Foto: Kerstin Kask
Tarkus on üks Piibli võtmemõisteid, mis läbib nii Vana kui ka Uut Testamenti. Õpetussõnade raamatus ütleb personifitseeritud Tarkus enda kohta: „Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal. Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust“ (Õp 8:22-23). Saalomoni tarkuseraamatu sõnul on tarkus „Jumala võimsuse hingus ja Kõigeväelise auhiilguse selge kiirgus, igavese valguse paistus ja Jumala mõjujõu puhas peegel ning tema headuse kuju“ (Trk 7:25-26) ja ka Paulus räägib „Jumala saladusse peidetud tarkusest“ (1Kr 2:7).
Tarkusest räägivad ka tänases Kirik & Teoloogia numbris ilmuvad lood. Nii kirjutab assessor Marko Tiitus oma artiklis, mis käsitleb vaimulikuks valmistumist, kuivõrd oluline roll on selles tarkusel. Ta kirjutab: „Eric Gritsch on kasutanud väljendit „mõistuse liturgia” (liturgy of the mind), kõneldes luterliku vaimsuse eripärasest ja olemuslikust dimensioonist, mis on välja kasvanud Lutheri enda pühendumisest oma kutsumusele piibliteadlasena: „Luther sai selleks, kes ta oli, järgides oma akadeemilist kutsumust… Lutheri kohkumatu pühendumine oma kutsumusele tegi temast kristliku mõtlemise ja toimimise teerajaja… Lutheri jaoks on kestev teoloogiline haridus, niihästi vaimulike kui ilmikute jaoks, mõistuse liturgia, evangeeliumist mõtlemise järjekindel rütm vaatamata kiusatusele mõelda midagi muud… Nagu iga teinegi liturgia (leitourgia kreeka k ‚inimeste töö’), eeldab ka mõistuse liturgia intensiivset tööd ja praktiseerimist. Luther ise praktiseeris seda lausa monastilise distsipliiniga igal päeval oma elus. /—/ „Mõistuse liturgia” eeldab kriitilist ja loomingulist arusaama oma usutraditsioonist ja -praktikast, selle väärtustamist ja sellele eluaegset pühendumist. See eeldab ka oma tahte ja võimete toitmist ja treenimist selleks, et pidevalt ja järjekindlalt kasutada mõistust oma usulise traditsiooni ja praktika asetamiseks kriitilisse, loomingulisse ja integreerivasse dialoogi kõige sellega, mida oma vaimulikus teenimises kogetakse ja tehakse.“
Tarkus on väärtus, millest võiks olla kantud mitte ainult vaimulikuks-olemine, vaid kogu inimese elu. Kuid nii, nagu kõigel inimlikul, on ka tarkusel piirid ja üheks piiriks on see, kui inimene tajub oma väiksust ja armetust, seistes silmitsi Jumalaga. Just sellisest olukorrast kõneleb oma algavale kannatusajale ettevaatavas jutluses ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Kadri Lääs, kes kirjutab: „Jumal tahab olla ära tuntud ja austatud kui kannatustes ja ristil varjatud Jumal. Ta tahab heita kõrvale nähtamatu tarkuse ja tuua esile nähtava, “Jumala saladusse peidetud” tarkuse, mis on maailmale narrus. Jumal inimesena; Jumal, kes kannatab, kes loobub oma väe kasutamisest ja laseb end haavata. Mis on see muud, kui pilt Jumalast, kes on tulnud kadunut otsima, oma tingimusteta, ennastohverdavat armastust avaldama.” Küllap kuulub tõelise tarkuse juurde mitte ainult oma inimeseksolemise, vaid ka oma jumalapildi poolikuse tunnistamine. Vaid siis, kui me oleme tundnud ja tunnistanud oma poolikust, on meil võimalik vaimulikult kasvada ja liikuda edasi täiuse poole, mida Jumal on meile ilmutanud ja ilmutab üha oma Pojas.
14. veebruaril möödub 105 aastat kirikuõpetaja ja teoloogi, praost Robert Kannukese sünnist. Tänases arvamusrubriigis toome lugejani Lennart Mängli kirjutatud meenutuse Kannukese elust. Kannuke oli tuntud peamiselt EELK Usuteaduse Instituudi kauaaegse õppejõuna, mistõttu on jäänud varju tema tegevus lauluraamatu ja agenda uuendajana. Hoopis vähe teatakse aga temast kui muusikust, muusikaelu korraldajast ja pillimeistrist. Kannukese muusikaline tarkus ilmnes selles, et vähemalt ühel korral on teda valitud muusikakooli aasta parimaks õpilaseks ning tema moodustatud trefneristide meeskoor osales 1928. aastal Tallinnas isegi IX üldlaulupeol. Viidates Robert Kannukese usu- ja muusikaarmastusele, kirjutab Mängli kokkuvõtvalt: „Muusika istus R. Kannukese hinges sama sügavalt kui usk Kõigekõrgemasse. Ta jätkas igapäevast klaverimängu oskuse treenimist kuni 1960. aastate lõpuni – nii kaua, kui haiged käed seda veel vähegi lubasid.“
Tänasest numbrist võib lugeda:
Marko Tiitus, Vaimulikuks valmistumisest.
Lennart Mängli, Robert Kannukene – armastades muusikat!
Kadri Lääs, Jumal meie keskel (1Kr 2:1-10).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
