Foto: Ergo Naab

Inimene on ajalik olend. Ta on ajalik selle kõige sügavamas mõttes, sest ta ei ole üksnes ajale allutatud ja kaduv, nagu teisedki elusolendid, vaid tal on miski, mis seob teda ajaga palju sügavamalt, samas tõstes teda ajast kõrgemale. See on inimese võime aega mitte ainult mõõta, vaid ka sellele tähendusi omistada; mõtestada aja valguses oma inimeseks olemist. Me jagame aega mitte ainult hommikuks ja õhtuks, päevaks ja ööks, vaid ka minevikuks, olevikuks ja tulevikuks. Sirutume olevikust nii mineviku kui tuleviku suunas. Selles võimes peitub üheaegselt nii inimeksistentsi viletsus kui ka suurus, sest nii mõtestades minevikku kui ka vaadates tuleviku suunas, võime me tunda nii oma eksistentsi haprust ja ebakindlust kui ka juuri, mis seovad meid möödunuga ja aitavad luua oma identiteeti – pilti endast ja oma kohast universumis. Samas võime ka loota, et tulevik toob inimkonnale uusi võimalusi ja uut lootust.

Ka Kirik & Teoloogia tänane number kõneleb meile nii minevikust, olevikust kui ka tulevikust. Olevikust kõneleb Ain Riistani artikkel, mis räägib Ukraina kriisist. Artiklist selgub, et Ukraina sündmustel on lisaks poliitilisele mõõtmele veel teisigi tahke. Riistan kirjutab: „Riigi poole pealt kuuleme me sagedasti, et Ukraina kriis on oma olemuselt geopoliitiline kriis, milles põrkuvad erinevate suurriikide huvid. VÕK-i (Vene Õigeusu Kiriku – toim.) ja riigi „sümfoonia“ suhete pinnal tuleb küsida, kuidas suhestub selle kõigega kirik. Pakun siinkohal välja mõiste „teopoliitika“ kui sõna, millega markeerin Moskva Patriarhaadi võitlust oma mõjuvõimu säilitamise või laiendamise eest eeskätt sekulaarses sfääris (paralleelselt riigi poolt teostatavale geopoliitikale). Meie meedia kajastab Ukraina sündmusi üsna aktiivselt, ent religiooni roll selles kõiges on jäänud sisuliselt tähelepanuta. Käesolev artikkel üritab seda lünka vähemalt visandlikult täita.“

Ain Riistani artikkel näitab sedagi, kuivõrd olulist rolli mängib inimese identiteedi loomisel religioon. Ent selle kohta ei paku näiteid üksnes olevik, vaid ka minevik. Nii käsitleb Indrek Peedu tänases arvamusloos tuntud religiooniuurija Guy G. Stroumsa raamatut „A New Science. The Discovery of Religion in the Age of Reason“, mille autor püüab vastata küsimusele, kuhu tuleks ajaliselt paigutada religiooniteaduse algus. Kui tavaliselt paigutatakse see 19. sajandisse (mis on veel mitmete teistegi teaduste sünnisajand), väidab Stroumsa, et religiooniteadusest võib siiski rääkida juba 17. ja 18. sajandil religioonist kirjutanud õpetlaste puhul. Ent nagu näitab Peedu, on sellel vaidlusel palju põhimõttelisem tähendus kui ühe ajaloosündmuse, religiooniteaduse sünni dateerimine. Peedu kirjutab: „Näiteks küsimus eesti rahva algusajast – kas olid „eestlased“ olemas juba nn muistse vabadusvõitluse aegu või kujunes eestluse identiteet välja alles uusajal, rahvusliku ärkamise aegu? Tegu on põhimõttelise identiteediküsimusega, mille puhul on küllaltki kaheldav, kas üksnes kitsast ajalooteaduslikust huvist lähtudes oleks professionaalse ajaloolase ideaalist lähtuv erialaspetsialist üldse kunagi antud küsimust esitanud (või kui, siis teiste inimeste tungivate identiteediotsingute survel). Küll aga on seda põhjust esitada, kui motivaatorite hulka kaasata eneseidentiteedi küsimus.“

Kuid inimesel on võime otsida tähendust asjadele ka tulevikust. Tänases jutluses, mille tekstiks on valitud Maarja kiituslaul (Lk 1:46-56) arutleb adventkiriku pastor Toivo Kaasik iisraellaste tulevikulootuste ja Maarja lootuste üle, kui ta sai teada, et ta sünnitab lapse. Kaasik kirjutab: „Gabrieli kuulutuse põhjal saab järeldada, et Maarja ootas omaaegse juuda rahva kombel selle Messia tulekut, kes tõstab taas au sisse kuningas Taaveti trooni. Nii ta laulab justkui vastuseks kiitust Jumalale, kes on vaadanud oma teenija madaluse peale, kes on temale teinud suuri asju. Pärast lühikest isiklikku tänu võtab Maarja justkui oma rahva esindaja rolli. Maarja kiidab Jumalat selle eest, mis ta minevikus Iisraeli heaks on teinud. Maarja kiituslaul lõppeb tänuga, et Jumal ei ole oma rahvast ära unustanud, on teda meeles pidanud. Kokkuvõtva mõttena võib tõsta esile Maarja tänu Jumalale, kes on tegemas otsustavat sammu Iisraeli rahva Messia-ootuse täitmisel.“

Jumala jaoks ei ole aega, küll on Tema käes aga meie aeg, nii meie kui rahva kui ka iga üksikisiku minevik, olevik ja tulevik. Olles Temaga ühendatud, on meilgi võimalik vaadata ajas kaugemale – nii minevikku kui ka tulevikku ja tõusta kõrgemale oma ajalikkusest ja kaduvusest.

Head lugemist!

Tänases numbris:

Ain Riistan, Ukraina konflikti teopoliitikast: Moskva patriarhaadi perspektiiv.

Indrek Peedu, Algusaja ja neutraalsuse problemaatika religiooniuuringutes.

Toivo Kaasik, Maarja kiituslaul (Lk 1:46-56).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.