Arhiiv

Ja pimeduses paistab valgus (nr 158/ 19.12.2014)

Valgus pimeduses

Foto: Johann-Christian Põder

 

Pimedus on valguse puudumine – nõnda on öelnud kirikuisa Augustinus. Detsembripimedus Eestis on lume puudumine. Elame valguse ootuses. Terviseasjatundjate arvamuse kohaselt kannatab talvepimedusest tingitud tervisehäirete käes ligikaudu pool Eesti elanikkonnast. Väsimus, unisus ja masendustunne – need on pimeduse viljad meie organismis.

Valgus on küll meie keskel, aga me ei tunne teda ära. Jumala tulek meie keskele toimub pea märkamatult ja tähelepandamatult, üha heledama kiirgusega ja võimsamalt. Valgus on tulnud ja on tulemas maailma.

Hiljutisel kristlike väärtuste konverentsil (vt siit) peetud ettekandes „Kristlikud väärtused väärtuste turul: arutlus inimlikust eristusvõimest“ ütleb konverentsi juht ja EELK Usuteaduse Instituudi dekaan prof Randar Tasmuth: „Väärtused on nagu paljud tarbesõnad – kasutatud, justkui mõistetud, ja siiski ebaselged /…/ lihtväide, et rida kristlikke väärtusi on samas üldinimlikud, ei ole piisav. Kuidas nn üldinimlikud väärtused Lääne kultuuriruumis oma kuju said ja mis on ikkagi nendegi tähendus Eestis, islamimaailmas, Põhja-Koreas või kus tahes mujal. Kui demokraatia on (või kas üldsegi on?) ka üks üldinimlik väärtus, siis mis on tema tähendus Süürias, tänasel  Venemaal või mujal? Kui paljud inimesed saavad sellest samamoodi aru? /… / Ehitades edasi meie kätte antud Eesti Vabariiki ja minnes vastu selle suurele sünnipäevale, vajame Eesti riigi mõtte taaskordset värskendamist, riigi tähenduse uuestimõtestamist esmalt enda ja siis kõikide siin elavate rahvaste jaoks. Alustades sellega, kuidas pöörduti kord kõikide Eestimaa rahvaste poole 1918. aasta Iseseisvusmanifestis. Hans Georg Gadameri mõtteviisi parafraseerides ütlen, et tähenduse andmine on olemise mõttekuse uuesti üles leidmine keele kaudu.“

Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute eriala doktorant Indrek Peedu arutleb Wilfred Cantwell Smithi  raamatu The Meaning and End of Religion üle, öeldes, et see on üks mõjukamaid raamatuid, mis 20. sajandi religiooniuuringutes üldse on ilmunud. „Religioon, millest Smith räägib, on religioon kategooriana, mida me kõik suure iseenesestmõistetavusega oma arutlustes ja vestlustes rakendame. Smith oli esimene, kes ajaloolis-kriitiliselt asus uurima religiooniuuringute aluskontseptsioone endid. Religioon, hinduism, kristlus ja mitmed teised mõisted said tema raamatus esmakordselt järjekindlama analüüsi osaliseks.“

Advendiaja viimane jutlus on Mustvee koguduse õpetajalt, EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia rektor-emeerituselt Eenok Haamerilt: „Jeesuse Kristuse sünni ettevalmistamisel on just üks ja üksik keskmesse tõstetud. Kas mitte sellepärast, et teadvustada üksikule: ma olen sinu pärast tulnud maailma. Ja sina ja sina ja sina oled tähtis ja oluline. Jumala jaoks ei ole tähtsusetuid, unustatuid. Kui meie aga üksikut ei märka, siis eksime just Jumala tegeliku suhtumise ja hoole vastu. Kui füüsiline jõud püütakse seada füüsilise jõu vastu, ja unustatakse, et on olemas veel üks palju suurem jõud ja vägi. See on vaimne vägi. Ent see pole inimeste käes, nende meelevallas siia-sinna tõugata ja paigutada. See antakse selle väe valitsejalt ja ainult neile, kes usuvad selle väe olemasolusse ja selle andjasse.“

 

Tänases numbris:

Randar Tasmuth, Kristlikud väärtused väärtuste turul: arutlus inimlikust eristusvõimest.

Indrek Peedu, Peatükk religiooniuuringute klassikast: Wilfred Cantwell Smith.

Eenok Haamer, Usun, kuigi ma veel ei näe (Lk 1:49).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English