Arvamused

Verega ja vereta ehk võimalikust patustamisest Püha Vaimu vastu ehk ühest võimalikust vaatenurgast

orenti1Kirjutan sellena, kes olen: õigeusu munk ja preester. See, kas ma olen kõlvatu või kõlblik, õige või vale, ei puutu siin asjasse, sellesse ühte võimalikku vaateviisi, mida üritan edasi anda.

Mungaks saamise üheks põhjusena saan välja tuua selle, et ma ei tahtnud olla mitte ühegi riigi kodanik, ka Eesti Vabariigi oma mitte. Leidsin oma aruga tol ajal (otsus mungaks olla tuli minust, kui olin 21-aastane, s.t 20 aastat tagasi), et mungana olles saab elada legaalselt riigis, olemata selle riigi kodanik; omades küll kodakondsust, poleks ma riigi ees kohustatud milleski. Valimas olen käinud korra, siis, kui andsin oma hääle oma sõbrale, sest tal puudus võimalus hääletada. Uskuda või mitte, aga see tegu on mind halvana saatnud sellest ajast peale – ma arvan, et oma kümme aastat vähemalt. Halvana seetõttu, et mind süüdistab mu tegu – olen mungana valinud ühe selle maailma riigikordadest. Sellise olemise üheks küljeks on ka see, et ma pole ühtegi (viimastel aastatel siiski) elukohta pidanud koduks. Olen seda nimetanud magamiskohaks või nimetanud seda aadressi järgi. Ühesõnaga, ilma maise koduta ja kodumaata. Ja see on olnud väga loomulik.

See eelnev mind ennast presenteeriv jutt on vajalik, et oleks selgem, millisest lähtest ma tulen ja millise dilemma ees ma seisan. Oma edasises arutluses kasutan õigeusu kiriku armulauaga jumalateenistuse ehk jumaliku liturgia teksti, sest liturgia on õigeusu kiriku kese ja selles on kogu õigeusu kirik. – „Õigeusu kirik on praegu ja jääb ka edaspidi eeskätt jumalateenimise Kirikuks; selline ülistus (ehk doksoloogia) väljendab pidevat euharistilist maailmanägemist, nii et kogu universumit mõistetakse jumalateenistusena“ (Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, Pilguheit õigeusku, Tallinn, 2011, 19). Iga kiriklik jumalateenistus ja kodune palve ning igapäevane elu on õigeusklikul suunatud armulauale, „kus armulaualine mõistatab ära kogu olemasolu saladuse „elu valguses“; kust tärkab kohalolu, mis muudab kogu maailma „põlevaks põõsaks“, ning kus „tulevane maailm“ (nagu ütleb tabavalt Iisak Süürlane) saab piiblisõna sisuks“ (samas, 18).

Eesti õigeusu kirikus on kasutusel olnud mitu erineva tõlke või tõlke kohendusega jumalateenistusraamatut. Olen nendest kasutanud tsaariaegset (1883), Eesti Wabariigi aegset (1940) ja tänapäevaseid (2010 ja 2014). Nagu tava ette näeb, palvetavad õigeusulised oma jumalateenistusel riigi eest. (Kõiki erinevaid jumalateenistusi, sh talitusi, võib nimetada üheks jumalateenistuseks, sest kõik need on jumaliku liturgia osad ehk liturgia on suunatud sellele ehk tulevasele lubatud oodatavale Jumalariigile, ja on juba selles.) Selles sisaldubki eelpool mainitud dilemma, raskus koos oma järelduste ja tulemitega. Riigi eest hoolitsemine, tema eest palvetamine on üks jumaliku liturgia läbivatest joontest, algusest lõpuni. Tsaariajal palvetati keisri, tema suguvõsa ja tema sõjaväe eest (Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat 1883, 70, 78, 89, 100–101, 115–116, 132). Pärast seda asendati see palvega „meie Jumalast kaitstud Eestimaa ja rahva, Vabariigi Presidendi ja Valitsuse ning Riigikogu ja sõjaväe eest“ (Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Jumalateenistusraamat 1940, 69, 75, 84, 86, 97, 121, 126, 143). Aastatel 2010–2014 palvetati „Eestimaa ja tema rahva, võimude ja kaitseväe eest“ (Meie püha isa Johannes Kuldsuu Jumaliku liturgia kord 2010, 17, 27, 42, 53, 66, 83). Ning aastast 2014 „meie kodumaa ja tema rahva, võimude ja kaitseväe eest“ (Teenistusraamat 2014, 81, 90, 100, 109, 121, 136).

Siin saab tekkida mitu küsimust. Kuidas saab munk selliseid palveid paluda? Kuidas saab kristlane selliseid palveid palvetada? Üks võimalus on, et kui inimesele oli oluline keiser ja tema impeerium, ning on oluline Eesti Vabariik, siis ta ka nende eest palvetas ja palvetab. Väga lihtne. Ja lihtsamaks veel teeb selle õpetus, et valitsejad on Jumalast antud, vaatamata demokraatlikule mõtteviisile, et rahvas ise valib need. Loodetavasti saab igaüks aru sellest loogikast, et kui paluda näiteks Eesti Vabariigi võimude ja kaitseväe (ma nimetaksin siiski tõe huvides seda sõjaväeks), palutakse automaatselt ka näiteks Venemaa ja Põhja-Korea eest, nende võimude ja sõjaväe eest.

Valitsejate, võimude ja sõjavägede eest palvetamist saab seletada ja seletatakse siis Jumalaga. Ja sellega, et palvetatakse nende meeleparanduse, nende mõistuse ja südame valgustumise eest, et nad teeksid Jumalale meelepärast tööd. Sellega seoses tekib jällegi mitu raskust. Praegusel momendil on kerge tuua välja näiteks seda, kas kooseluseaduse vastuvõtmine oli Jumalale meelepärane või mitte. Kas see oleneb enamuse häältest? Kas Jumala tahe oleneb enamuse häältest? Kas praegune riigikogu oli valgustunud sel hetkel, kui võeti vastu see seadus? Kas ta oli või mitte, õigeusklikud jätkavad nende 101 inimese eest palvetamist, et nad teeksid Jumalale meelepärast tööd.

Kas algkristlased palvetasid jumaliku jumala poja keisri eest, või olid nad kodumaata ja koduta? Kas olid nad sädemed, kes lendlesid läbi pilliroo, või olid nad „kahe jalaga“ maasse istutatud impeeriumi kodanikud? Ma arvan, et näiteks apostel Paulus ei olnud „kahe jalaga“ seisja, vaatamata sellele, et ta nõudis Rooma kohut.

Kuhu on kadunud mõte: me oleme ainult rändurid siin maailmas? Kui seda tõsiselt võtta, siis ei saa tekkida sellist mõtet: siin maailmas on meil ainult ajutised kodumaad ja kodud. Niikuinii on, sest ma arvan, et ükski ei võta hauda kaasa ei oma kodu ega kodumaad. Kui nüüd isiklikust lähtuda, siis varem, kompromisse tehes, palvetasin Eestimaa ja tema rahva eest. Oli olemas teatav distants: mina kodumaata ja Eesti Vabariik riigina. Alates aastast 2014 on aga pandud mind palvetama kodumaa eest. Oma ainsaks kodumaaks pean ma Püha Vaimu ehk Jumalariiki. Ja tõesti, muud mul pole. Kuidas saan ma palvetada kodumaa eest? Riik saab minult kodakondsuse ja sellega oma maksud, kuid mitte midagi rohkemat. Monoteistina usun, et võimud ja sõjaväed on Jumala seatud, kuid Jumal ei sunni ega pea vajalikuks – ma arvan –, et ma peaksin nende eest palvet tegema. Ja pealegi ei taha ma palvetada vägivalla eest. See on täielikult ilmne, et iga tänapäevane riik eksisteerib ainult tänu vägivallale ehk inimese vägistamisele, sandistamisele ja mõrvamisele. Rääkimata looduse vägistamisest, sandistamisest ja mõrvamisest. Selle eest ma palvetada ei suuda ega taha.

Jumalikus liturgias on palve: „Meie toome Sulle selle vaimse ja vereta teenistuse, hüüame Sinu poole ja palume Sind hardalt: läkita oma Püha Vaim meie ja nende eesseisvate andide peale“ (Teenistusraamat 2014, 119). Tõesti, õigeusu kirik ei too loomi ohvriks Jumalale, kuid tänu oma palvele riigi / kodumaa ehk vägivalla ehk inimese vägistamise, sandistamise ja mõrvamise (loodusest rääkimata) eest, ei lähene õigeusu kirik Jumalale ilma vereta. Ja see on see moment, millele on osutatud siinse arvamusloo pealkirjas: valetamine Pühale Vaimule ehk patustamine Püha Vaimu vastu. See nimetatud palve on suunatud Jumal Isale, kuid ka Jumal Pojale ning Jumal Püha Vaimule. Oma teoloogilise loogika tõttu on jumalikus liturgias eriliselt esile toodud Kolmainsuse Isikute erinevus ja ühtsus, ning oma ühtsuse tõttu pole Isikud lahutatavad. Seda, mida üteldakse Isale, seda sama öeldakse nii Pojale kui ka Vaimule. Siit saab järeldada, et pattu tehes Poja või Isa vastu, patustatakse ühtlasi Püha Vaimu vastu. Ja seda, nagu Kiri ütleb, andeks ei saa. Siin peaks küsima, et kas valetamine Pühale Vaimule on „patt Püha Vaimu“ vastu. Kui võtta valetamist Pühale Vaimule patuna, siis saab öelda, et valetades patustatakse Püha Vaimu vastu. Aga, kas see on „patt Püha Vaimu vastu“? See küsimus jäägu praegu siia ja seisku. Oluline on siinse loogika kohaselt, et ilma vereta Jumalale ei ligineta.

„Verega palvetamisega“ ühildub vähemalt veel üks aspekt. Nimelt see, et tänapäeval (ja ka minevikus) hävitatakse jumaliku liturgia läbiviimiseks loodust. Meie elu on korraldatud selliselt, ja ise me seda korraldame, et teisiti me ei saa. „Looduse verevalamisest“ saame tänapäeval rääkida, sest peaaegu igaüks tööstuslikus linnastunud maailmas saab näha oma ihusilmaga selle hävinemist, tunda oma kehas seda ja elada seda. Ja kui olla aus, kirjutatud mõte lõpuni mõelda, siis ei saa inimene öelda Jumalale, et ta toob talle vereta teenistust. Me oleme käsist ja jalust seotud verevalamisega, määrdunud verega, sellest läbi imbunud.

Seda kõike saab kirjutada just selles võtmes, sest seda võimaldab praegune olukord Eestis ja maailmas. Nende ridade kirjutamise ajal valmistutakse esimese advendi oikumeeniliseks jumalateenistuseks sõjaväebaasis – Rahuvürsti kiitmiseks sõjalennukite taustal. See tähendab ka seda, et Eesti on sõjas – kaevikutes on alati jumalateenistusi tehtud. Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, mis on kapitalistlik liit ehk rikastumine kellegi arvelt. Eesti rikkamaks saades ei saa rikkamaks ega toidetumaks kõige vaesem inimene maailmas. See on kohutav reaalsus, ja eelnevat loogikat aluseks võttes, on veelgi kohutavam, et selle eest palvetatakse. Eesti Vabariik vajab, nagu näha, enda eksisteerimiseks sõjalist (nimetatud kaitseks) organisatsiooni NATO. Ma saan öelda, et mu käed on määritud inimverega. Ja nende kätega preestrina või üldse õigeusulisena palvetades (kodus või kirikus) puudutan ma Jeesuse Ihu ja Verd.

Preester, kes on tapnud või kelle süü läbi on inimene surnud, ei saa õigeusu kirikus enam jumalikku liturgiat toimetada. Kui panna see seadus ja võimalik eelnev loogika kõrvuti, siis osutub see seadus naeruväärseks. Ja ka kogu jumalik liturgia.

Kordaksin üle mõtte, et Eesti Vabariik vajab oma eksisteerimiseks inimese vägistamist, sandistamist ja mõrvamist ehk vägivalda ehk sõda. Reaalajas Eesti Vabariik otseselt-nähtavalt ei sõdi, kui välja jätta välismissioonid, kuid mõttes see toimub. Ja selle eest palvetatakse. Et seda veel kujutletavamaks teha, olgu esile toodud tekstikatkeid jumalikust liturgiast.

Vanasti, keisri aegadel, palvetati nõnda: „Meie pallume weel omma õiget usku wagga Issewallitseja, se suure Herra, kõige Wenne riigi Keisri /…/ eest, et Issand temmale annaks wägge, wõitu, pitka igga, rahhulikku wallitsust, terwist ja lunnastust; ja et Issand meie Jummal tedda isseärranis kõikis asjus juhhataks ja aitaks, ja igga waenlast ja wastast temma jalge alla heidaks“ (Õige-ussu Kirriku Jummalateenistusse Ramat 1883, 89). Kui siin nüüd mõelda venestamise, assimileerimise ja teisitimõtlejate likvideerimise peale. „Meie tome Sulle weel sedda waimulikku tenistust /…/ Se õiget usku wagga Issewallitseja, meie suure Herra, se kõige Wenneriigi Keisri /…/ kõige nende riigi ammetmeeste, ja sõawäe eest. Anna neile, oh Issand, ühte rahhulist wallitsust, et meie nende waikse ellu sees, ka ühte rahhulist ja waikist ellu wõiksime ellada waggadusses ja puhtusses“ (samas, 115–116). Kes olid keisri ja tema sõjaväe vaenlased? Näiteks iga väikerahvas. Siin sobib esitada ka pilti Venemaa keisri kroonimisest raamatust „Püha märter suurvürstinna Jelizaveta elulugu“ (nunn Alipia, 2005, 39): „Kaks metropoliiti asetasid monarhi õlgadele tsaariliku purpurmantli. Paludes palves kroonitavale Püha Vaimu armu, võttis Peterburi metropoliit sametpadjalt keisrikrooni ning ulatas selle tsaarile, kes selle endale ise pähe asetas. Seejärel ulatas metropoliit palvet lugedes kroonitavale monarhile valitsuskepi ja sfääri. /…/ Koor alustas suurejoonelist hümni „Sind, Jumal, kiidame …“ /…/ Kui saabus vaikus, laskus tsaar põlvili ja luges valju häälega palve, milles ta palus, et Issand aitaks ja juhataks teda riigi valitsemisel.“

Palve loogika keisri eest jätkub kuni tänase päevani ka Eesti Vabariigis. „Meie toome Sulle veel seda vaimset teenistust /…/ meie Vabariigi Presidendi ja Valitsuse ning Riigikogu ja sõjaväe eest“ (Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Jumalateenistusraamat 1940, 121). „Meie toome Sulle selle vaimse teenistuse /…/ meie kodumaa ja tema riigivõimude eest. Anna neile, Issand, rahulikku valitsemist, et nende rahupõlves ka meie elaksime vaikset ja tasast elu täies jumalakartuses ja austuses“ (Teenistusraamat 2014, 121). Et saadaks elada täies jumalakartuses ja austuses (aastal 2010 – puhtuses), palvetatakse sõja eest. See on siinse loogika järgi väga masendav, kohutav ja kurb, jumalatu ja Jumalat pilkav. Kuid nagu eelpool mainitud, toimub see kõik (vägistamine, sandistamine ja mõrvamine) monoteistile Jumala tahtel ja korraldusel. Ja seda võiks nimetada Jumala karistuseks meile, uskmatutele.

Sellega seoses on aga üks kummaline pääsetee, mis on seotud ühe paradoksiga. Nimelt see, et õigeusu kiriku jumalikul liturgial aetakse enne „püha vereta ohvri toomist“ kirikust välja usuõppijad ehk ristimata katehhumeenid ja „muud nendesarnatsed inimesed“ (Liturgika 1896, 112) Usuõppijad pannakse niimoodi olukorda, kus nad ei saa valetada Pühale Vaimule ega ohvrit tuua ei keisri ega võimude ega sõjaväe eest. Pääsemiseks on saada uskmatuks, mitte kõlblikuks Kiriku silmis. Et Kirik tunnistaks: teie ei ole kõlvulised ega väärt; te olete uskmatud. „Nüüdsel ajal ei saa küll keegi enam kirikust waljasaadetud, aga siiski peab iga ristiinimene neid sõnu kuuldes /…/ mõtlema: Kas ei ole ma wahest ka mitte usuõppijate hulgast? /…/ Meie nimetame ennast küll kõik ristiinimesteks, aga kas meie siis ka ristiimeste wiisil elame? /…/ Kas meie ka täidame seda, mis Issand meie käest nõuab? /…/ Waata, armas ristiinimene, need küsimused omas südames hästi läbi, pane neid oma elu ja oma tegude kõrwale, ja sa näed siis kui palju sa ristiinimene oled /…/ Seepärast tuletawad need sõnad /…/ meile meie patu elust ja meie kõlwatust Jumala ees meele, ja maenitsewad meid Issanda käskude ja õpetuste järele elama /…/ et Issand meid mitte hukka ei mõista ja meile ei ütle: Sõber, kuida sina siia oled sisse tulnud, ja sinul ep ole pulmariiet“ (Liturgika, 112–113).

Need mittekristlased ja ristimata inimesed jäeti ja ka jäetakse ilma verise ohvri toomisest, sest nad polnud ega pole seda väärt. Nad pole nii pühad, nii „täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik“ (Mt 5:48). Aga ristiinimesed on kvalifitseerunud verd valama. Nad saavad ja viibivad pulmas rüütatuna pulmariidega, milleks on liturgiliselt korrektselt inimverega immutatud valge linane rüü ühes tükis kootud ülevalt alla.

Aga neid nn usuõppijaid (kes on usuõppija ja kes mitte?) ei jäeta rahule. Nende eest palutakse: „Ühenda nad /…/ ja arva nad oma äravalitute karja hulka“ (Teenistusraamat, 103). Ehk: Jumal, tee need armsad inimesed sama sõgedateks nagu oleme meie. Olgu ka nemad Püha Vaimu pilkajad.

„Maailmal, milles me elame, on oma loogika,“ kirjutab Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit: „ja meil, kes me püüdleme jumalariigi poole, on oma loogika, ning me teame, et meid hakatakse taga kiusama ja et meil tuleb seetõttu üle elada palju ahistusi“ (Stefanus 2011, 186). Selle mõtte kõrvale tooksin ma Uku Masingu oma aastast 1929: „Me vaesed inimesed ei või endi kohta nii öelda: „sest maailm on neid vihanud, sest nemad ei ole mitte maailmast, nõnda kui mina mitte maailmast ei ole.“ Aga missugust kristlast, kes kristlust kannab, vihkab praegu või aastasadu tagasi maailm? Missugust? Isegi mõrtsukad, liiakasuvõtjad, kõige mustemad kaabakad ei vihka kristlust, – neilegi on kristlus asi, mida ei saagi vihata, sest ta on tühine“ („Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel. Tartu, 2005, 29–46, 35–36). Ja võimalik on, et kristlasi ei hakata taga kiusama ega tapetama mitte Kristuse pärast, vaid sellepärast, et nad on erineval arvamusel.

 

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English