Möödunud aasta lõpul peetud traditsioonilises jõulutervituses Vatikanis ametisolevatele kardinalidele, piiskoppidele ja preestritele nimetas paavst Franciscus I 15 „haigust“, mis Rooma kuuriat vaevavat.
Paavsti poolt loetletud „haiguste“ seas oli olulisel kohal „keelepeksu terrorism“, mis võimaldavat „külmavereliselt hävitada meie kolleegide ja vendade reputatsiooni“. Paavst nimetas ka „võimu patoloogiat“ ja „vaimulikku Alzheimeri tõbe“, mis olevat pannud Vatikani kirikuametnikud unustama, et nende ülesandeks on rõõmsalt evangeeliumi kuulutada.
Paavst Franciscus I on andnud mõista, et tema sooviks on tuua Rooma kuuria lähemale rooma-katoliku kiriku ülemaailmsele liikmeskonnale ja reformida kuuriat. Sel aastal ei tähistanud paavst jõulupühi mitte üksnes kardinalide ja peapiiskoppidega, nagu paavstid seda traditsiooniliselt on teinud, vaid ka koos Vatikani administratiivtöötajate ja nende peredega.
Paavst Franciscus I poolt nimetatud „kuuria 15 haigust“:
1. Enda pidamine surematuks, puutumatuks või asendamatuks. „Kuuria, mis on vaba enesekriitikast, soovist muutuda ajakohasemaks ja püüdlusest end parandada, on haige.“
2. Ületöötamine. „On hädavajalik, et need, kes on teinud tööd, leiaks aega puhkamiseks ja võtaks seda vajadust tõsiselt.“
3. Vaimulik ja vaimne kalgistumine. „Ohtlik on kaotada inimlik tundlikkus, mis laseb sul nutta nendega, kes nutavad ja rõõmustada nendega, kes on rõõmsad.“
4. Üleplaneerimine. „On oluline, et asju hästi ette valmistataks, kuid ärge laskuge kiusatusse püüda sulgeda teed Püha Vaimu vabadusele või anda sellele endale meelepärane suund, kuna Püha Vaimu vabadus on suurem ja heldem igast inimlikust plaanist.“
5. Koordineerimatult töötamine, mis sarnaneb lärmi tegevale orkestrile. „Kui jalg ütleb käele: „Ma ei vaja sind“ või kui käsi ütleb peale: „Mina olen vastutav.“
6. „Vaimulik Alzheimeri tõbi“. „Seda me näeme inimestes, kes on unustanud enda kohtumise Issandaga /…/, neis, kes sõltuvad täiesti nende „siin ja praegust“, s.t nende kirgedest, kapriisidest ja maaniatest, neis, kes ehitavad endi ümber müüre ja satuvad sõltuvusse ebajumalatest, mille nad on omaenda kätega loonud.“
7. Rivaalitsemine või hooplemine. „Kui endast jäetav mulje, riiete värv või autiitlid muutuvad elu peamiseks eesmärgiks.“
8. „Eksistentsiaalse skisofreenia“ all kannatamine. „See on kõigi nende haigus, kes elavad topeltelu, [see on] silmakirjalikkuse vili, mis on iseloomulik keskpärasele ja progresseeruvale vaimsele tühjusele, mida akadeemilised kraadid ei suuda täita. See on haigus, mis sageli tabab neid, kes hüljates pastoraalse töö piirduvad vaid bürokraatliku toaga, kaotades kontakti reaalsuse ja konkreetsete inimestega.“
9. „Keelepeksu terrorismi“ viljelemine. „See on haigus, mis on omane pelguritele, kes räägivad inimeste selja taga, kuna neil puudub julgus nendega otse kõneleda.“
10. Enda ülemuste ülistamine. „See on nende haigus, kes püüavad meeldida enda ülemustele, lootes saavutada nende soosingut. Nad on karjerismi ja oportunismi ohvrid, nad austavad inimesi, kes pole Jumal.“
11. Ükskõiksus teiste vastu. „Kui kadedusest või riukalikkusest tingituna tuntakse rõõmu teise kukkumisest, selle asemel, et teda üles aidata ja julgustada.“
12. „Matuselise ilme“. „Teaterlik tõsidus ja steriilne pessimism on sageli hirmu ja ebakindluse sümptomid. Apostel peab olema viisakas, helge, entusiastlik ja rõõmus ning vahendama rõõmu kõikjal, kuhu ta läheb.“
13. Enama ihaldamine. „Kui apostel püüab täita oma südames laiutavat eksistentsiaalset tühjust materiaalse vara kokkukuhjamisega, mida ta kogub mitte sellepärast, et ta seda vajaks, vaid kuna ta tunneb end siis kindlamalt.“
14. Suletud ringide moodustamine, mis püüavad olla tervikust tugevamad. „See haigus algab alati heade püüdlustega, kuid sedamööda, kuidas aeg edeneb, orjastab ta oma liikmeid, muutudes vähkkasvajaks, mis ohustab ihu kui terviku harmooniat ja põhjustab nii palju negatiivseid skandaale iseäranis meie noorematele vendadele.“
15. Ilmaliku kasu otsimine ja enesepresenteerimine. „See on nende haigus, kes küllastumatuseni püüavad suurendada enda mõjuvõimu ja on selle saavutamiseks võimelised avalikuks laimuks ja teiste diskrediteerimiseks isegi ajalehtedes ja ajakirjades, mõistagi selleks, et näidata, nagu oleks nad teistest võimekamad.“
