Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus (vt 1. osa)

Sisukord

Eessõna
1. Väljakutse
2. Sõna, mis tunnistab iseendast
3. Pühakiri kui tunnistus Jumala kõnelemisest
4. Jumala Sõna kui tõotus ja nõue
5. Pühakirja tõlgendamine
6. Pühakiri, kirik ja traditsioon
7. Kiriklike usutunnistuste autoriteet
8. Katoolsus ja partikulaarsus
Õpetuskõnelusest osavõtnud

5. Pühakirja tõlgendamine

Pühakirjas tunnistatud Jumala Sõna, mida ta on ajaloos elavalt ja päästvalt rääkinud, tuleb ka meie kaasaega. See, et see sünnib ja et sõnad, mis öeldi sajandeid tagasi inimestele mingis täiesti teises kultuuris tolle aja olukorras, kõnetavad inimesi täna, kutsuvad nende elus esile muutuse, toovad lepitust ja julgustust, on meile tõotatud Jumala Vaimu töö. Jumala Vaimu tegutsemine Pühakirja tõlgendamisel hõlmab väljakutset uurida tekste, mõista nende sõnumit ja avada end kohtumiseks Jumalaga.

1) Sellel taustal on Pühakirja tõlgendamise jaoks olulised järgmised vaatepunktid:

a. Piibli tunnistuse ajaloolisuse arvestamine:

Piibel on raamat, millel on ajalugu, ja Piibli tekstid on sellest ajaloost tingitud. Selles kajastub asjaolu, et Jumala ilmutus on toimunud ajaloos ja on seotud konkreetsete olukordadega. Seetõttu on hädavajalik arvestada tekstide mõistmiseks hoolikalt nende ajalooliselt tingitud keelelist ja kirjanduslikku kuju.

b. Püüdlus mõista algset eesmärki:

Ka tänapäeval, kui mõned piiblitekstid võivad meid vahetult kõnetada ja teised paistavad algusest peale võõrastena, kuulub esmalt hoolega teksti algse sõnumi kuulamine tänase tõlgendaja alandlikkuse ja ettevaatlikkuse juurde. Sellega ei ole välistatud, et Piibli sõnad, lood ja pildid kätkevad endas tähenduspotentsiaali, mis ületab meie poolt ajalooliselt tunnetatava algse eesmärgi. Nii võivad arusaamisele suletud tekstid hakata uuesti kõnelema ja näiliselt ammu tuttavad tekstid vallandada uusi tunnetusi.

c. Tõlgendamise ajaloolisuse mõistmine:

Tänapäeva piiblitõlgendamine on lüli Piibli tekstide mõistmiseks ja omaksvõtmiseks tehtud töö ja vaeva järjepidevuses. Kui tugevalt on piiblitõlgendamine seotud – olgu jaatuse või eituse kaudu – ka tõlgendaja enda oleviku konteksti ja küsimuseasetustega, seda näitab pilk tõlgendamise ajaloole.

Tõlgendamise ajalugu on alati ka mõjulugu. Piiblitekstide tänane mõistmine on sellest – kas teadvustatult või mitteteadvustatult – alati mõjutatud. Seepärast kuulub mõjuloo üle järelemõtlemine lahutamatu osana piiblitekstide mõistmise töö juurde.

Reformatoorsete kirikute enesemõistmist on kujundanud reformaatorite lähenemisviisid Pühakirjale ja nende piiblitõlgendused, samuti reformatsiooniaja usutunnistuskirjad. Need on mõjutanud oluliselt meie kirikutes toimuvat arutelu Pühakirja õige mõistmise üle.

d. Valmidus anda meie tänane elu Piibli sõnumi tõotuse ja nõude alla:

Jumal võib kõnelda Pühakirjas vabastades ja süüd andestades, julgustades ja lohutades, kuid ka manitsedes ja kriitiliselt, ajendades muutust ja oodates kuulekust. See eeldab, et me avame end isiklikult sellele kõnele ja küsime ühtlasi ühise kuulamise käigus, mida ütleb Jumal meile täna. Seda toetab ka kohtumine piiblitekstidega jumalateenistusel, liturgiliste piiblilugemiste või kirikumuusika helitööde vahendusel.

2) Kuulajad ja lugejad toovad tekstide kuulamisse ja lugemisse omaenese kogemused ja keelekasutuse mustrid, need mõjutavad mõistmist omalt poolt ja lasevad tekstidel omaks saada. Pühakirja tõlgendamisel on võimalikud erinevad lähenemised ja meetodid, mis võivad üksteist täiendada.

a. Ajaloolis-kriitiline eksegees soovib võtta tõsiselt Pühakirja ajaloolist iseloomu, ja, küsides teksti algsete tähenduste kohta, kaitseb see teda ühekülgselt aktualiseeriva väärkasutamise eest. Õigesti mõistetud ajaloolis-kriitiline tõlgendus eeldab, et me ei tõlgenda Piibli raamatuid mitte ainult kui religioonilooliselt olulisi tekste, vaid kui tunnistusi Jumala kõnelemisest ajaloos.

b. Kuna Piibli tekstide puhul on tegemist kirjanduslike tunnistustega, kasutatakse nende avamisel lisaks ajalooteaduse tööriistadele ka kirjandus- ja keeleteaduse meetodeid.

c. Piiblitekstide tõotuse ja nõude tunnetamiseks on abiks ka viisid, mis võimaldavad nende uurimist ja käsitlemist kaalutletult ja meie aja küsimustega seotult, näiteks süvapsühholoogilised, feministlikud ja sotsiaalajaloolised lähenemised, mis peavad silmas inimkogemuse ja kontekstide eripäraseid tahke ning seavad need kõnelusse piiblitekstidega. Ka interaktiivsed lähenemised, nagu näiteks piiblidraama, aitavad kaasa võimalikule samastumisele piiblitegelastega ja nende kogemustega Jumalaga.

Nii nagu pigem kogemusest lähtuvad lähenemised võivad ajaloolise suunitlusega lähenemisi hoida kinni jäämast analüüsi ja informatsiooni edastamise tasandile, nii kätkevad ajalooliselt orienteeritud lähenemised kriitilist potentsiaali, mis võib olla mõjus tõlgenduse meelevaldse subjektiivsuse ohu vastu.

Põhimõtteliselt tuleb nentida, et pole olemas teksti ühtainust (ainsana õiget) mõtet, mis tuleks välja selgitada, vaid et suhtes konteksti ja kuulajatesse või lugejatesse lasevad piiblitekstid endis kätketud erinevatel tahkudel erinevalt kõlada.

Metoodiliste lähenemiste paljusus on rikastav, kui on võimalik nendevaheline dialoog. Selline dialoog toimub nii teoloogiateaduses kui ka jutluse ettevalmistamisel ning töös Piibliga kirikus ja kogudustes – kõikjal seal, kus üksteisega koos küsitakse, milline on õige Pühakirja mõistmine. Juhtivaks kujuneb seejuures ikka ja jälle ajalooliselt käsitletav küsimus, milline on tekstide algne tunnistus.

3) Reformatoorse arusaama kohaselt saab Pühakirja ütlustest vabastav tõotus siis, kui nendes räägib meiega Kristus ise kui Christus pro nobis. Seda toetab selline tõlgendus, mis tõstab Pühakirja tekstidest esile selle, mis „Christum treibet [ajab Kristuse poole – toim]“. See kehtib Pühakirja mõlema osa kohta, kuna kirik loeb Vana Testamenti „Kristuse ilmutuse valguses“, nii nagu see mõistab ka „Uue Testamendi tunnistust Kristusest Vana Testamendi valguses“.^[4]

Sellega ei ole aga seatud Vana Testamendi seletamisel sihiks mitte sellist eksegeesi, mis arvaks avastavat kõikjal Vanas Testamendis mingit ütlust Kristuse kohta. Silmas peetakse sellist tõlgendust, mis lähtudes Jumala tegutsemise ilmutusest Jeesuses Kristuses, tunneb ka tunnistuses Jumala teest Iisraeliga ära sellesama Jumala tegutsemist. See vastab kristlikule usule Kolmainu Jumalasse.

Seejuures tuleb respekteerida, et juutlus loeb Heebrea Piiblit teiste silmadega kui meie, kristlased. Nii Iisrael kui ka kirik vastutavad neile usaldatud tekstide tõlgendamise eest ise^[5].

Mõõdupuud „Mis ajab Kristuse poole“ rakendab reformatsioon kogu Piibli juures: „Mis ei õpeta Kristust, see pole apostlik, isegi kui seda õpetaks püha Peetrus või püha Paulus. Ja teistpidi, mis kuulutab Kristust, see on apostlik, isegi kui seda teeks Juudas, Hannas, Pilatus või Herodes.“^[6] Martin Luther esindab sellega Pühakirja autoriteedi sisulist määratlemist, pöördub selle autoriteedi formaliseerimise vastu ja saab seejuures toetuda Gl 1:8j-le.^[7] Evangeelne pühakirjaseletus ei kasuta eksegeetilist küsimust selle kohta, mis „ajab Kristuse poole“, mitte ainult kriitiliselt, tõrjumaks tõlgenduse fundamentalistlikke või käsumeelseid vorme, vaid näeb selles piiblitekstide avamise kõige põhilisemat abivahendit.

4) Need kaalutlused olgu lõpetatud kolme sedastusega:

a. Üks põhilisi kristlikke veendumusi on, et piiblitekstid kannavad oma algses tähenduses sõnumit, mida me võime mõista ja peamegi mõistma. Selle tähenduse esiletõstmiseks on tähtis küsida autorite ja tekstide eneste taotluse kohta, kuid see pole mitte ainus kriteerium. Teksti tähendus ei ammendu selle algse mõttega. Ka piiblitekstid omandavad teatud sõltumatuse autorist ja lugejatest, ja see teeb nendest tõlgendaja jaoks elava partneri ning viib selleni, et teatud olukordades ja uute küsimuseasetuste korral avanevad neis ka uued tähendusaspektid. Tekstide mõjulugu näitab meile midagi sellest mitmekesisusest, ajendades meid ka aru sama, kus tõlgendaja tunnetushuvi viib tõlgendusteni, mis on väga kaugel algsest sõnumist. Kuna kristlik usk ja kiriku kuulutus toetuvad Jumala ilmutusele ajaloos, millest piiblitekstid annavad tunnistust, jääb küsimusele tekstide algse kavatsuse kohta otsustav kaal.

b. Ülesanne mõista Piibli sõnumit ja panna see meie jaoks kõnelema esitab meile kaks väljakutset. Esiteks on tegemist tekstidega, mis on kaks tuhat aastat vanad või vanemadki, ja mille mõistmine nõuab suurt hulka teadmisi. Teiseks võib ka neile, kes sisuliselt saavad aru, mida piiblitekstid ütlevad, tunduda nende sõnum eksistentsiaalselt vastuvõetamatu või koguni narruse või skandaalse solvanguna (vrd 1Kr 1:18j). See, et need tekstid, vaatamata mõlemale raskusele, meiega tänapäeval räägivad, ja et neisse usutakse, on Püha Vaimu töö. Seetõttu võib nende sõnum kõnetada iga kuulajat ja lugejat. Juba 2Tm 3:16 räägib Pühakirja inspiratsiooni saladusest. Sõna, et kogu Pühakiri on Jumala sisendatud, ei räägi mitte omadusest, mis on tuvastatav ühenduses kirjatähega, vaid sellest, mis teeb imeliselt võimalikuks, et Pühakirja sõnad õpetavad, kutsuvad korrale ja on juhatuseks inimeste elus koos Jumalaga. John Wesley on märkinud selle kirjakohaga ühenduses tabavalt oma teoses „Notes on the NT“ [„Uue Testamendi seletused“], et Jumala Vaim pole inspireerinud mitte ainult neid, kes on Piibli raamatud kirjutanud, vaid et ta inspireerib pidevalt ka neid, kes seda tõsises palves loevad.^[8] Jean Calvini järgi tõestavad paljud selged märgid, et Jumal räägib Pühakirjas ja selle kaudu, kuid lõplik veendumus antakse meile alles Püha Vaimu sisemise tunnistusega^[9]. Kui kiriku kuulutus on nii pühakirjapärane kui ka olukorra- ja ajakohane, on see nõnda tänu Püha Vaimu tegutsemisele.

c. Tänapäeva ühiskonnas seisavad kirikud silmitsi terve rea eetiliste probleemidega, mille kohta Pühakirjas otseseid juhiseid ei sisaldu. Ja vastupidi: Piibli ütluseid, milles on leitavad meie tänapäeva elu küsimused, tuleb käsitleda, nähes erinevusi, sest nende lihtne ülekandmine tänapäeva elu olukordadesse võib sattuda vastuollu evangeeliumiga.^[10] Pühakirja keskme valguses tuleb uurida nende ütluste põhiintentsiooni ja kanda need sellest lähtudes meie kaasaega. Vajalik on seega Piibli ütluste järelemõtlev, südametarkusest ja elukogemusest juhitud rakendamine vanadele ja uutele küsimuseasetustele ja olukordadele. Üksnes nõnda võidakse jõuda konkreetsete ja veenvate tulemusteni.

6. Pühakiri, kirik ja pärimus

1) Reformatoorsete kirikute elus kehtib, et Piibli tõlgendamine on alati ka kiriklik: olgu tegu inimeste kogunemisega jumalateenistusele, et kuulata jutlust, olgu tegu auditooriumis eksegeesi õpetamisega, olgu tegu kodu- või piibligrupis väikse piiblilugejate ringiga, mis püüab Pühakirja mõista, aga ka siis, kui inimene uurib Piiblit üksinda, sünnib see ikka selles suures seoses, kuidas kristliku kiriku osadus on läbi sajandite Piiblit lugenud ja mõistnud ning selle sõnumit seletanud ja kuulutanud.

Tõlgendava kogukonnana ei ole kirik seejuures mitte suletud, vaid alati seotud ka juutlusega. Esimesed kristlased võtsid juutide Pühakirja oma Piibliks ja on lugenud seda, lähtudes oma usust Iisraeli Jumala päästeteosse Kristuses. Seda tehti teades, et juutlus on arendanud välja teist laadi pühakirjatõlgenduse. Lutheri otsuse tõttu heebrea keeles edasiantud kirjutiste kasuks on evangeelsete kirikute Vana Testamendi kaanon samasuguse ulatusega kui juutide pühakiri.

2) Traditsioon on tõlgendamise elav protsess, ühtlasi aga läbi ajaloo toimuva kirikliku tõlgenduse säilitamist vajav aare. Piibel ise seab lugejaid silmitsi väljakutsega suhtuda traditsioonilistesse ja valitsevatesse tõlgendustesse teadlikult ja kriitiliselt, nii nagu seda tegid reformaatorid.

Viimase viiekümne aasta oikumeenilise diskussiooni käigus on evangeelsetele kirikutele saanud selgeks, et Pühakirja kehtivuse reformatoorset rõhutamist (sola scriptura) ei või mängida välja traditsiooni tähenduse vastu ega eitada traditsiooni olemasolu evangeelsete kirikute elus ja õpetuses. Osaduskonna elu ilma elava ja ka kodifitseeritud pärimuseta pole mõeldav. Ka kaanon ise on sündinud varases kirikus – seoses usureegliga – kui osa kiriku pärimuse kujunemisest. Pikema protsessi vältel osutusid teatud kirjutised kiriku elus usku rajavatena eriliselt oluliseks. Olles kogudustes elavas kasutuses, said nad kiriku kuulutuse „mõõdupuuks“, see tähendab „kaanoniks“. Piiskoppide ja sinodite otsused andsid sellele õigusliku kehtivuse. Seega toimus pärimuse kujunemisel ühenduses normatiivsusega eristumine. Koos Pühakirjaga omandavad põhjapaneva normatiivse tähenduse ka vanakiriklikud usutunnistused. Reformatsioonikirikud on sidunud end nende usutunnistustega ja asetanud end seega esimese nelja kirikukogu traditsiooni. Omaenda usutunnistustes on reformatsioonikirikud oma pühakirjamõistmist endi jaoks siduvalt kirjeldanud ja edasi andnud. Evangeelse arusaama järgi peavad traditsioonid juhinduma alati Pühakirja algtunnistusest ja keskmest; sellest lähtudes peab toimuma traditsioonide kriitiline läbikatsumine ja üha uuesti omaks võtmine.

3) Tundes seda ajaloolist arengut ja pidades silmas mõju, mida kaanoniks saanud kirjutised on avaldanud, võib usk öelda, et Piibli kaanon on saanud kirikus kehtivaks Püha Vaimu tegutsemise kaudu. Kaanoni väljakujunemisega eristusid varases kirikus teineteisest kirikut rajav apostlik tunnistus ja edasine pärimus. Ainult siis, kui kirik võtab seda erinevust tõsiselt, saab Pühakiri olla kiriku suhtes ka tarvilikuks kriitiliseks instantsiks.

Seesama kehtib ka vanakiriku usutunnistuste erilise autoriteedi puhul. Need on leidnud üldkirikliku tunnustuse tõlgendusena sellest, mida Pühakiri tunnistab Jumala ja Kristuse kohta. Nende sõnastamisel olid Piiblist pärit argumendid määrava tähtsusega, isegi siis, kui nad kasutavad oma ütlustes Piiblist erinevaid keelekujusid. Seetõttu kinnitatakse LK 12, et EKOE kirikud „tugine[vad]“ oma arusaamaga evangeeliumist „vanakiriklikele usutunnistustele“.

Sedavõrd kuivõrd eristatakse traditsiooni ja Piibli algtunnistust, on kiriku tõlgendustraditsioon orienteerumisel oluliseks toeks ka reformatsioonist kujundatud teoloogiale.^[11] Seejuures saab taas selgeks, kui tähtis on tõlgenduse jaoks eristada „põhimist tunnistust ja nende ajalooliselt tingitud mõttevorme“ (LK 5). Algusele ustavaks jäämise nimel tuleb varemalt öeldut igale olukorrale ja ajale vastavalt ikka ja jälle uuesti sõnastada.

Reformatoorse arusaama järgi on kirik tõlgenduskogukond, sest Jumala Sõna on kirikus elav ja mõjukas. Sõna kuulamine viib kiriku pidevale tunnistamisele erinevates ajaloolistes olukordades. Üks näide on Barmeni teoloogiline avaldus aastast 1934. Pühakirja ühine kuulamine on alates reformatsioonist kuni kaasajani viinud ikka ja jälle uute usutunnistusteni, millest on saanud reformatoorse traditsiooni põhjapanevad koostisosad.

7. Kiriklike usutunnistuste autoriteet

Kui kristlased tunnistavad oma usku, on tegu olevikulise ja eksistentsiaalse pühakirjatõlgendusega. Nad ütlevad Jumala ees ja avalikkuse ees, kuidas nad kuulevad Pühakirjas Jumala kõnelemist ja kuidas see Sõna nende endi elu puudutab. Usklike osadus, kirik, on alati tunnistav, see tähendab, kuulav ja vastav kirik. Tunnistamine on selgesti väljendatud „Aamen“ Jumala „Jah“-ile, mille ta on öelnud inimesele.

See tunnistamine [Bekennen] sisaldab erinevaid, omavahel seotud mõõtmeid, millest igaüks tõlgendab Pühakirja tunnistust [Zeugnis] kiriku elus omal kombel.

Jumalateenistusel (leiturgia) tunnistavad kristlased oma kuulumist Kolmainu Jumalale ja tunnistavad sellega inimeste ees ühtlasi Jumalat. Oma süüd tunnistades jaatavad inimesed oma elu ekslikkust, kuid annavad ühtlasi ka teada, kellelt nad ootavad andeksandmist ja abi.

Tunnistuse andmises väljapoole (martyria) ütlevad kristlased, millele nad panevad oma elus usalduse ja lootuse, ning tunnistavad seda äärmisel juhul ka valmidusega anda selle eest oma elu.

Astudes välja inimeste kaitseks, kes on hädas või kelle väärikus või elu on ohus, tunnistavad kristlased, et Jumala armastus on kõigi jaoks (diakonia).

Osaduse (koinonia) elus on usu tunnistamisel identiteeti loov tähendus. See on viinud ühise usutunnistuse sõnastamisele kindlate vormelitega. See on nii juba varase kiriku ajal, kus ristimistunnistus ei tähendanud mitte üksnes ristitavate isikliku usu väljendamist, vaid ka osadusse kuulumise kinnitamist^[12].

Evangeeliumi ühise tunnistamise ja moonutuste vältimise vajadus viib kiriku ajaloos kindlate vormelitega usutunnistuste sõnastamiseni. Seejuures just nimelt ei ole tegu Pühakirja ütluste võimalikult sõnasõnalise retsiteerimisega. Pühakirja tunnistust tuleb ju üha uute väljakutsete juures ütelda uuesti. Mitte ainult sellepärast, et need on oikumeeniliste kirikukogude poolt vastu võetud, vaid seetõttu, kuna ja kuivõrd need on sõnastanud uuesti Piibli ütlusi Jumala ligiolu kohta Kristuses ja Pühas Vaimus, on need vanakiriklikud usutunnistused jäänud tänini kehtivaks. Need on järjepidevuse märgid varase kirikuga, kiriku apostlikkuse ja katoolsusega.

Reformatsioonis rõhutati evangeeliumi kuulamises juurduvat tunnistamist vale õpetuse vastu, ühtlasi andis sellest välja kasvanud tunnistus maailma avalikkuse ees aru evangeeliumikohasest usust. Vajadus kuulutada Piibli tunnistust Kristusest kaasajas ja kaitsta seda ohustavate moonutuste eest viis arvukate uute ja piirkonniti üsna erinevate usutunnistuste tekkeni. Luterlikes kirikutes on osadust loova mõjuga eelkõige Augsburgi usutunnistus ja Lutheri katekismused. Reformeeritud kirikutes ühtne usutunnistuskirjade korpus puudub; Heidelbergi Katekismus, Confessio Helvetica Posterior ja Westminster Confession on omandanud piirkonnaülese kehtivuse, teistel usutunnistustel on piirkondlik või rahvuslik tähendus, näiteks Genfi Katekismusel ja Confession de Foi de La Rochelle’l (Gallicana’l).

Seejuures rõhutavad usutunnistused, et nad mõistavad oma ütlusi Piiblist tuletatuna, kui „usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul Pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud“.^[13] Usutunnistused omandavad sellega ka funktsiooni juhatada õigele Piibli mõistmisele, tõstes esile olemuslikku ja esindades teatud interpretatsiooni asjakohasena. Usutunnistust mõistetakse Pühakirja tõlgendamise abivahendina ja Pühakirja usutunnistuse tõlgendamise alusena. Alusena on eelisseisund Pühakirjal: see on norma normans [normeeriv norm – toim], samas kui usutunnistus Pühakirjast tuletatuna on norma normata [normeeritud norm – toim]. EKOE kirikutes piiritletakse aga erinevalt, mil määral ja kuidas annavad kiriku usutunnistused Pühakirja tõlgendamiseks siduvat juhatust.

Ka usutunnistuskirjade püsivalt kehtiva autoriteedi suhtes kiriku elus on EKOE kirikute vahel erinevad arusaamad. Kui luterlikus traditsioonis on 16. saj usutunnistustel püsiv ja kirikut korraldav roll, rõhutavad reformeeritud kirikud tugevamalt oma usutunnistuste olukorrast tingitust. Reformeeritud usutunnistuskirjad ütlevad selgelt, et nende ütlusi on võimalik uuesti üle vaadata, kui ühine Pühakirja tõlgendamine peaks viima teiste tunnetusteni. Nii kirjutab Heinrich Bullinger Confessio Helvetica Posterior’is, et ta olevat meelsasti valmis „neile, kes meile Jumala Sõnast [lähtudes] midagi paremat õpetavad, tänumeeles järele andma ja nende järel käima“.^[14] Siiski seab ka Konkordiavormel usutunnistuskirjad kui „usu tunnistus[ed] ja selgitus[ed]“ selgelt alamale Pühakirjast, mis „jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks”.^[15] Ka luterliku arusaama järgi on usutunnistusekohasuse kriteerium seega sõltuv pühakirjakohasuse kriteeriumist ja sellele allutatud.

Seega on usutunnistusel reformatoorsetes kirikutes kahekordne funktsioon: suhestudes teistega sõnastab usutunnistus arusaamise evangeeliumist ja selle tagajärgedest. Kiriku siseselt omistub talle suhteline, pidevalt Pühakirja alusel üle vaatamist nõudev autoriteet. Usutunnistusest saab pidepunkt evangeeliumi teenistusena mõistetud vaimulikule kirikujuhtimisele (episkope). Seetõttu oli ja on praegugi reformatsioonikirikutes õpetajate ordinatsiooni puhul aluseks mitte enam kuulekus piiskopi ees, vaid kohustusevõtmine ühenduses usutunnistusega. Nii kujunesid uued, usutunnistuskirjadele toetuvad kiriklikud identiteedid.

Kuid ka kiriku usutunnistuste kohta kehtib see, et neid tuleb tõlgendada nende peaasjast, evangeeliumi teenimisest, lähtudes. Just nagu Pühakiri saab evangeeliumiks, kuna ja kuivõrd see „ajab Kristuse poole“, nii omandab ka usutunnistus autoriteedi, kuna ja kuivõrd see aitab kaasa, et evangeelium ja seega Christus pro nobis [Kristus meie eest – toim] saab kuuldavaks.

Reformatsiooniaeg tõi kaasa eraldiseisvate, mitmesugustele usutunnistuse sõnastustele toetuvate kirikute [Kirchentümer] kujunemise. Luterlikud ja reformeeritud usutunnistused jõudsid mõnes küsimuses vastandlike väideteni. Üksikute õpetusartiklitega ühenduses mõistsid luterlased ja reformeeritud teineteise hukka. Põhjaliku teoloogilise hindamise järel sedastatakse Leuenbergi konkordias (LK 17–28), et teineteise kohta tehtud hukkamõistvad otsused ei puuduta enam teineteise õpetust käesoleval ajal. Ühine küsimine Pühakirja tunnistuse kohta on võimaldanud reformatoorsetes usutunnistustes öeldut mõista nii, et seda on võimalik tunnistada ühiselt.

Leuenbergi konkordia kuulutab välja osaduse erinevate usutunnistusega kirikute vahel, lähtudes veendumusest, et reformatoorsete usutunnistuste mitmekesisus ei välista ühist siduvat tunnistuse andmist evangeeliumist, vaid esitab ühise tunnistamise väljakutse. Üht evangeeliumi võib väljendada erinevates keelekujudes (vrd LK 5). Ühine tunnistamine on võimalik ka ilma ühiste sõnastatud vormideta. Seepärast ütleb Leuenbergi Konkordia: „Selle konkordia järgi tähendab kirikuosadus, et evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeele alusel lubavad erinevate usutunnistustega kirikud üksteisele osasaamist sõnast ja sakramendist ning püüdlevad võimalikult suure ühtsuse poole tunnistuse andmises ja maailma teenimises“ (LK 29).

Usutunnistuste tähtsust piiritletakse erinevates EKOE kirikutes erinevalt. Kuid nende kõigiga ühenduses kehtib, et need on tunnistavad kirikud. Nõustudes Leuenbergi konkordiaga, kohustuvad nad selleks, et nad „tunnistavad ja teenivad /…/ üheskoos“ (LK 35). Minnes kaugemale kõigi kirikute oikumeenilisest kohustusevõtmisest teostada omavahelist osadust „apostliku usu ühises tunnistamises“^[16], on need kirikud eriliselt kutsutud ühiseks tunnistuseks sõnas ja teos, ja seega ka ühiseks tunnistamiseks.

Leuenbergi konkordia „ei ole käsitatav uue usutunnistusena“ (LK 37). Siiski ei piisa sellest, kui jääda pidama kirjelduse juurde, et EKOE on „erinevate usutunnistustega kirikute osadus“. Leuenbergi konkordia sisaldab allakirjutanud kirikute jaoks kohustuse võtmist selleks, et asuda oma erinevate usutunnistustega ühisele „tunnistusteele“. Sedavõrd on konkordia EKOE kirikute jaoks „tee-juhatus“, käimaks ühist kaasaegse tunnistamise teed.

8. Katoolsus ja partikulaarsus

1) EKOE-s ühendatud kirikute jaoks on Pühakiri kõigis kuulutuse ja õpetuse küsimustes põhjapanev ja mõõtuandev. Taolise Pühakirja sõnale tuginemise tingimuseks on Pühakirja sõnumi ja juhatuse üha uus kuulamine. Seda sõnumit ja selle eetilisi järeldusi tuleb meie aja jaoks tõlgendada, seda võimaldab ja suunab orienteerumine Piibli tunnistuse keskmele, evangeeliumile Jeesusest Kristusest.

2) EKOE-s ühendatud kirikud mõistavad end – lisaks kohustatusele vanakiriklike usutunnistuste ees – mitmesugusel viisil kohustatuna ka reformatsiooniaja usutunnistuste, eriliste usuartiklite ja õpetusdokumentide või ka Barmeni teoloogilise avalduse ees. See kuulub nende, Leuenbergi konkordiaga välja kuulutatud kirikuosaduse olemusse, et üksteise usutunnistuslikke seotusi austatakse, tegemata nende ühtlustamist kirikuosaduse eeltingimuseks. See on võimalik, kuna neid usutunnistusi nähakse erinevate tunnistuse andmistena ühest evangeeliumist. Nõnda ei ole õige, et usu ja usutunnistuse küsimustes toetataks suvalisust. Arusaamises evangeeliumist on olemas ühine alus, mis on konkordiaga sõnastatud ja näitab, et erinevad usutunnistuskirjad ja õpetuse allikad osutavad Pühakirjas samale alusele ja väljendavad seega sama usku. Nende funktsiooniks ei ole seega enam mitte identiteedi loomine eristamise kaudu, vaid ühise tunnistuse ja ühise teenimise võimaldamine.

3) EKOE-s ühendatud kirikutes kantakse õpetuse eest vastutust isiklikult, kollegiaalselt ja sinodaalselt. See toimub Pühakirja tõlgendamisega selleks kirikult ülesande saanud meeste ja naiste poolt ning Pühakirjast juhinduvate, teoloogilisi ja eetilisi teemasid käsitlevate sinodaalsete otsustega. Selline õpetamine saab omada autoriteeti, olles avatud ja mitmehäälse, Pühakirja ja usutunnistuste abil orienteeruva konsensuse kujundamise protsessi tulemus. Ka siis kui otsuseid tehakse enamuspõhimõttel, arvestavad evangeelsed kirikud vähemuste häälega (vrd LK 45). Me usaldame seda, et arvamuse kujundamise, otsuse langetamise, retseptsiooni ja kriitilise arutelu protsessis on tegutsemas Püha Vaim. Nii toimub Jeesuse Kristuse kirikus siduv õpetamine. Uus teadlikkus sellisest evangeeliumi Vaimu siduvusest kuulub väljakutsete hulka, millega meie ajal evangeelne kristlaseks olemine silmitsi seisab.

4) EKOE-s ühendatud kirikud säilitavad oma iseseisvuse. Kuid nad võtavad kohustuse arendada edasi ühise tunnistamise teed. Nii tuleneb kirikuosaduse heakskiitmisest näiteks ka kohustus pidada enne kohalikul või piirkondlikul sinodil kaugeleulatuva tähtsusega otsuste tegemist nõu teiste liikmeskirikutega. Ükski kirik ei tohi end isoleerida; kõigil kirikutel on kohustus mõelda läbi ka oma otsuste oikumeenilisi tagajärgi. Kirikud seisavad silmitsi väljakutsega ühendada omavahel partikulaarsus ja katoolsus ning mõelda kaugemale oma senistest piiridest. See sisaldab ka küsimust, milliste abinõude või struktuuridega saab EKOE tugevdada liikmeskirikute omavahelist kohustatust.

Õpetuskõnelusest osavõtjad

Algatusrühm 2007/2008

Prof dr André Birmelé, Reformeeritud ja Luterlike Kirikute Osaduskond Prantsusmaal (õpetuskõneluse eesistuja)
Õp prof dr Martin Friedrich, EKOE (õpetuskõneluse sekretär)
Õp dr Rudolf Gebhard, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit
Prof dr Jutta Hausmann, Ungari Evangeelne Luterlik Kirik
Piiskop em dr Walter Klaiber, Evangeelne Metodisti Kirik Saksamaal

Konsultatsioon septembris 2008

Dr Tilmann Beyrich, Pommeri Evangeelne Kirik
Õp Jörg Bickelhaupt, Evangeelne Kirik Hessenis ja Nassaus
Prof dr André Birmelé, Reformeeritud ja Luterlike Kirikute Osaduskond Prantsusmaal
Dr John Bradbury, Ühinenud Reformeeritud Kirik Ühendkuningriigis
Dr. Gijsbert van den Brink, Protestantlik Kirik Hollandis
Õp Andrea Brunner-Wyss, Evangeelne Metodisti Kirik, Kesk- ja Ida-Euroopa Keskkonverents
Õp mag Jan Cieślar, Sileesia Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik (Tšehhi)
Prof dr Theo Dieter, Luterlik Maailmaliit
Õp Beate Fagerli, Norra Kirik
Prof dr Fulvio Ferrario, Evangeelne Valdeslaste Kirik Itaalias
Õp prof dr Martin Friedrich, EKOE
Õp dr Rudolf Gebhard, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit
Õp dr Zsolt Görözdi, Reformeeritud Kristlik Kirik Slovakkias
Prof dr Jutta Hausmann, Ungari Evangeelne Luterlik Kirik
Prof Dr Ulrich Heckel, Evangeelne Maakirik Württembergis
Õp Peter Jörgensen, Evangeelsete Vabakoguduste Liit Saksamaal
Õp dr Idar Kjølsvik, Norra Kirik
Piiskop em dr Walter Klaiber, Evangeelne Metodisti Kirik Saksamaal
Õp dr Jochen Kramm, EKOE
Piiskop Milan Krivda, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Slovakkias
Superintendent dr Gerold Lehner, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias
Õp dr Guy Liagre, Ühendatud Protestantliku Kiriku Belgias
Prof dr Andreas Lindemann, Vestfaali Evangeelne Kirik
Prof dr Johannes von Lüpke, Evangeelne Kirik Reinimaal
Õp dr Daniel Mourkojannis, Põhja-Elbe Evangeelne Luterlik Kirik
Prof dr Kirsten Busch Nielsen, Evangeelne Luterlik Rahvakirik Taanis
Õp Balázs Ódor, Reformeeritud Kirik Ungaris
Õp dr Gábor Viktor Orosz, Ungari Evangeelne Luterlik Kirik
Õp dr Volker Ortmann, Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik
Õp dr Burkhard Peter, Schaumburg-Lippe Evangeelne Luterlik Kirik
Õp dr André Ritter, Evangeelne Kirik Lichtensteini Vürstiriigis
Dr Jan Roskovec, Böömi Vendade Evangeelne Kirik
Dr Pekka Särkiö, Soome Evangeelne Luterlik Kirik
Isa Thomas Seville CR, Inglise Kirik
Õp Christophe Singer, Reformeeritud Kirik Prantsusmaal
Õp Dirk Stelter, Hannoveri Evangeelne Luterlik Kirik
Prof dr Randar Tasmuth, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Prof dr Michael Weinrich, Evangeelne Kirik Saksamaal
Dr William Weinrich, Läti Evangeelne Luterlik Kirik
Dr Matthias Wüthrich, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit
Õp dr Daniel Zikeli, Ausburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Rumeenias

Lõppredaktsioon 2009/2011

Prof dr André Birmelé, Reformeeritud ja Luterlike Kirikute Osaduskond Prantsusmaal (õpetuskõneluse eesistuja)
Dr John Bradbury, Ühinenud Reformeeritud Kirik Ühendkuningriigis
Prof dr Theo Dieter, Luterlik Maailmaliit
Õp prof dr Martin Friedrich, EKOE (õpetuskõneluse sekretär)
Õp dr Rudolf Gebhard, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit
Prof dr Jutta Hausmann, Ungari Evangeelne Luterlik Kirik
Piiskop em dr Walter Klaiber, Evangeelne Metodisti Kirik Saksamaal
Õp dr Jochen Kramm, EKOE
Prof dr Andreas Lindemann, Vestfaali Evangeelne Kirik
Prof dr Kirsten Busch Nielsen, Evangeelne Luterlik Rahvakirik Taanis
Dr Jan Roskovec, Böömi Vendade Evangeelne Kirik