Kose Püha Nikolause kirik. Foto: Gunnar Masing

Jõulud on kätte jõudnud. Meenutama valguse võitu pimeduse üle ja suure Jumala vaikset tulemist meie sekka. See, et Jumal tuli ilma peale väikese lapsena ja õige tähelepandamatult, näitab Tema tõelist suurust. Ta ei raja teed inimeste juurde neile oma võimu näidates, sest nii ei jõuta südame, vaid kartliku alistumiseni. Ta rajab teed väikese lapsena, kes suudab inimeste südametes äratada armastust ja poolehoidu.

Johannese evangeeliumi jõululaulust kirjutab Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Jaan Lahe artiklis „Verbum caro factum est: Hümn Kristusele, inimeseks sündinud jumalikule Sõnale (Jh 1:1–14)“.  Johannese evangeeliumi algushümn „on üks paljudest Uues Testamendis leiduvatest algkristlikest lauludest, mille algne koht koguduse elus oli algkristlik jumalateenistus. Jh 1:1–14 on osa suuremast tervikust Jh 1:1–18, mida tavaliselt nimetatakse Johannese evangeeliumi proloogiks. Ometi erineb evangeeliumi proloog oluliselt Luuka evangeeliumi proloogist (Lk 1:1–4), mis on antiikse ajalookirjutuse traditsioone järgiv sissejuhatus Luuka kaksikteosele (Lk ja Ap), ja Johannese 1. kirja proloogist (1Jh 1:1–4), mis on sissejuhatus kirja esimesse teemasse („Elu Sõna ilmumine“). /…/ Nagu Matteuse ja Luuka Jeesuse sünnilood, kõneleb ka Johannese proloog Jeesuse sündimisest, ent teeb seda viisil, mis erineb oluliselt sünoptilistest evangeeliumidest, haakudes samas hästi Johannese eripärase keelekasutuse ja teoloogiaga.“

Tänases jõulupüha mõtiskluses kõneleb toimetuskolleegiumi liige õpetaja Kerstin Kask sellest, kui raske on meil oma inimlike mõõdupuude järgi otsida midagi või kedagi tähtsat ja suurt nende tagasihoidlike tingimuste keskelt, kuhu Jumal sündis.

EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk meenutab oma jutluses tuntud jõululaulust „Oh sa õnnistav“ ajendatult seda, miks Jumal Kristuses siia ilma sündis ja leiab, et vastus on kahetine. Kristus sündis ühtaegu nii seepärast, et ilm oli hukas, kui ka sellele vaatamata.

Kuigi Vene Õigeusu Kirik tähistab jõule alles uue kalendriaasta algul, langeb mitmes õigeusu kirikus jõulupühade pidamine ajaliselt kokku lääne kirikuga. Õigeusu rikkalikus ikoonitraditsioonis on olulisel kohal jõulupühade ikoon. Teoloog Evely Timuska analüüsib oma loos Andrea di Bartulo Jeesuse sünnitriptühhonit. „Sünnitriptühhonit peetaksegi Andrea silmapaistvamaks tööks just selle viimistletud ja pisut melanhoolse alatooni tõttu Kristuse sünniloo edasiandmisel, figuuride vaoshoitud elegantsuses, mis ühtlasi on nii iseloomulik Bütsantsi ikoonimaalile.“

Tänast Kiriku & Teoloogia jõulunumbrit kaunistavad toimetuskolleegiumi liikmete laste joonistused, mis on täis lihtsat ja siirast jõulurõõmu. Head lugemist, rahulikku jõuluaega ja õnnistatud lähenevat uut aastat!

Tänases numbris:

Jaan Lahe, Verbum caro factum est: Hümn Kristusele, inimeseks sündinud jumalikule Sõnale (Jh 1:1–14).

Evely Timuska, Andrea di Bartulo „Kristuse sünni” triptühhonist: Bütsantsi ikoonimaali mõjusid läänekiriku maalikunstis.

Mihkel Kukk, Ilm oli hukas, Kristus on sündind. Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta! (Lk 2:1-14).

Kerstin Kask, Jõulumõtisklus (Jh 1:14).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Päkapikk Häärbert Lepi, ingel Pingelingelo ja põhjapõder, autor: Olev-Martin Põder, 5-aastane