„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”“ (Lk 2:1-14)

Meie jõuluõhtu jumalateenistused lõpevad tavaliselt hoogsa sitsiilia rahvaviisil lauldava lauluga „Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav püha, kallis jõuluaeg!“ (KLPR 29). See papa Jannseni poolt 19. sajandil eestistatud Johann Daniel Falki laul on muutunud meil peaaegu et jõuluhümniks. Isegi need, kes muidu väga harva kirikusse satuvad, laulavad vähemalt jõuluõhtul kogu hingest kaasa „Ilm oli hukas, Kristus on sündind. Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!“.

Mille üle siis jõuluajal ristirahvast nii vägevalt rõõmustama kutsutakse? Eks ikka selle üle, et Kristus on sündinud. Kuid kas see, et (maa)ilm oli ja on jätkuvalt hukas, ei peaks meid siiski kurvastama? Paljude jaoks võib neid sõnu lauldes tekkida eksistentsiaalne küsimus, kas Kristus sündis siia maailma selleks, et ilm oli hukas või hoopis sellele vaatamata?

Teoloogiliselt korrektne vastus on, et ikka seetõttu, et ilm oli hukas. Juba Piibli kuldsalmis öeldakse, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Seega lasi Jumal Kristusel sündida siia mitte selleks, et hukas olevat maailma lappida ja parandada, vaid et selles maailmas elavaid inimesi oma Poja läbi igavesest hukatusest päästa. See on ka põhjus, miks rõõm Kristuse sünnist igal juhul ületab hukas oleva maailma poolt põhjustatud masenduse.

Väike lapsuke, korv, Joosep, Maarja, ilus taevas, kingitused; autor: Tõnnu Tepandi, 5-aastane

Kuid jõululoosse süvenedes küllap leiame põhjust väita ka seda, et Kristus sündis siia maailma vaatamata sellele, et ilm oli hukas. Kui ennast jumaliku Augustuse tiitliga ehtinud esimene Rooma keiser Gaius Julius Caesar Octavianus oma ülemvõimu näitamiseks alistatud rahvaste maksustamise eesmärgil kogu impeeriumis rahvaloenduse korraldas, asus ka Joosep kuningas Taaveti kauge järeltulijana seda korraldust vastuvaidlematult täitma. Õiglase mehena, kes Issanda käsul ei olnud hüljanud last ootavat Maarjat, ei otsinud ta ka võõrvõimuga tahtlikku konfrontatsiooni.

Evangelist Luukas ütleb, et keisri käsku täites asusid Joosep ja Maarja kuulekalt oma mugavast Naatsereti kodust tülikale rännakule Petlemma poole teele. Keisri ukaasi tõttu pealesunnitud rände ja sellest tingitud ülerahvastuse tõttu ei leidunud aga pühale perekonnale Taaveti linnas enam inimväärset ulualust ning Jumala Poja esimeseks voodiks sai sõim ehk loomade söödaküna.

Tõepoolest, Kristus sündis siia maailma vaatamata sellele, kui ebasõbralikult teda siin vastu võeti. Kui vastsündinud juutide kuningat otsima tulnud hommikumaa tarkade ootamatust külaskäigust ehmunud ja hiljem end petetuna tundnud kuningas Heroodes Petlemmas lastetapmise korraldas, näitab see veel enam, kui hukas tegelikult oli see maailm, kuhu Kristus sündis.

Kuid kõigele sellele vaatamata või just selle tõttu on ristirahvas kaks tuhat aastat aina rõõmustanud jumalakartuse suurest saladusest ning juba ligi paar sajandit ka igal jõuluajal laulnud „Ilm oli hukas, Kristus on sündind. Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!“.

Paljud ütlevad, et maailm pole ammu enam nii hukas olnud, kui lõppeval 2014. Issanda aastal. Olgu selle põhjuseks Euroopa julgeolekut ähvardav Ukraina kriis, sõjaka islami võidukäik Lähis-Idas või kooseluseaduse vastuvõtmine ja koolitulistamise juhtum siin kodusel Maarjamaal. Aga selliselt on vist alati mõeldud. Seda, millal ilm nii hukas on, et hullemaks enam minna ei saa, teab vaid Jumal üksi, kes ongi oma Poja saatnud selleks, et miski meie jõulurõõmu meilt röövida ei saaks.

Öeldakse, et potitäie mee võib ka üksainus väike tõrvatilk ära rikkuda. Alati selle kauni jõululauluga seoses meenub mulle üks rohkem kui 30 aasta tagune lugu, kus mul algaja tudengina õnnestus ära hoida olukord, mis oleks võinud tollal päris paljude inimeste jõulurõõmu ära rikkuda. Usuteaduse instituudi loengud ja seminarid toimusid tollal veel Toomkiriku taga asuvas kitsukeses kirikuvalitsuse hoones ning vähemalt eksaminädalatel kihas kogu maja nagu mesilastaru. Ühel jõulueelse nädala reede pärastlõunal sattusin sinna vahetult sulgemise eel, kui konsistooriumi ekspediitor valmistus just äsja trükikojast tulnud jõuluõhtu laululehti kogudustesse laiali saatma. Majas polnud selleks ajaks vist enam ühtegi teist hingelist kohal. Et aga pühad olid ukse ees ja laululehed olid nõukogude ajal ühed vähesed asjad, mida kirikul ametlikult üldse trükkida lasti, tuli need tingimata veel samal päeval posti viia. Võib-olla pidin neid isegi mõnda kogudusse ära viima ning professionaalsest huvist jäin neid seal pisut üksikasjalikumalt uurima.

Täiesti juhuslikult või just juhitult sattus mu pilk laululehe viimase laulu „Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav“ esimese salmi lõpuridadele ja ma ei uskunud oma silmi, kui lugesin sealt „Kristus on hukas, Kristus on sündind. Ristirahvas, ristirahvas rõõmusta!“. Mitte keegi teine polnud seda enne märganud.

Ma ei tea siiani, kas tegemist oli kellegi õela nalja ja tahtliku ristirahva mõnitamisega või lihtsalt laduja lohakusega. Aga see tunne, et ilm on hukas, süvenes minus sellel hetkel tublisti. Õnneks jäid tollel jõulueelsel reedel need juba pakitud ja posti viimiseks mõeldud laululehed kogudustesse saatmata ning jõuluõhtu kirikulised võisid endistviisi rahus laulda „Ilm oli hukas, Kristus on sündind. Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!“.

Mihkel Kukk (1957) on EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja

Jõulukuusk ja kingid, autor: Karoliine Nõmmik, 9-aastane