi kadumine ei alga välise jõu survel, vaid selle ühiskonna, nii valitsejate kui alamate Jumalast ärapöördumise tulemusel.”

Jaan Toomingu arvamuslugu “Kooliõpetaja ja kirikuõpetaja” küsib, mis ühendab kooli- ja kirikuõpetajat, ning mis neid teineteisest eristab. “Kirikuõpetaja funktsioon on kuulutada Jumala Riiki, kooliõpetaja funktsioon kasvatada õpilastest tarku kodanikke,” ütleb Tooming ja tõdeb, et neid ühendavaks printsiibiks peaks olema tarkus. “Rumaluse väljaajamine endast, see on nagu kurja vaimu väljaajamine, pidev ja raske töö, pidev enesetäiendamine ja süvenev keskendumine sellele, mis kõikse olulisem: jumalamehel Jumala Riigile ja targale kogudusele, kooliõpetajal Tarkusele, mis juhib õpilased vabadusse ja õnne.”

Head lugemist!

Tänases numbris:

Peeter Serafim Veltson, “Põgus pilguheit ühe neljanda sajandi kõrbehereetiku ellu: Evagrios Pontosest“.

Jaan Tooming, “Kooliõpetaja ja kirikuõpetaja”.

Katri Aaslav-Tepandi, “Valimistejärgne mõtisklus. Riigi kestmisest (Jr 22:3-5).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.