Tallinna Jaani kiriku lammutamise küsimus tõusis üles esmakordselt 1930. aastate keskel, kui Vabaduse platsile ehitati funktsionalistlikus stiilis hooned ja kavas oli püstida sinna Vabadussõja monument. Häälekalt kõlasid ajakirjanduses väited, et Jaani kirik ei sobi Eesti pealinna peaväljakule vabadussamba lähedusse, sest siin hakkavad toimuma pidulikud riiklikud üritused, paraadid, ning lahendust nähti kiriku lammutamises, et teha ruumi uutele ja võimsamatele ruumilahendustele, anda monumendile väärikam ja avaram eluruum. Vaidlused ja võitlused kestsid kuus aastat, 1934. aastast kuni 1940. aastani. Otsus kirik lammutada ja Vabadussõja monument platsile ehitada ning asustada kogudus kas Oleviste või Niguliste kirikusse, või ehitada kogudusele uus kirikuhoone, võeti vastu kõrgeimal riigivõimu tasandil koguduse vastuseisust hoolimata. Aga Teise maailmasõja puhkemisel kava n-ö külmutati. Järgmisel korral sattus Jaani kiriku olevik ja tulevik küsimärgi alla 1950. aastatel, mil taas hakati rääkima kirikuhoone sobimatusest Võidu väljaku ruumilise lahendusega. Lammutamata jäi kirik ka toona.

Põhjalikumat käsitlust Jaani kiriku lammutamisloost 1930. aastatel pole ilmunud,^[1] aga siin võib küsida, et kui kirik on tänaseni kesk Tallinna linna alles, kogudus elab, miks siis uurida sündmust, mida ei toimunud. Ka Vabadussõja sammas on kiriku vastas kõrgumas, küll hiljem püstitatud, aga olemas. Süvenedes toonasesse kiriku lammutamise teemasse ja sambasündmustiku kajastustesse ajalehtedes, lugedes Jaani koguduse kirjavahetust riigivõimu esindajatega, joonistus mu jaoks välja üks ootamatu vastuolu. Vastamisi oli mitte võim ja vaim, vaid võim ja usk, riik ja kirik. Rahvuslikus ajalooteadvuses on kujunenud üldine kuvand Eesti Vabariigi alguskümnenditest, võrrelduna hilisema nõukogude okupatsiooniajaga kui kaotatud paradiisist, mil pandi alus eesti omakultuurile, seda igal tasandil, mil puudus nõukogude inimese kaksikmoraal, juurtetus, kui austati mineviku pärandit, mil puudus riigivõimu ebaõiglus ja vägivald, ühesõnaga, see oli eetilise Eesti aeg.

Milline aeg oli 1930. aastad Eesti ühiskonnas? Lühidalt mõned märksõnad: noor iseseisev riik, Vabadussõja mälestused verivärsked, vabadus alles loomisel, elu alles korraldamisel, see on imelühike aeg, kümmekond aastat sõjast, pole inimpõlvegi pikkunegi. Noore demokraatia sisepoliitilised kriisid (29 valitsust 20 aasta jooksul), äsjane ülemaailmne majanduskriis olid viinud ka Eesti majanduse raskesse seisu, mis omakorda süvendas kriisi kõigil elualadel. Sündis vabadussõjalaste liikumine, mis sai oma uue poliitikaga („kord majja“) eesti rahva suure toetuse, ning suure tõenäosusega oleksid nad 1934. aasta valimistel ka võitnud. 12. märtsil 1934 toimus riigipööre, millega ajutine valitsusjuht Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner kuulutasid välja sõjaseisukorra, vapside partei likvideeriti. Järgnesid radikaalsed sammud: riigikogu tegevus peatati, see ei saadetud küll ametlikult laiali, ei kutsutud aga ka uuesti kokku ega korraldatud uusi valimisi. Peatati ka poliitiliste erakondade tegevus. Ja nende sisepoliitiliste heitluste ja kriiside, majandusraskuste ajastul tõusid taas üles isamaalised ideaalid, kangelasmüüdid, intensiivsed omakultuuri otsingud nii kirjanduses, kunstis, teatris kui muusikas, eesti rahvas vajas taas ärkamisaja romantikat, ülevust. Isamaalisus ja rahvuslikkus igas eluvaldkonnas said riikliku kultuuripoliitika aluseks, juhtmõtteks. Vabadussõja samba kui Eesti vabaduse, kangelasmeele, rahvusliku sümboli kavandamise ja ehitamise lugu peegeldab seda ajastut, toonaste inimeste mõtlemisi, ideaale, nõndasamuti kui see peegeldab kõnekalt ka riigi võimukandjate, kultuurintelligentsi suhet kirikusse.

Järgnevalt püüan taastada Jaani kiriku lammutamissündmuste kulgu, kasutades EELK arhiivi Jaani kiriku toimiku materjale, koguduse nõukogu koosolekute protokolle, kirjavahetusi, vaimulike pöördumisi; ning toonases ajakirjanduses läbi mitme aasta avaldatud arvamusi, valitsuse ringkondade, kunstnike-arhitektide, koguduse juhatuste, vaimulike ja liikmete seisukohavõtte, väitlusi ja vaidlusi. Aga ka tänaste ajaloolaste vastavateemalisi kirjutisi.

Tallinna Jaani kirikut on nimetatud esimeseks eestlaste kirikuks Tallinnas, „sest Püha Vaimu kirik oli magistraadi poolt „maarahvale“ ainult tarvitada antud.“^[2] Jaani kiriku ehitamise tingis asjaolu, et Tallinna senini eesti kogudusele kasutada antud Püha Vaimu kirik jäi ligi 14-tuhandelisele liikmeskonnale kitsaks. Eesti Postimees kirjutab: „1851 augusti kuus hakkati kirrikus rahha korjama. Teise aasta lõppetuses 1852 oli koggo alles 900 rubl.; senna jure tulli rigikorjatus 2500 rubl., vebruari kuus 1858 sai kirriko ehitamisse kommissjon seatud. Kirriko korjatus olli 3775 rubl. peale tõusnud ja sai rigikorjatusega ühte kokko /…/ Just sel päival, se olli 8. septembril 1862, kui Venne riik 1000 aastat vannaks sai, sel päeval sai Jani-kirriko alluskivvi pandud.“^[3] Aga kirikul ei olnud nime ning koguduse esimene õpetaja Theodor Lutheri^[4] ettepanekul anti uuele kirikule nimi „evangelist Johannese järele, põhjendades ettepanekut muuseas ka sellega, et nimi Jaani kirik oleks rahvale suupärane („mundgerecht“).“^[5]

Kiriku projekti autoriks oli Eestimaa kubermangu arhitekt C. A. Gabler, hoone sai valmis 1867. aastal, samal aastal pühitseti ka sisse. Altarimaali „Kolgata“ autoriks oli Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik ja professor Karl Gottlieb Wenig. 1867. aasta jõuludeks valminud esimese oreli ehitas 1869. aastal orelimeister Gustav Normann.

Pärast Eesti Vabariigi sündi, kui Jaani kogudus asus ise oma valitud esindajate kaudu koguduse elu juhtima, pandi kirikusse elekter, tehti ümberehitusi. 1919. aastal kinnitati koguduse vaestehoolekande põhikiri, 1923 ehitati koguduse vanadekodu, kus 1927. aastal said peavarju 110 hoolealust. 1924 osteti seitsme ja poole miljoni marga eest majad, kus asus koguduse kantselei, kus elasid õpetajad ja köster. Jaani kogudus oli avanud pärast venestamisaega esimese eestikeelse kooli Tallinnas, mis töötas kuni 1918. aastani algkoolina ning aastast 1921 muudeti keskkooliks. Kui koguduse algaastail oli liikmete arv ca 14000, siis 20. sajandi alguseks oli see kasvanud 28291-ni. 1918. aastal oli kogudust teenimas kolm õpetajat ja liikmete arv 36877 ning liikmeannetajate arv ulatus 10000-ni.^[6] Niisiis saab täie õigusega öelda, et Jaani kogudus oli elujõuline ja ettevõtlik kogudus.

Kunstiajaloolase Krista Kodrese sõnul on Tallinna Jaani kirik varaseim neogooti stiilis kirik Eestis ning õnnestunumaks võib pidada interjööri ja ruumimõju, aga kiriku välisilme ja ka asukoha valik on suuresti ebaõnnestunud. Kodrese hinnang ühtib paljude arhitektuuriasjatundjate, kunstiteadlaste, aga ka lihtkodanike arvamusega, nii 20. sajandi esimesel poolel, 20. sajandi keskel kui ka 21. sajandi alguses.

1934. aastal kirjutas Eesti Päevalehes arhitekt P. Poolman Vabaduse platsi projekteerimisest ja Jaani kiriku takistavast asendist ning tegi ettepaneku Jaani kirik ümber ehitada: „Platsi ümberplaneerimisel ja laiendamiskavatsustel on alati olnud suuremaks takistuseks Jaani kirik – oma välimusega ja juhuslikult asetsevate üksikute puudega /…/. Meile on tarvis avarat paraadplatsi /…/. Kiriku lammutamise mõtet aga on korduvalt kaalutud, aga see oleks vaevalt läbiviidav järgmistel asjaoludel: Esiteks Jaani koguduse vastuseis, teiseks, säärase suure kapitaalse ja massiivse ehituse lõhkumine oleks liigagi drastiline /…/. Kiriku praegust välimust ei saa viia ühegi stiili alla ega saa ka kõnelda ehituse eriti sobivast kujust.“^[7]

Jaani kiriku ümberehitamise kavand. 1934.

1936. aastal aktualiseerus Jaani kiriku lammutamise kava. 27. mail 1936 andis riigivanem Konstantin Päts dekreedi vormis „Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seaduse“. Seaduse järgi pidi püstitatama monument Vabaduse väljakule ja selle projekti kiitma heaks riigivanem. Monumendi jaoks ja Vabaduse väljaku maa-ala korraldamiseks määrati komiteele riigi eelarvest viie aasta jooksul toetust 850000 krooni alates 1936/37 eelarveaastast. Sügisel 1936 saadeti Jaani kogudusele kiri, et Jaani kirik praegusel kohal takistab mälestusmonumendi püstitamist. Kirikule kavatseti pakkuda uut krunti Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgal. See polnud lõplik pakkumine, oldi nõus arutama ka muid sobivaid krunte.^[8]

1936. aasta maikuu Päevalehes tehakse tagasivaade lammutamiskavale ja vabadussamba püstitamise kavale, nimetades, et eelkõige on selleks vaja Jaani kirik sundvõõrandada, et nõnda saaks platsile ruumi, juurde ja see lubaks tulevast monumenti „näida silmapaistvamana ning mõjurikkamana. Akuutsemaks on need nõudmised läinud nüüd vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi eriseaduse maksmapanekuga, mis annab määrata lammutamisele-ärakoristamisele.“^[9]

24. septembril 1936 kirjutas Tallinna Jaani kogudus Vabadussõja mälestamise komiteele: „Jaani kogudus oma organitega püsib seisukohal, et kirik kui ka kirikualune maa pühitsetud paik, mida Jumala Sõna põhjal ei ole sünnis kasutada muuks otstarbeks. Kuna Jaani kirik on wana enam kui kaks inimpõlve, on ta paljudele tuhandetele koguduse liikmetele olnud palve ja elupühitsemise paigaks ja selle tõttu kõigile armsaks saanud. Kiriku lammutamine tundub koguduse liikmetele õudse sündmusena, kuna Eestis Vabariigi kestvusel ega varem teatavasti ühtki pühakoda pole lammutatud.“^[10] Koguduse nõukogu polnud ka nõus komitee uue kiriku ehitamiseks pakutud krundiga Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgal, põhjendades vastuseisu ka sellega, et peaaegu iga kolmas Tallinna elanik kuulub sellesse kogudusse (ca 40000 liiget) ja Jaani kirik asub linna südames, kõige paremas ja käidavamas kohas, on oma asendi tõttu kergesti kättesaadav kõigile koguduse liikmetele, kes elavad üle kogu linna. Rõhutati, et Jaani koguduse kiriku üleviimine Pärnu maantee ja Liivalaia nurgale, eemale kesklinnast, tähendaks ühes kiriku lammutamisega ka koguduse lammutamist.

Koguduse poolt edastati avalikkusele ka sõnum, et enne kui uus pühakoda pole ehitatud Tallinna kesklinna, ei nõustu kogudus kiriku lammutamisega, ei tule kõne allagi see võimalus, et kogudus jaotatakse Tallinna kirikute vahel ära. Kiriku lammutamine oli muutunud tuliseks kõneaineks ka Tallinna praostkonnas, ja ühine arvamus oli, et praosti kiriku lammutamine ja üleviimine kuhugi linnaserva mõjuks halvasti kogu praostkonnale.

Huvitav on radikaalse modernistliku kunstniku ja kunstikriitiku Märt Laamani paradoksaalne seisukoht, mille ta avaldas ajakirjas Tänapäev. Laarman ütleb: „Jaani kiriku asi on kergesti otsustatav, kui vaatleme seda maja kui asja endas, jumalakoda ja ehituskunsti teost. Siis ei saa olla küll muud otsust kui – maha. Jaani kirik ei ole üldse mingi kirik, jumalakoda, mingi ehituskunsti teos. Kindel ju on, et ta on ehitatud, aga harva vist kunsti ja Jumala vaim on olnud ehitajaist kaugemal kui selle maja tegijaist. Kas siin juuresolev pilt kujutab turuhoonet või raudteedepood? See on ainult Jaani kiriku foto. Aga fotolt on kratsitud torn maha. Mul ei ole kahjuks käepärast fotot Tallinna turuhoonest. Aga kord ennem olen teinud proovi, monteerin sinna külge Jaani kiriku torni. Vähesed saaksid pealiskaudsel vaatlemisel pettusest aru. Torniga turuhoone oli sama hea Jaani kirik, nagu nüüd see ise on tornita hea turuhoone. Nõnda siis Jaani kiriku mahalõhkumise ja lammutamise küsimuse võiksin otsustada kerge südamega. Selle vastu ei kõneleks ei traditsioonid, usulised tunded ega mingid muud kaaluvad argu mendid. Raskused algavad alles nüüd. Mis panna Jaani kiriku asemele? Kui kujutleme Vabadusplatsi Jaani kirikuta, siis saame määratu väljaku keset madalaid hooneid, mis mõjuks kindlasti veel halvemini kui praegune Vabadusplats Jaani kirikuga – selle alasti maitsetusega, sest /… / kiriku lammutamise korral jääksid kõik teised eriilmelised ja erivaimulised hooned lageda kõrve ääre põrnitsema üksteist, sest sellesse ümbrusesse ei sobi mingi arhitektooniline monument. Sellepärast – näib, et Jaani kirik peaks jääma veel kauaks ajaks Vabadusplatsile. Kuni selle üksikud frondid on kasvanud suureks ja saanud täisealiseks, kuni väheväärtuslik ja halvastitehtu on langenud sealt välja. See võtab aega. Seni, kui see kõik korraldub, vajame siiski Jaani kirikut tema praeguses kujus – kas või piksevardaks meie pahameelele.“^[11]

1936. aasta detsembris toimus Jaani koguduse kogudusepäev, kus oldi teravalt vastu kiriku lammutamisele ja ümberasustamisele.

Pärast Konstantin Pätsi riigipööret võttis võim monumendi rajamise enda kätte, innustatuna Läti vabadusmonumendi avamisest 1935. aastal. Riigivanem andis 27. mail 1936 dekreedina välja „Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seaduse“, millega riik kohustus andma selleks toetust viie aasta jooksul 850000 krooni. Ühtlasi kuulusid Vabaduse väljaku planeerimise ja monumendiga seotud küsimused riigivanema kinnitamisele.

1937. aasta veebruariks laekus väljakuulutatud Vabaduse väljaku planeerimiskonkursile 15 kavandit ning auhind anti arhitektide Alar Kotli ja Ernst Kesa tööle. See nägi ette suletud väljaku ehitamise, kus Jaani kiriku asemele pidi ehitatama pompöösne, kuuekorruseline ja 110-meetrise fassaadiga Kohtupalee, mille ees 67 m kõrguse obeliski otsas seisnuks ratsafiguur.^[12] Žüriisse kuulusid kindral Johan Laidoner ja inseneriharidusega linnapea Anton Uesson, arhitekt Eugen Haberman, kunstnik Arnold Kalmus ja kunstiteadlane, teatrimees Hanno Kompus.

Vabadussõja monumendi ja platsi projekt.1937.

Jaani koguduse nõukogu 1937. aasta 4. märtsi koosoleku protokollis on kirjas, et kogudus on kategooriliselt lammutamise vastu, kuna see pole hädavajalik ega möödapääsmatu, ning „kiriku lammutamine, kõnelemata sellega ühenduses oleva suurtest kuludest, haavaks sügavalt mitte ainult suurt Jaani kogudust, vaid usklikult mõtlevat eesti rahvast linnas ja maal, kes kiriku hävitamist tõlgitseksid nõnda, et jumalakoda ei sallita meie Vabadusväljaku ääres ja tahetakse asendada puhtilmalikude embleemidega /… /. Jaani kiriku säilitamine Vabadusväljaku ääres ei seisa mitte ainult suure Jaani koguduse huvides, vaid sellega kogu meie usklik rahvas ja tema valitsus tunnistaksid, et oleme oma vabaduse ja riikliku iseseisvuse Vabadussõjas saavutanud Kõigekõrgema abiga, mille eest meie tahame olla tänulikud. Kõiki ülalnimetatud asjaolusid silmas pidades Jaani koguduse Nõukogu teeb õpetajaile ja juhatusele ülesandeks otsida ja võtta tarvitusele kõik abinõud, et Jaani kirik jääks oma senisele kohale.“^[13]

4. märtsil esitas koguduse nõukogu kiriku lammutamise suhtes eitava seisukoha vabariigi valitsusele, mis jõudis adressaadini piiskop Hugo Bernhard Rahamägi vahendusel.

Tuliseid vaidlusi monumendi üle peeti ka Riigikogus. Kirjanik Ernst Särgava pidas monumendi ehitamist Vabaduse väljakule ebasobivaks, sest see on kui „supikauss mägede ja majade vahel“. Ta soovitas monumendi asukohaks asendilt kõrget ja ajalooliselt tähtsat Toompead. A. Lauri toetas sama seisukohta, sest „monument peaks valitsema kõiki teisi ehitusi“. Niisamuti arvas ta, et Toompea on olnud sajandeid võimu sümbol. Jaan Tõnisson polnud Vabaduse väljakuga nõus Jaani kiriku lammutamise pärast, mis äratab rahulolematust kirikuringkondades ja tekitab suuremaid kulusid.^[14]

Novembris 1937 oli Jaani kiriku saatus juba tõsiselt otsustamisel. Vabadussõja mälestuse jäädvustamise komitee seisukoht oli kindlalt, et Jaani kirik tuleb lammutada. Koguduse juhatusele anti otsus teada ja tehti ettepanek leida kirikule uus asukoht. Välja oli töötatud ka lammutamisele mineva kiriku asemel riigi kulul ehitatava uue kiriku projekt, mille maht oli võrdne olemasoleva kirikuga.

Vabadussõja mälestamise komitee esitas 9. novembril 1937 kirjalikult oma ettepanekud Jaani kiriku uueks asukohaks: „1) Narva maantee ja Pronksi tänava nurk (uue linnaplaani järele), kus oleks võimalik saada maad kiriku ehitusplatsiks ümmarguselt 4337 m.; 2) Narva maantee ja Merepuiestee nurk (uue linnaplaani järele), kus oleks võimalik saada maad kiriku ehitusplatsiks ümmarguselt 3485 m; 3) Sakala ja Kaupmehe tän. /…/ Kuna Jaani kiriku küsimus on seisnud päevakorral juba üle aasta, ilma et oleks nihkunud paigast ja selle tagajärjel iseenesest kiireiseloomuline küsimus on muutunud veelgi kiiremaks, palun koguduse juhatust võtta küsimus võimalikult lähemal ajal heatahtlikule kaalumisele ja teatada Komiteele oma lõplik seisukoht käesolevas kirjas ja varemalt teatavaks tehtud kruntide asjus, et Komiteel oleks võimalik asuda Riigivanema poolt tema peate pandud ülesande tegelikule täitmisele /…/. Allakirjutanud Kindralmajor P. Lill, Sõjaminister, Komitee esimees ja O. Kurvits, Kolonelleitnant, Komitee sekretär.“^[15]

„Nagu juuresolevalt projektilt näha, saaks Jaani kogudus uue kiriku kaugelt moodsama ja arhitektooniliselt mõjuvama kui on seda praegune kirik Vabadusväljakul /…/. Vabadusväljaku väljakujundamise küsimus on tunnistanud aga kiireks, kuna krediidid vastavate projektide väljatöötamiseks ja eeltööde tegemiseks on avatud ainult eelarveaasta lõpuni.“^[16] Kõrvuti uue kiriku ehitamise plaanidega tõusis teemana üles ka muude Vabaduse platsi lähedusse jäävate ehitiste lammutamine, lammutamisele oleks läinud kommertsgümnaasium, reaalgümnaasium ja linnaraamatukogu.

Jaani kiriku asemele ehitatava uue kiriku projekt. 1937.

5. detsembril ilmunud Uudislehes oli lühike teade, et Jaani kiriku mahalammutamisega on kiire, et uue kiriku ehitamiseks on kive vaja.

Jaani kiriku 70. aastapäeva jumalateenistusel 12. detsembril 1937 oli piiskop Rahamägi oma jutluses kiriku lammutamise kava suhtes ettevaatlikult kriitiline ja võrdles Vabaduse platsile kavandatavat kohtupaleed ja selle ette püstitatavat Tasuja sammast Ateena kohtuplatsi ja sealsete ebajumalaaltaritega.^[17]

Jaani kiriku lammutamise saaga jätkus järgmisel, 1938. aastal juba kõrgemal tasemel. Uue pöörde tõi „Vabadussõja üleriikliku monumendi püstitamise korraldamise seaduse“ vastuvõtmine Riigikogus 1938. aasta detsembris. Vabadussõja monument kuulutati kogu Eesti rahva ühiseks ettevõtmiseks ja monumendi avamistähtajaks määrati vabariigi 25. juubel 1943. aastal. Ürituse elluviimiseks loodi Vabadussõja Üleriikliku Monumendi Püstitamise Peakomitee ning igas maakonnas ja suuremas linnas tuli asutada vastav kohalik komitee. Viimaste ülesanne oli monumendi ideed propageerida ja läbi viia korjandusi.^[18]

Uudisleht teatab, et Riigivolikogu esimehe resolutsiooniga vabariigi valitsuse poolt riigivolikogule esitatud Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise korraldamise seaduse eelnõu on antud riigivolikogu üldkomisjoni. Komisjonis oli eelnõu arutamine juba alanud.^[19] Vabadussõja monumendile oli leitud koht – see pidi ehitatama väljaku keskele, lahtine oli veel kogudusele antava uue kiriku krundi asukoht. Segavaks faktoriks peeti väljaku üsna suur kallakut, nii oli plaan ümber ehitada kino „Gloria-Palace“, kunstihoone ja Palace-hotell. Kõigi nende ümberehitamised pidid teostuma lähiaastate jooksul. Vabadusväljaku ruumilise mõju kujundamise projekt kuulus läbivaatamisele ja kinnitamisele riiklikus ehituskomitees, mille istung toimus president Pätsi eesistumisel ja millest võttis osa ka sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, kes vabadussõjaaegse sõjaväejuhatajana oli seaduseelnõu kohaselt mälestusmonumendi püstitamise peakomitee esimeheks.

1938. aasta oktoobris oli Jaani kiriku lammutamise küsimus üleval V kirikukogul ning seal võeti vastu otsus saata presidendi juurde delegatsioon. Pöördumises president Konstantin Pätsile on kirjas: „Kõrgeauline Härra President. Eesti Ev. Lut. Kiriku kirikukogu ülesandel pöördume palvega Teie poole Tallinna Jaani kiriku saatuse pärast /…/. Teie ütlesite 31. okt. 1935. a. suure ulatusega sõnad: „Kes kirikut lõhub, see lõhub riigi aluseid“ /…/. Teie sõnad väljendasid seda, mis meie rahva suurem osa tunneb ja mis talle püha on. Sellepärast palume Teid Jaani kirik lammutamisest päästa. Jaani kiriku haavaks sügavalt mitte lammutamine lööks Eesti kirikurahva hingele raske ja valusa haava. See rahvas hindab Vabadussõja saavutusi väga kõrgelt ja peab kalliks sõjas langenud Eesti poegade mälestust. Aga ta näeb võitluses ja võidus, mis toonud iseseisvuse, üle kõige inimliku ohvri- ja kangelasmeele Jumala juhtimist ja tegu. Ta on teadlik, et Vabadussõda oli võitlus nii Eesti iseseisvuse kui Jumala usu eest. Kui nüüd seda Eesti rahva suurt võitlust ja Jumala suurt andi tahetakse mälestada Jumala Sõna kuulutamise koha hävitamisega, siis täidab see kirikurahva hinge haavumise ja kibeduse tundega, mis halvab töörõõmu riikliku elu ülesehitamisel.“^[20]

20. veebruaril 1939. aastal moodustati sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisel ja Vabadussõja Üleriikliku Monumendi Püstitamise Peakomitee auesimehe president Pätsi initsiatiivil monumendi ehitamise peakomitee. Sisulist ja organisatsioonilist tööd korraldas peaminister Kaarel Eenpalu, hiljem peaminister Jüri Uluots. Otsustati monumendi rajamist kiirendada ja tegutseda riigivõimuna jõupositsioonilt, kuna muidu ei jõua tulemuseni. Maikuus otsustas peakomitee, et „monumendi püstitamise organiseerimine toimub laial seltskondlikul alusel“.^[21]

Kuidas vaadelda 20. sajandi ajaloosündmuste perspektiivist Jaani kiriku saaga jätkumist? Kiriku lammutamise käiku hakkavad takistama maailma sõjasündmused. 23. augustil 1939 – Molotov-Ribbentropi pakt, jagatakse Ida-Euroopa. 1. septembril 1939 – Saksamaa tungib Poola, mida võib pidada Teise maailmasõja alguseks. 28. septembril 1939 – Eesti Vabariik ja Nõukogude Liit sõlmivad vastastikuse abistamise pakti, rahvakeeles „baaside lepingu“. Algab baaside ajastu. Valmistutakse sõjaks. Hitler kutsub kaasmaalased koju, algab Umsiedlung.

19. septembril 1939 otsustas monumendi peakomitee oma tegevuse lõpetada. Ligi aasta hiljem, 1940. aasta 19. augustil andis Moskva dikteeritud nukuvalitsuse vastne peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Johannes Vares-Barbarus välja seaduse Töötava Rahva Kultuurihoone püstitamiseks, mis pidi tähistama Eesti NSV väljakuulutamist ja NSV Liitu astumist. 15 aasta jooksul Vabadussõja monumendi heaks kogutud raha (590000 krooni) suunas Vares-Barbarus uue kultuurihoone püstitamiseks.^[22]

1939. aasta 3. detsembri Uudislehes annab keegi Kodanik nõu Jaani kogudusele ümber asuda Niguliste, Oleviste või Toomkirikusse, mis vabanesid saksa koguduste käest tänu Umsiedlung’ile. „Kõnet on olnud juba sellest, et Jaani koguduse üks pihtkond asuks iseseisva kogudusena Niguliste kirikusse, teine osa Jaani kogudusest jääks aga kasutama endiselt Vabadusplatsil asuvat senist kirikut. Jaani koguduse ringkonnis ei oldavat aga vaimustatud uude kirikusse asumise mõttest, kardetavat kulusid jne. Näib, et oleme praegu olukorra juures, kus kirikuid on rohkem kui kogudusi /…/. Siiamaale on ju räägitud aastaid kõige murelikumalt, kuhu panna Jaani kogudus, kui hakatakse Vabadusväljakut ruumiliselt ümber kujundama. Kui need ümberkujundamise asjad ja plaanid viimasel ajal on olnud „vaikivas olekus“, ei tähenda see ometi, et küsimus jääks lahendamata /…/. Suurel Jaani kogudusel on praegu hiilgav silmapilk saada põlise ja suure kiriku omanikuks. On koguni valida kaks: Oleviste või Niguliste.“^[23] Pärast saksa praostkonna ja koguduste kaotamist moodustati Tallinna Jaani koguduse kolmandast pihtkonnast uus Tallinna Niguliste kogudus, mille õpetajaks sai Jaani koguduse endine õpetaja Hans Kubu.

22. aprillil 1940, okupatsiooni eelõhtul annab Uudisleht taas teada, et Vabadusväljaku tulevikuprojekt ei näe väljakul enam Jaani kiriku olemasolu, lisades, et kiriku asemele pole ette nähtud ka mõnda muud ehitust, vaid selles suunas tahetakse väljakut laiendada. Põhjenduseks toodi väljaku mõõtude laiendamise vajadus, kuna Vabadusväljak praegusel kujul paraadideks ja suuremateks rahvakogumisteks kippus kitsaks jääma. Ühtki täpsemat daatumit, millal lammutus- ja ehitustööd peaks algama, polnud veel kindlaks määratud.

Jaani kirik on täna Vabaduse platsil alles, kogudusse kuulub ligi 12000 liiget, viimastel aastatel on teostatud põhjalik remont, hoone vastas mäe nõlval kõrgub Vabadussõja monument – klaasist rist. Ka meie vabadus on alles, on vabadus, on kirik, on rist. Ühes.

Foto: Johann-Christian Põder

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.