Foto: Anu Põldsam

Advendiaeg tõstab meid välja argisusest ja suunab meie mõtted igavikulistele asjadele. Läheme vastu jõuludele, mis tuletavad meile meelde, et ajalik ja igavene pole lahutatud, sest Igavene sündis ajalikuks ja avas meile tee, mis viib meid välja meie ajalikkusest, Igavese juurde, kes on meie olemise tõeline alus. Jõulude rõõmusõnum on, et Igavene on ennast ilmutanud kui headus, mis annab meie olemisele mõtte ja sihi.

Tänases Kirik & Teoloogia numbris ilmub teine osa Tartu Ülikooli kunagise judaistika professori Lazar Gulkowitschi ettekandest, mis käsitleb judaismi ideede ajalugu. Gulkowitsch kirjutab: „Kõik juudi kultuuri mõisted on tagasi viidavad Jumala ideesse. Seadus, õiglus, tarkus, vabadus, võim, au, ilu ja inimlik väärikus viitavad alati ja kõikide tingimuste puhul tagasi samale jumalikkuse mõistele. /…/ Maailm tervikuna omab sisemist tähendust. See on kosmos, see on, nagu kreeklased ütlesid, ilus-olemine; siiski ei määra juudi mõtlemises seda tervikut sarnaselt kreeka õpetusele ilu ja harmoonia seadused, vaid „hea“ idee, selles mõttes, millises loodut nimetati „heaks“. Maailm eksisteerib mõiste „hea“ baasil. Maailm omandab oma sisu ja terviklikkuse sellest otstarbest. See on juudi mõtlemise olemus.“

Igavese sisenemist ajalikku olemisse, mida meenutab jõulusündmus, on läbi aegade võrreldud valguse sisenemisega pimedusse. Kohtumine Igavese valgusega on kogemus, mis asetab meie eksistentsi hoopis uude valgusesse. See kogemus võib olla esimesel hetkel hirmutav, kuid viimselt on see vabastav, sest valguses kohtume me tõega, mis vabastab. Taolise kogemuse üle mõtiskleb tänases arvamusloos Tõnu Tepandi, kes kirjutab: „Jänes auto valgusvihus. Hirmunult sikk-sakke tehes, püüdes valgusest välja pääseda. Mul on tunne, et see olen vist mina. See on minu hirm. Ma tunnen hirmu tõe valgusvihus ja põgenen varju.“ Ta arutleb, et on vaja julgust näha tõde iseenda ja maailma kohta, kuna mugavam on elada väljamõeldud kujutlustes. Tepandi jätkab: „Kuidas siis olla? Kui ma usun Tõe sisse, siis on mul lootust selles halastamatult pealetulevas valguses siiski seisma jääda.. Sest kui ma seda ei tee, siis olen ma nagu hirmunud jänes valgusvihus.“ Jumala loodud olendina, on mul kohustus püüda Tõe valgusse, püüda teadmise poole.

Piibli psaltris on sarnaseid kogemusi jaganud muistsed laulikud. Psalmis 130 igatseb laulja Jumala helduse valgust. Sellest räägib tänases jutluse rubriigis Ergo Naab, kuidas „heldus“ on Piiblit läbiv nii jumalikule olemusele lähedal asuv kui inimeste suhetes oluline mõiste: „Inimsuhete süvatasandile ulatuv Jumala heldus on seotud pika meele ja sallivusega“ ja ka siis „kui kõik, mis olnud oluline ja tähtis, vajub kokku ja kaob, jääb heldus ometi püsima.“

Kirik & Teoloogia toimetus soovib oma lugejatele jaksu valguse ootamiseks, sest Igavese valgus, mis sisenes kord jõuluööl aega, ei ole kustunud, vaid paistab läbi ajastute ja võib muuta valgeks ka meie kõige pimedama öö. Erilised õnne- ja advendiaja soovid kuuluvad seejuures legendaarsele evangeelsele dogmaatikule Eberhard Jüngelile, kes tähistab 5. detsembril oma 80. sünnipäeva.

Tänasest Kirik & Teoloogia numbrist võib lugeda:

Lazar Gulkowitsch, Ajalugu kui ideede lugu, Vana Testamendi ja juutluse ajaloo näitel, 2. osa.

Tõnu Tepandi, Jänes auto valgusvihus.

Ergo Naab, Issanda juures on heldus (Ps 130:5-8).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“, sh

Thomas-Andreas Põder, Eberhard Jüngel 80 – laudatio dogmaatika suurmeistrile.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.