Foto: Johann-Christian Põder
Elu kiireneb – meedia- ja suhtluselu kiireneb. Suhtluse aeg ja isegi ruum näib meie sõrmede vahelt voolavat, muutuvat vedelamaks, raskesti fikseeritavaks. Nad näivad kõndivat omaenda teid ja radu, looma oma paiku ja oma aegu, kohtumispaiku ja -võrke. Inglise teoloog Peter Ward on kasutanud siinkohal märksõna „liquid church“ – kõnelenud voolava ja vedelikuna dünaamilise kiriku ajastust ja väljakutsest. Ajastust, mil tekivad uued ajad ja ruumid, uued kommunikatsioonid, suhtlused ja kohtumised, kuulmised ja kuulmata jätmised, märkamised ja märkamatuks jäämised.
Tänases numbris osutab selle ajastu iseärasustele, möödapääsmatustele ja võimalikele pääsemistele Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur Kadri Ugur. Kuidas saab kirik ja vaimulik, tegelikult aga iga koguduse töötaja ja liige selles olukorraga hakkama? „Teabekeskkond on järjest vahendatum, aga kirik eelistab suhelda reaalajas ja füüsilises ruumis. Mis saab?“ Ta kirjeldab aja kiirenemist, suhtlusvormide muundumist, sellega seotud võimalusi, aga ka riske ja ohte. Kõige selle taustal osutab ta õppimise ja harjutamise vajadusele: „Nagu homileetika, on ka meediaga suhtlemine äärmiselt praktiline kunst. Kunst, mida saab harjutada“.
Voolav ja sõrmede vahelt libisev on tihti ka religioonilugu ja selle mõistmine, vajades pingutust ja vaeva – arusaamise jätkuvat parandamist ja süvendamist. Toimetuskolleegiumi liige Jaan Lahe kirjutab arvamusloos ühest tänapäeva suurimast gnoosise-uurijast Kurt Rudolphist ning tema hiljuti ka eesti keelde tõlgitud raamatust „Gnoosis – ühe hilisantiigi religiooni olemus ja ajalugu“. Rudolphi eriline tähelepanu oli mandalastel, antiikajal tekkinud ja ainsana tänaseni säilinud gnostilise rühmituse liikmetel, kes peale kahte Lahesõda elavad laiali maailma erinevates riikides. Tema lähenemist iseloomustab küsimine gnoosise eksistentsiaalse sõnumi järele, mis kristalliseerub inimese võõrandunud olemises, distantseerumises materiaalsest, eneseotsingutes ja püüdlustes leida oma tõeline jumalik tuum ja olemus. Ka siin on tsentraalsel kohal sõnum ja kommunikatsioon: „Konkreetsed müüdimotiivid, mida gnostilistes tekstides kohtab, püüavad seda „olemishoiakut“ /…/ üksnes illustreerida ja konkretiseerida, et gnostiline põhisõnum, sõnum uinuvast jumalikkusest inimeses, jõuaks tekstide lugejate ja kuulajateni“.
Tänases numbris leiab jätku ka Urmas Nõmmiku ringkäik Piibli Uues Testamendis, mõtiskledes surma ja ülestõusmise, armastuse ja uue loomise lootuse ja kindluse üle. Nagu ülal osutatud uue meedia aeg, võib ka armastus tunduda „liquid“, voolav ja tabamatu: „Armastusel on tuhat nägu. Suurte arvudega globaliseeruvas maailmas ja ülivõrretega reklaamimaailmast harjunud inimesele peaks ehk isegi ütlema: miljard nägu.“ Samas on armastuses kindlus, kaasinimest otsiv ja leidev kindlus: „Kuidas armastada? /…/ Aga alustaks näiteks sellest, et küsiks mõnelt inimeselt, lähedaselt või mitte nii lähedaselt, kuidas tal läheb. Mida ta mõtleb? Usub, loodab? Ja laseks siis koosolemisel kulgeda. Võib-olla järgneb vestlus muredest ja lootustest, allajäämistest ja ületamistest. Võib-olla järgneb mõni tegevus. Ükskõik. Oluline on koosolemine ja koostundmine /… / armastus algab koosolemisest, sest ilma ligimeseta ei ole armastust /…/ Ka Jumalaga oleme vaid siis, kui oleme ligimesega“.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Kadri Ugur, Vaimulik ilmalikus kultuurikontekstis: meediasuhtluse mõõtmed vaimuliku ametis.
Urmas Nõmmik, Jeesusest uue loomiseni, Uue Testamendi kaudu mõeldes, 2. osa.
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
