Esiletõstetud lood

Julge kahelda ja küsida (Jh 20:24–29)

Tiina Ool1

„Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” (Jh 20:24-29)

Oma kõhkluste ja kahtlustega ei taheta kelkida, aga samas ei peaks neid ka häbenema ja salgama – see on osa inimloomusest. Nii on jünger Toomas paljudele sümpaatne. On nii inimlik pimesi mitte uskuda vaid kuuldut, nii mõistetav on Tooma soov ise kogeda, ise leida Issand. Toomas tunnevad paljud otsijad ära iseenda oma küsimustega ja lohutav on lugeda, et Jeesuse jüngrite seas on koht ka sellisel mehel. Ning Jeesus aktsepteeris sellist jüngrit. Ta võtab aega, et taas ilmuda siis, kui ka Toomas kohal on, ta võtab aega, et Toomas saaks ülestõusnud Issandaga kohtuda oma usuteekonnal koos kõigi küsimuste ja kahtluste ja kriitikaga.

Kui mõelda tagasi oma leeriajale, kui palju oli siis küsimusi! Kõiki võib-olla ei julenudki sõnutsi ja valjusti küsida, sest see tundus nii kohatu, nii vale küsimus. Nüüd püüan kogu hingest veenda leerilapsi, et ei ole olemas valesid küsimusi, võivad küll olla valed vastused ja mõnele küsimusele ei olegi ühest vastust. Ilmselt teevad seda kõik leeriõpetajad. Ometi paljudest leerilastest, ka nendest, kes on julgenud küsida ja arutleda, ei saa ikkagi iganädalasi kirikulisi. Selleks võib olla mitmeid põhjuseid. Üks põhjus võib olla ka nendes leeriaja küsimustes, õigemini vastustes. Võib olla on vastatud mõnele keerulisele küsimusele: „See on ususaladus, mida mõistusega on võimatu haarata.” Jah, nii ongi. Seda vastust võib mõista, kui on usukogemus, aga kui see veel puudub? Eks ole ka usk Jumala arm ja nii ei jää muud üle kui vaid palvetada, et need küsijad ja kahtlejad ikka edasi otsiksid ja lõpuks leiaksid isikliku vastuse ülestõusnud Issandas.

Kahtlus on positiivne, kui ta ärgitab küsima. Peter Rollins kirjutab kahtlemise olulisusest autentse usu määratlemisel: „Uskuda on lihtne… Kahelda, olla silmitsi oma hirmuga, küsida tõeliselt, mida sa usud, see on raske. Raske, sest me tahame endid kaitsta kahtluste ja teadmatuse eest.” Me  tahame endid kaitsta kahtluste eest, sest see võib tähendada kriisipunkti – kas minna edasi oma otsimistega või loobuda, pettuda, kaotada usk. Need inimesed, kes on kaotanud usu Jeesusesse, on palju pessimistlikumad, palju õnnetumad, kui need, kes pole Jumalat kunagi tundnud. Võib-olla pärast suure reede sündmusi vaevasid ka Toomast sellised depressiivsed tunded – pettumus, kurbus, tühjus. Meestel ei ole lihtne oma valu välja näidata, teistega jagada ja ehk ei olnud Toomas just seepärast teistega koos, kui Jeesus oma jüngritele esimest korda ilmus. Tooma tunded ja puudumise põhjendused on vaid oletused, aga fakt on see, et ta ei loobunud oma otsingutest. Ta ei sulgunud oma kahtlustega üksindusse, vaid tuli ikkagi sõprade juurde tagasi. Kui oluline on koguduse osadus. Isegi kui see ei aita leida vastuseid, ei muuda uskmatust usuks, on see tugi, millest kinni hoida, mis aitab minna edasi. On vähemalt, kellelt jälle küsida. Ja Jeesus ilmub ka Toomale mitte siis, kui ta on kuskil eemal, üksinda, vaid siis, kui ta on jälle koos teistega.

Toomase vastus Jeesusele on „Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28) See on täiuslik usutunnistus ja nende sõnadega on Toomas tõusnud oma usuteel kahtluste orust kirgastumise mäele. Miks käib Tooma nimega ikka koos omadussõna „uskmatu”? Sest nii nagu Toomas, saab oma usku tunnistada ainult väga ja väga usklik inimene. Johannes ei anna meile teada, kas Toomas ka pani oma sõrmed Jeesuse naelajälgedesse või piisas talle kohtumisest ülestõusnud Issandaga, tema sõnadest. Toomas Paul on kirjutanud, et küsimus, mida uskuda, taandub lõpuks küsimuseks, keda uskuda. Ülestõusnud Issand oli see, kes andis vastuse kahtlevale jüngrile, nii et tema uskmatus muutus veendunud usuks.

Kuid viimane sõna jäägu Issandale. Nii ka selles kirjakohas. Jeesuse vastus Tooma usu tunnistamisele on pigem noomiv ja mahajahutav: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” (Jh 20:29) Need Jeesuse sõnad on mõeldud mitte niivõrd Toomale, sest temaga oli nüüd ju hästi, tema usk on nüüd nii kindel, et see viib teda aastaid hiljem ka kaugele Indiasse kuulutama rõõmusõnumit ülestõusnud Issandast. Need sõnad lausub Jeesus pigem meile. Me ei pea usu kinnitamiseks taotlema tunnustähti, imelisi tervenemisi, erilisi ilmutusi. Usk ei saa sõltuda Torino surilinast, usk ei sõltu hoopiski meeltega kogemisest. Usk on ka usaldus. Kirjas heebrealastele on öeldud: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” (Hb 11:1)  Vanas tõlkes: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.“ Kui rääkida uskumisest üldisemalt, siis usutakse ju palju, mida silmaga ei ole võimalik näha ega käega kombata – gravitatsioonijõudu, raadiolained jm. Kui palju on meie ümber virtuaalmaailma, mis tundub ju olevat vägagi reaalne, vägagi meeltega tajutav, ometi teame, et seda ei eksisteeri tõeliselt. Me kuuleme ja vaatame iga päev meediat, mille ülesanne on vahendada reaalset elu. Kes aga ütleb, et telepildilt nähtu või lehest loetu on tõde? Tihti võib tõde olla moonutatud nagu kõverpeeglist nähtu. Ja nii küsivad paljud inimesed Pilaatuse kombel: mis on tõde? Mida siis uskuda?  Jeesus on öelnud: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ (Jh 14:6) Need Jeesuse sõnad on seotud ka Toomaga – jälle oli tema see, kes ei saanud jätta oma küsimust küsimata.

Jah, imed toimuvad, aga Issand ei lase neil sündida mitte meie taotluste ja tellimuste peale. Samas on Jeesus valmis kohtuma iga otsijaga. Nagu Toomale, nii kingib Jeesus ka tänapäeval igale siirale tõeotsijale küllaldaselt tõendeid oma jumalikkusest ja on vastus meie küsimustele. Annaks Jumal ainult julgust ja püsivust kõigile otsijaile ja kahtlejaile küsida oma küsimusi, kuni need saavad vastuse – Jumalalt endalt. Aamen.

 

Tiina Ool (1963) on EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja ja  intellektipuudega inimestega tehtava töö koordinaator EELK-s.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English