Foto: Katri Aaslav-Tepandi
Saabuv kevad, kui kevadõite erksad värvid katavad talve halluse, vaimustab meid ikka ja jälle. Me rõõmustame laste kombel igast väiksemastki märgist, mis tunnistavad uue elu tärkamisest. Seda uut tärkamist ja värsket pilku igatseme mõnikord ka oma vaimulikus elus. Kõik tundub olevat küll harjumuspärane, kuid hallus katab maad ja nii mõnigi asi, mis varem tundus nii tähenduslik, on nüüdseks kui kuivanud lehehunnik aianurgas. Kuid ka selle lehekuhila all võib olla sobivat ärkamise ja märkamise märki ootamas uus elu, uus tähendus.
EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja ja EELK assessor Tauno Toompuu arutlebki oma arvamusloos, milline peaks olema kristlik kuulutus ja religioosne kõne olukorras, kus sõnadest on saanud loosungid ja taipamisest plakatid. Toetudes prantsuse sotsioloog ja antropoloog Bruno Latourile, kirjutab Toompuu, et „kunagi nii tähendusrikas ja oluline võib ühel hetkel kirikupingis istudes tunduda kõige mõttetuma mulana üldse.“ On vaja muuta oma arusaamist usulisest kõnest tervikuna, mille eesmärk peaks olema tuua meid Jumalale lähemale. „See on pigem lähedane armastuse avaldamisele. /…/ Ütle, mida teine sulle tähendab. Nii jõuab ka religioosne kõne inimeseni läbi tähenduste avamise. See on avatud kõne ka selles mõttes, et ta sünnib igas hetkes uuena. Sest kontekst on muutunud, ja inimesed ja sina ise. Nagu armastajad, kes taaskord teineteisele oma tundeid avaldavad. Armastus on justkui seesama, aga ometi täiesti ainulaadne.“
Uut ja värsket pilku otsib ka toimetuskolleegiumi liige Ergo Naab oma artiklis, kus ta teeb apostel Pauluse tekstide abil sissejuhatuse postkolonialistlikku kriitilisse piibliuurimisse, mis on üks uuemaid nähtusi kaasaegses piibliteaduses. Naab kirjutab: “Üks viimasemaid metoodilisi nähtusi piibliteaduses on postkolonialistlik piiblikriitika. See hõlmab kahte aspekti: lisaks tõlgenduslikule praktikale esitatakse siin väljakutse ka akadeemilises usuteaduses ja kristlikus teoloogias kasutatud metoodikale. Postkolonialistlik piiblikriitika analüüsib nii kristluse osa kolonialismis kui hoolitseb ka selle eest, et kogukonnad saaksid aktiivselt kaasatud nn dekoloniseerimisprotsessi. Postkolonialistliku analüüsi võimalusi piibliteaduses on peetud paljulubavaks, kuna selle suhteliselt laiad parameetrid osutuvad nii Anglo-Euroopa kui Rooma ja Iisraeli imperialistlike ettevõtmiste uurimisel tulemuslikeks.“
Jutluse rubriigis avaldame toimetuskolleegiumi liikme Thomas-Andreas Põderi hommikupalvused, mis on peetud Pereraadios. Palvuste aluseks on Vana Testamendi Psalmid. Psalmid räägivad meiega inimese elu põhiküsimustest, tema suhtest Jumalaga, kaasinimesega, iseendaga, elu kaduvusest, inimese patususest, Jumala poole pöördumisest, Jumala armastuse rikkusest. „Jumal on Päästja, st inimkonna ajalugu tervikuna ei ole lahutatav inimkonna päästmisloost. Jumal on Päästja, st iga inimese elulugu on ühtlasi Jumala päästmislugu temaga. Kui oleme kogenud, kuidas meie endi elulugu ei asetse mitte üksnes Eesti rahva ja inimkonna ajaloos, vaid on asetatud Jumala päästelukku, siis ei muutu raskused olematuks, aga nad muutuvad talutavaks. Siis kaotavad raskused võime tõmmata kogu tähelepanu enesele. Meie elulugu ei sõltu ainult meie rahva ja inimkonna loost, vaid see sõltub enne kõike ja pärast kõike Jumala loost iga ühega meist. Minu elulugu on Jumala lugu minuga – ja Jumal on Päästja!“
Tänases numbris:
Ergo Naab, Paulus ja impeerium: sissejuhatus postkolonialistlikku piiblikriitikasse.
Tauno Toompuu, Kuidas avaldada armastust.
Thomas-Andreas Põder, Inimene Jumala ees. Nädala hommikupalvused, 1. osa.
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“. Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
