Esiletõstetud lood

Sõna jõud. Jutlus vabariigi aastapäevaks (Mk 19:32–45)

Mart SalumaeAga nad olid minemas teel üles Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees, ja nad olid ehmunud, aga kaasaminejad kartsid. Ja võttes need kaksteist taas endaga, hakkas Jeesus neile rääkima, mis teda ees ootab: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.“ Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume.“ Jeesus küsis: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?“ Nemad ütlesid talle: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!“ Jeesus ütles neile: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“ Nemad ütlesid talle: „Võime küll!“ Jeesus aga ütles neile: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.“ Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale. Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mk 19:32–45).

See kirjakoht ise on nagu jutlus, mis paneb kuuldud-loetud mõtteid eneses edasi arutama ning elulisi seoseid looma.

Jeesus räägib jüngritele otsekoheselt, milline saatus teda Jeruusalemmas ees ootab: vangistamine, piinamine, ristilöömine, surm ja ülestõusmine. Kohutavad sündmused, mis teevad teda ennast ja ta jüngreid murelikuks. Temaga koos rändavad inimesed on ehmunud.

Jeesus nimetab neile küll ka ülestõusmist, aga see jääb jüngrite jaoks veel eelnevate jubedate väljavaadete varju. Niisugune asi on neile veel nii eluvõõras ja tundmatu.

Inimlikku hukkamõistu ja pilget olid nad koos oma õpetajaga rännates küllalt kogenud. Surmgi polnud neile võõras nähtus, sest inimesed on surelikud. Aga ülestõusmine ja igavene elu? See oli midagi täiesti arusaamatut …

Vanatestamentlik õndsuse käsitlus ei tegelenud kuigivõrd asjadega, mis toimuvad pärast surma kusagil teispoolsuses. Kui näiteks kuningas Taavet laulis: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele …“, siis ei laulnud ta õndsusest, mis kunagi ja kuskil igavikus inimesele osaks saab. Taaveti sõnum õndsusest oli palju argisem. Õnnis on inimene siin ja praegu, kui ta õelate nõu kuulda ei võta. Ja see õndsus mõjutab inimese elu argiselt ning reaalajas. Sellest jumalikust väest saab inimene osa kohe. See on tema päralt, hoolimata tema võitudest või kaotustest, rikkusest või vaesusest antud ajahetkel.

Ilmselt sama reaalselt uskusid Jeesuse jüngrid ka lunastuse saabumist. Patust vabanemisel ja Jumalaga lepitatuse saabumisel pidi olema kohe ka käegakatsutav tulemus ning silmaga nähtav mõju kogu rahvale.

Nüüd aga rääkis Jeesus neile hoopis midagi kummalist ja pelutavat.

Sebedeuse pojad küsivad korraga endale luba istuda tulevases kirkuses Jeesuse aujärje vasakul ja paremal käel – aukohtadel. Kas oli see mingi varjatud võimuvõitlus? Omamoodi „valimiste-eelse“ võimuliidu pakkumine? Ilmselt on sellel küsimisel oma taust, mida võiksime teada.

Ega me tagantjärele täpselt ei teagi kindlalt väita, mis ajendas jüngritest ühte või teist Jeesuse järelkäijaks asuma. Kindlasti äratundmine, et selle mehe kaudu on Jumal saatnud oma rahvale lunastuse. Aga kuidas nad seda lunastust oma vaimusilmas ette kujutasid, on hoopis teine lugu. Võib oletada, et usklike juutidena lootsid nad, et Jeesus suudab ometi kord viia ellu Vana Testamendi prohvetite ennustuse ning taastada Iisraelis esiisade aegse elukorralduse, kus ei elata Rooma impeeriumi okupatsioonivõimudele allutatuna vaid Jumala äravalitud rahva omas riigis vabalt ja pühade, käsuõpetusele tuginevate seaduste alusel.

Poliitiline olukord Iisraelis on olnud ajast aega plahvatusohtlik. Paljud nägid Jeesuses järjekordset vabadusvõitluse usulist liidrit, kes läheb Jeruusalemma Jumala kuningriiki looma. Käies koos temaga, oli lootus pääseda tulevasele troonile päris lähedale ning saada sõnaõigus asjade otsustamise juures.

Jumalariigist abstraktsemal viisil ei osatud mõelda juba ka jüngrite hulgas.

Jeesus kõneles ju jumalariigi asjust mõistujuttude abil, mis tõi selle ühtaegu käegakatsutavalt ligidale ja jättis alati kuulajale oma arusaamise kohaselt edasimõtlemiseks võimaluse.

Jeesuse vastus on ka selline, et sellest arusaamine on iga inimese jaoks erinev: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.“ „Ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõikide teenija.“

Meiegi kogu rahvana oleme teel tuleviku poole, mis meid tänasel päeval ei julgusta. Euroopa rahvaid teeb murelikuks Ukraina ja Venemaa vaheline sõda. See ähvardab paisuda ning haarata kaasa maid ja rahvaid palju laiemalt. Kas on see kolmanda maailmasõja eelmäng? Milline on meie oma riigi ja rahva saatus lähemas ja kaugemas tulevikus? Kui suuri ja milliseid ohvreid tulevik meilt ja meie liitlastelt nõuab?

Maailma teisteski paikades käib sõda ja verevalamine.

Läbi ajaloo on usu nimel võitlemise taha varjutud, ajamaks siin maailmas mistahes hämaraid asju. Olgu selleks siis maavaldused, kuld, nafta, narkoäri või võimuiha – ikka on inimesed püüdnud end õigustada väitega, et võitlevad uskmatute vastu. Paraku oli juba inimkonna esimene sõda korraga nii vennatapu- kui ususõda. Kain tappis oma venna Abeli, sest ta arvas, et Jumal arvas … Kust ja mille järgi see õnnetu hing otsustas, et Jumal tema venna ohvrist rohkem hoolis kui tema toodud ohvrist?! Aga see sõge arvamus sütitas temas saatusliku kadeduse ja viha.

Jeesus distantseerub oma kaasaegsetest „pühasõdalastest“ väga selgelt. Üheks ilmekaks näiteks on kasvõi tähendamissõna halastajast samaarlasest. Selles ta jutustab inimesest, kes sattus röövlite kätte, kes ta paljaks riisusid ning poolsurnuna teele lamama jätsid. Samahästi oleks ta võinud nimetada neid röövleid hoopis vabadusvõitlejateks. Tollal oli seal maal mägedesse varjunud vabadusvõitlejaid palju. Omale elatise teenimiseks tegutsesid nad ka teeröövlitena. Ka Barrabast, kellele Pilaatus rahva nõudmisel Jeesuse asemel armu andis, nimetatakse Uues Testamendis röövliks. Tegelikult oli ta vabadusvõitleja – terrorist tänases mõistes. Ka tema koos endasugustega pidas püha sõda Rooma ülemvõimu vastu. Aga ka tema patud pidi Jumala Poeg oma surmaga lunastama.

Oleme pidanud nägema, kuidas usku ettekäändeks võttes on ka viimase aasta vältel terroristid korda saatnud veriseid massimõrvu. Maailm vajab täna lunastust rohkem kui kunagi varem, aga otsib seda lootusetult valel viisil.

Pole mõtet küsida, et kas selles olukorras võib saabuda katsumuste aeg ka meie riigile ja rahvale. Õigem on küsida, kuidas oleme end katsumustest läbi minekuks ette valmistanud? Kas katsumuste ohus elades oleme mures aulisuse säilitamise pärast ja valmistume saavutama meile pühaks peetavate väärtuste nimel seljatama oma poliitilisi oponente? Või valmistume end võidukalt kaitsma ähvardava välisvaenlase rünnakute vastu? Või püüame saavutada üldist kaitsetahet kitsalt rahvusromantismi ja rahvuslikku enesekesksust õhutades?

Kas oskame Jumalalt paluda alandlikkust, armu ja jõudu teenida üksteist vankumatus ustavuses ja armastuses? Tänasel Eesti Vabariigi aastapäeval peame Jumalalt paluma mitte ainult meie poliitikutele, vaid igale Eesti Vabariigi kodanikule riigimehelikku ennastsalgavust oma rahva teenimisel.

Jeesusel koos oma jüngritega oli käia pikk tee Jeruusalemmani. Sellele teele asudes ta teadis, et see on Kolgata tee. Aga ka tee ülestõusmispüha koiduvalgusesse, taevaminemispüha ülevusse ning nelipühal kogetavasse Püha Vaimu puudutusse.

Sellel teekonnal oli küllalt üksluist igavat astumist tolmusel maanteel. Oli väsimust, higi ja põletavat janu. Sellel teel ootas ees ahastus ja surmgi.

Aga just sellel teekonnal avanesid pimedate silmad, jalutud said tagasi tervise ning rõhutuile kuulutati rõõmusõnumit. Sellel teekonnal äratati Naini linna noormees uuesti elule ning hüüti Laatsarus hauastki välja.

Praeguse ajahetke karmis reaalsuses võivad need sõnad tunduda väga pateetilised ja eluvõõrad. On tuhandeid praktilisi samme, mida peavad nii suured kui väikesed riigid astuma rahu ja tasakaalu loomiseks maailma kriisikolletes. Ilusate sõnadega selles olukorras midagi ju ära teha ei saa. Aga sõnal on aegade algusest alates olnud suur vägi. Ja läbi aegade on suured suutnud olla rahvad, kes sõna jõudu mõistavad. Relvaga vehkida mõistab iga hirmuvalitseja. Aga sõna on mõtlemise instrument. Sõnaga lõi Jumal maailma ja sõnaga luuakse uut leppimist ka relvaga lõhestatud maailmas.

Seepärast on tugev rahvas, mis oskab oma esiisade kombel Jumala Sõnast otsida juhatust tänasteski olukordades.

Palugem siis meiegi Issandalt just seda, et ta oleks ka meie ajal meie seas koos meiega. Selleks, et igaüks meist suudaks olla omas ametis ja elus õigel ajal ja õiges kohas teenijaks paljudele, kes vajavad kaitset, lohutust, rõõmu ja usujulgust. Vaid siis suudame püsima jääda ning seista ajaloo tormidest hoolimata.

Aamen.

 

Mart Salumäe (1963) on EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja ja EELK Kanada ja USA praostkondade praost.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English