Siena meistrite töökodade religioosset maali iseloomustab Bütsantsi kunstijoonte omaksvõtmine ja oskuslik liitmine omanäoliseks Siena kunstistiiliks, mida on ka seostatud mõistetega maniera greca ja maniera bizintina. Siena maalikunst ongi ehk üks veetlevamaid näiteid kristliku ida- ja läänekiriku üksteisega kohtumisest, üksteise austamisest, üksteise tõlgendamisest, üksteisega põimumisest. Siena koolkonna rajajaks peetakse Duccio di Buoninsegna’t (ca 1255/1260–1318/1319). Ducciole on iseloomulik modernsus ja sügavus, mis väljendub Bütsantsi ikoonimaali kompositisoonide mitmeksesistamises, neile veelgi sügavama tähenduse andmises. Viimased uurimused leiavad, et Duccio stiil pärineb palaiologoste ajastu kunstistiilist, mida viljeleti Bütsantsis palailogoste dünastia (1261–1453) perioodil, stiili iseloomustab figuuride külluslik drapeering ja sügav sisemine tundlikkus, isegi kirglikkus. Peetakse võimalikuks, et Duccio üheks taotluseks oli luua ja näidata paralleele Konstantinoopoli ja Siena vahel, kahe Jumalaema kaitse all oleva linna vahel (L. A. Herbert, „Duccio’s Metropolitan Madonna: Between Byzantium and the Renessance” – Arte medievale, 2010-2011, 97-111). Arvatakse, et Bütsantsi ikoonimaali Sienas levimise ja populaarsuse üheks põhjuseks võiski olla Siena ambitsioon pakkuda konkurentsi teistele keskaegsetele linnadele, eriti muidugi Konstantinoopolile. (R. Corrie, „The Political Meaning of Coppo di Marcovaldo’s Madonna and Child in Siena” – Gesta xxix, 1990, 68).  Koolkonna ühe iseloomuliku näitena võiks välja tuua „Kristuse sünni” triptühhoni. Triptühhon (kreeka keeles ´kolmeosaline´) on kolme poolega tahvel, mille siseküljed on maalitud, välisküljed sageli kaetud reljeefidega. Triptühhonid olid Sienas alates 13. sajandist laialt levinud (palve)ränduri kaasaskantava altarikapikesena või teekonnaikoonina. Kuigi traditsioon on „Kristuse sünni“ triptühhoni omistanud Taddeo di Bartulole (ca 1362-1422), ollakse täna üksmeelsel seisukohal, et tegemist on Andrea di Bartulo teosega. Levinumalt on triptühhon dateeritud aastasse 1397, selle mõõdud on 59.3 x 53.5 cm. Triptühhon asub Siena rahvuslikus kunstimuuseumis (Pinacoteca Nazionale).

Alljärgnevalt väga põgus sissevaade Andrea di Bartulo „Kristuse sünni” triptühhonisse näitusekataloogi põhjal (Giovanna Tedeschi, „Andrea di Bartulo. Nativity triptych” – Paintings from Siena. Ars Narrandi in Europe’s Gothic Age, Milan: Bozar Books, 2014, 168).

Nõnda siis on triptühhoni keskpaneeli kesksel kohal Kristuse sündimise lugu, mille Andrea on Bütsantsi sünni-ikoonide eeskujul paigutanud kaljukoopasse (Lääne traditsiooni kohaselt sündis Kristus laudas). Puidust katusega varjatud mägises kaljuorvas on näha Mariat, kes hoiab kergelt Jeesuse kohale kummardununa äsjasündinut õrnalt süles. Lapse hälli juures on eesel ja härg, kes vastavalt traditsioonile oma hingeõhuga Kristust soojendavad. Kristus-laps on mähitud valge riide sisse, Marial on üll kuldtähekestega sinine rüü, seejuures sümboliseerivad kuldtähekesed Maria neitsilikkust enne sünnitamist, sünnitamise ajal ja pärast sünnitamist. Vaid õige veidi eemal seisab mõtliku olekuga antiikroosas rüüs Joosep. Kui traditsioonilistel õigeusu sünni-ikoonidel paikneb Joosep ikooni päris allnurgas, ta istub käsipõsakil Mariast ja Jeesusest eemal ja on äratuntavalt sügavais mõtteis, siis Andrea on Joosepi üsna Maria ja hälli lähedale paigutanud ning Joosepi osalus selles kogu maailma puudutavas suures müsteeriumis on selgesti tajutav. Maria ja Joosepi vahel on kaks karjust põlvitanud lihaks saanud Sõna kummardama, nende kohal laulavad inglid kiitust. Need kaks karjust ja inglit tähistavad kahte maailma, jumalikku ja maist, mis mõlemad osalevad loomisimes.

Triptühhoni parempoolsel kõrvalpaneelil on näha punases rüüs Maria Magdaleenat õlikannuga, ja Alexandria Katariinat, kelle tunneb ära käes oleva raamatu, palmioksa ja kõrgele seisusele viitava krooni järgi. Vasakpoolsele kõrvalpaneelile on asetatud vangide kaitsepühak, mungarõivais Leonard, käes vabastatud vangide ahelad, ja palveränduri saua ning evangeeliumiga Jakobus Vanem.

Keskpaneeli kolmnurgakujulises ülaosas on näha valges rüüs Kristuse surnuist ülestõusmist, temast kahele poole jäävad hirmunud vahimehed. Kõrvalpaneelide ülaosas on huvitava kompositsioonina kujutatud ingli rõõmukuulutamist Mariale: vasakul pool on näha inglit, paremal pool Mariat – Andrea peen tunnetus ja meisterlikkus väljendub siin kahe isiku vahelise suhte väljendusrikkas kujutamises.

Kokkuvõtvalt võiks ehk öelda, et sünnitriptühhonit peetaksegi Andrea silmapaistvamaks tööks just selle viimistletud ja pisut melanhoolse alatooni tõttu Kristuse sünniloo edasiandmisel, figuuride vaoshoitud elegantsuses, mis ühtlasi on nii iseloomulik Bütsantsi ikoonimaalile. Ka teeb kõnealuse triptühhoni eriliseks Andrea eriline maitse teatavat värskust lisavate detailide osas: kui vaadata kas või keskpaneelil paremalt poolt aeglasel sammul lähenevat valget koera, vist uudishimulik toimuvast, või siis jälgida imelist stseeni keskpaneeli ülaosas, mis kujutab karjaste ehmumist ingli ootamatust ilmumisest.

Evely Timuska (1976), lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna, töötab kaitseväe ühendatud õppeasutustes kvaliteedijuhina.