Jeesuslaps ja Noa tuvid oliivioksaga, autor: Marie Elise Põder, 6-aastane

„Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust“ (Jh 1:14).

Seitsme maa ja mere taga asus kord kuningriik, mida valitses kuri kuningas. Ta raudne käsi jõudis riigi igasse otsa ning iga alama ellu. Tema eesmärk oli kujundada ja määrata iga väikseimagi inimese elu selles riigis. Ta soovis, et kõik kulgeks tema tahtmist mööda ja tema otsuste kohaselt. Kuidas ta aga ei püüdnud, ei suutnud ta hävitada nende usku Jumalasse.

Täis viha, kutsus kuningas lõpuks kokku kõik oma nõuandjad ning küsis: „Mida ma peaksin tegema? Kuhu peaksin ma Jumala peitma, et inimesed ta lõpuks unustaksid?“

Üks nõuandja soovitas peita Jumala Kuu pimedale küljele. Toimus arutelu, kuid mõte laideti maha, kuna nõuandjad kartsid, et teadlased võiksid ühel päeval avastada viisi, kuidas Kuule lennata, ning siis leitaks Jumal üles.

Järgmisena soovitas keegi kuningal Jumal ookeani kõige sügavamasse soppi matta. Seegi mõte laideti maha, sest polnud sugugi kindel, et keegi ei suudaks leiutada allveelaeva, millega pääseb ka kõige sügavamasse ja põhjatumasse ookeanisoppi.

Üks hea mõte teise järel heideti kõrvale, kuni viimaks kõige vanem ja targem nõuandja end püsti ajas ja lausus: „Nüüd ma tean. Miks ei võiks me Jumalat peita sinna, kust mitte kellelegi ei tuleks isegi pähe teda otsida?“ Ja ta selgitas: „Kui me peidame Jumala keset inimeste igapäevaelu juhtumisi, ei leia nad teda iialgi üles.“ Nad ei märka teda, neil on nii palju asjatoimetusi, põnevaid seiklusi ja aina lahendamist vajavaid ülesandeid ning uusi väljakutseid, et Jumal ei tule neile enam meeldegi.

Kuninga nõunikud kuulasid seda juttu imetluse ja aukartusega, lõpuks ometi olid nad leidnud lahenduse, leidnud koha, kuhu Jumal peita. Mõeldud, tehtud. Ja inimesed seal kaugel maal otsivad tänapäevani Jumalat.

Nõnda teeme meiegi, mõnikord me teadvustame seda endale, mõnikord mitte, sõnulseletamatu igatsus aga jääb.

Jõulululugu räägib meile sellest, kuidas Jumal sündis väikese lapsena inimeste keskele, tagasihoidlikesse tingimustesse, kust ilmselt meie oma mõõdupuude alusel ei hakkaks otsima midagi või kedagi tähtsat ja suurt. Jumal aga on nii suur, et tema ei vaja selle tõestamiseks välist sära ja suurt pidulikkust. Ta sündis siia maailma inimesena, sai meie vennaks ja kaasteeliseks.

Jumal on loonud inimese oma näo järgi. Kui vaatad kaasinimese silmadesse, siis on Jumal seal, kui tunned kaasinimese hoolitsust ja headust, siis on selles osake Jumala armastusest. Kui jagad oma elu ja armastust kaasinimestega, siis oled Jumala kaastööliseks siin maailmas. Soovin, et sellel jõuluajal võiks igaüks meist kogeda ja jagada seda armastust ja valgust, mis Jumala inimeseks saamise kaudu maailmale kingiti ja ka täna kingitakse, soovin, et võiksid märgata Jumalat nii oma argipäevas kui pühapäevas, rõõmsatel ja mitte nii rõõmsatel hetkedel. Saatku Jumala armastus sind läbi pühade aja uude aastasse.

Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarvaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Üks päkapikk peab õues loomadega pidu, autor: Getter Kallas, 6-aastane