Protestante on maailmas üle kaheksasaja miljoni. Nende hulka kuulume ka meie – luterlased. Ja näiteks kveekerid, need George Foxi järglased. Ei ole neid väga palju, kuid toredad on nad küll – rahuarmastavad patsifistid, ilma hierarhiata „kirik“ on neil, ja igaüks võib nende teenistusel rääkida, kui vaim peale tuleb. Ja vaikida nad ka oskavad. On tuntud teadlasi kveekerite hulgas olnud ja on nüüdki; ja nende hulgas on ka ausaid ärimehi ning tuntud kirjamehi. Ikka mõtlen vahel, et oleks ju kena, kui meie kirikul oleks kveekeritega sidemed ja ideede vahetus, hoolimata erinevustest. Luther kuulutati omal ajal ketseriks ja eks me oleme ketseriteks siiamaani jäänud. Kahjuks pole leppimist erinevate suurte uskude vahel. Ja muidugi, kui meie usklik saab nii Jeesuse verd ja ihu pühal söömajal, siis katoliku kirikus peab usklik leppima ainult Jeesuse ihuga. Ka meie peapiiskop pole ametlikult kuulutatud ilmeksimatuks nagu katoliku kirikus paavst. Ja nüüd me siis valime peapiiskoppi. Eks seda ametit ihaldavad nii mitmedki vaimulikud, nüüdses keeles preestrid. See vaimuliku või pastori nimetuse asendamine sõnaga „preester“ on üks Eesti luteri kiriku häbilugu küll! Samuti jumalateenistuse nimetuse asendamine sõnaga „missa“.
Praeguses luteri kirikus meil on erinevused – nii tunnistavad preestrid oma kirjutistes. Ja eks peapiiskop peaks olema see, kes lepitab erinevusi, kes ikkagi peaks meie kiriku ühendama üheks tervikuks, sest meie õpetuse alus on Jeesus Kristus, keda ei tohi kiskuda tükkideks. Me räägime moodsa aja kirikust, et peaksime ajaga kaasas käima. Aga milline on meie aeg? Näeme riikide vahel vaenu, sõdu ja üha rohkemat relvade tootmist. Siin peaksime eeskuju võtma kveekeritest, olema patsifistid, eitama sõda ja mitte sellest osa võtma. Ainult vaga ja rahuarmastav kristlane võib veel olla eeskujuks meie lõhkikistud maailmale.
Üha rohkem elatakse vabaabielus, üha rohkem on üksikemasid. Meie kiriku ülesanne pole laulatada – see ju ei ole meie kirikus sakrament, seega ei pea me ka aina enam rääkima perekonnast. Kiriku ülesanne on ikkagi üksikisiku päästmine, päästmine kaduvast maailmast igavesse Taevariiki. Ei ole kusagil, et Jeesus oleks olnud perekonna toetaja Uues Testamendis, ei õnnistanud ta Kaana pulmas noorpaari, vee ainult muutis veiniks, et lõbu oleks rohkelt. Nüüd on moes rääkida, et Jeesus oli abielus. Muidugi on see naeruväärne, sest tema suudlus Maarjale oli ju vaimu edasiandmine, mitte abielumärk.
Kirik ja riik on meil lahutatud, usklike riik – Jumala Riik – ei ole sellest maailmast, seega ei pea me sekkuma selle maailma asjadesse. Me peaksime ikkagi piirduma sellega, milleks me oleme kutsutud, see on hingeõndsus. Ja siin on kirikul alati tööd: jagada sakramente ja pidada jutlusi, jutlusi, mis tõesti kantud Jumala vaimust ja mis tõstavad uskliku kõrgemale selle maailma argipäevast, andes talle Uue Maailma pitseri.
Kurb on, et meie kirikuõpetajate seas on nii vähe neid, kes kirjutaksid meile raamatuid, innustavaid usuraamatuid. Toomas Paul, Arne Hiob, Urmas Petti, ka Jaan Lahe, kas on rohkem? Jah, on ilmunud jutluseraamatuid, kuid kus on teoloogid meil, kes astuksid uutele radadele, avastustele teoloogia vallas? Kus on meie vaimulik luule, kirjandus, mis kosutaks uskliku hinge? Ei aita supiköökidest, mida korraldab kirik – see ju tegelikult ikkagi riigi ülesanne. Heategevusele kutsub ka riik, kuid tõeliselt hea on ikkagi ainult Jumal taevas, nagu õpetas Jeesus. Õnneks pole veel meil muudetud kirikuid kõrtsideks nagu Euroopa teistes paikades. Meil on kirikud veel vaimulikud paigad, kuigi üha kahanev usklike arv teeb raskeks hoonete eest hoolitsemise. Aga mida raskem on aeg kirikule, seda kokkuhoidvam peaks ta olema, unustama kõik sisetülid ja tegema tööd, vaimulikku tööd, mis kunagi ei lõpe, ka mitte Teises Maailmas.
Mai, 2014. M. I. A.
Jaan Tooming (1946), lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.
