Kalmistuturism on meil veel avastamata turismiharu

Mitte asjata pole käibel prantsuse kõnekäänd: maailmas on ainult kolm asja, mille üle tasub arutleda: surm, armastus ja meri.

Surmakultuur on köitnud inimkonda kogu tema eksisteerimise aja. Surnute hooned olid juba vanas Egiptuses suuremad kui elavate omad.

Kalmistu on ainuke koht, kuhu on kontsentreeritud kogukonna sotsiaalne ajalugu. Tähelepanuväärne on seegi, et hierarhiatki püütakse demonstreerida veel pärast surma. Hauatähised kõnelevad selgelt, millist positsiooni keegi elus omas. See kehtib ka Eesti vanemate, Teise maailmasõja eelsete hauatähiste kohta. Vaid 20. sajandi teise poole nivelleeriv eluviis ei võimalda enamikul meie kalmistutest ühiskondlikku positsiooni väljendavaid märke leida.

Mujal pole see nii olnud. 1890. aastatel jõudsid ameeriklased ühtlase parkkalmistu ideeni. See võimaldas hakata kalmistuid kunstipäraselt kujundama, nagu varem barokses pargikunstis. Põhjamaade arhitektid Erik Gunnar Asplund ja Sigurd Leverenz olid metsakalmistu kui omamoodi ideaalmaastiku loojad. Esimene metsakalmistu rajati Münchenisse 1907. aastal. Sellest ajast võibki rääkida kalmistutest kui kunstiteostest ja kultuuriobjektidest.

Kalmistuturism on Lääne-Euroopas võtnud väga laia ulatuse. Töötavad sajad ainult kalmistuturismile suunatud matkabürood. Kuid idapoolsetes metropolides leidub palju kalmistuid, mis oma pompöössuselt ületavad lääne omi. Nii on Novodevitšje kalmistu Moskvas tänu oma skulpturaalsele rikkusele ning tähtsate inimeste rikkalikult kunstiteostega kaunistatud haudadele üle maailma hinnatud turismiobjekt.

Meie kalmistud küll massiliselt kunstiteostega kiidelda ei saa, kuid neid leidub kõikjal. Kahe maailmasõja vahel telliti väärikate ühiskonna- ja kultuuritegelaste hauatähisteks ka tuntud kunstnike töid.

Paikkondade tutvustamine läbi kultuuriloolise kalmistuturismi ei ole meil eriti levinud. Ometi on see üks paremaid ja huvitavamaid viise kohalike kultuuri-, hariduse- ja omavalitsustegelaste töö tutvustamiseks, oma juurte otsimiseks, tutvustamiseks ja kinnistamiseks. Hiljuti Haapsalus viibinud muuseumiteadlased kinnitasid, et muuseum peab kõigepealt rääkima lugu. Lugu on see, mis külastajat huvitab. Sama kehtib kalmistuturismis: sul peab olema rääkida lugu, mis teeb koduloo köitvaks.

Vanemad lood sisaldavad salapära ja vastamata küsimusi

Olles aastaid teinud kultuuriloolisi ekskursioone Kullamaa ümbruses, kirikus ja kalmistul, võin kinnitada, et need on väga hästi vastu võetud ja huviliste arv on pidevalt suurenenud. Seega julgeksin pakkuda üht võimalikku näidet, et ärgitada teisigi koduloohuvilisi ja pärandkultuuri uurijaid oma kodupaika tutvustama, nimelt kalmistutel leiduvate vaatamisväärsuste ja sinna maetud inimeste elutöö ja saatuse kaudu.

Atraktiivseim haud Kullamaal on kahtlemata Württembergi printsessi Auguste Caroline Friederice Luise oma. Ta suri oma sugulasele, Vene keisrinna Katariina II-le (sünnipoolest Sophie Frederice Auguste von Anhalt-Zerbst) kuulunud Koluvere lossis salapärastel asjaoludel ja maeti lossivalitseja kindral Pohlmanni poolt ilma kirikliku armuta.

Miks Katariina II printsessi Koluverre saatis? Kaasaegsete kirjades kirjeldatakse printsessi kui kaunist, aga ka koketset noort naist. Samades allikates iseloomustatakse ka Katariina armukest, vürst Grigori Orlovi agara seelikukütina. Võib-olla peitub tõde neis seoseis?

Printsess Auguste on kõrgeim aadlik, kes üldse Eestisse maetud. Tema vanaonu oli Preisi kuningas Friedrich Suur, emapoolsed vanemad pärinevad kõik Inglise kuningate sugupuust, ta pojast sai kuningas Wilhelm I. Ta õde abiellus Inglise kuninga George IV-ga ja tütar Napoleon Bonaparte’i venna, Westfaali kuninga Jérôme’iga. Printsessi mehe õde oli Vene tsaari Paul I abikaasa, seega tsaar Aleksander I ema. Kui Wilhelm I 1819. aastal Varssavis Aleksander I-ga kohtus, palus ta luba oma ema Kullamaal kiriklikult matta. Seda toomkiriku ülemõpetaja dr Baessler ka sama aasta 18. detsembril toimetas.

Ka kurikuulsa kindral Pohlmanni järeltulijate hauaplats on samas kirikaias. Saatuse tahtel suri selle suguvõsa viimane liige 1898. aastal ja suguvõsa hääbus.

Teine laiemalt tuntud haud kuulub „Sita koti Matsile“. Mats on ajalooline isik, talupoeg, võib-olla ka veskiomanik, kes kinkis kirikule kroonlühtri. Ilmselt rikkust tal oli ja au ka, sest ta maeti talupoja kohta suure erandina täpselt altari kõrvale kirikuseina taha. Keskajal arvati, et veel auväärsem koht on ainult otse kiriku räästa all, kuhu mööda katust voolab püha hoone poolt pühitsetud vihmavesi. Ajaloolase Kalev Jaago andmeil elasid 1637. aastal Sitakoti külas Loodna mõisa all Sitakoti Han(s) ja mölder Sitakoti Tõnis. Ja 1692. aasta kirikuraamat näitab, et 26. novembril 1692 ristiti Sitakoti Siimu poja Mardi ja tema naise Sitakoti Liiso laps Tiiu, kes võis olla Matsi lapselapselaps. Praegu tuletab seda talu meelde ainult mäe nimetus. Nimelt Kohatust Soonistesse kulgev tee läheb üle Sitakoti mäe.

Kultuuritegelasi on olnud nii vaimulike, aadlike kui ka kohalike eestlaste hulgas

Kullamaa kirikusse on maetud pastor Heinrich Göseken. Tema koostas esimesena 1660. aastal eesti keele grammatika ja sõnastiku üheksa tuhande sõnaga. Ka tõlkis ta Vana Testamendi eesti keelde. Temalt on pärit üleskirjutused paljude vanasõnade, mõistatuste, ilmaennustuste ja kõnekäändude kohta, samuti palju linnu-, taime ja loomanimetusi. Temale pühendatud epitaafi võime imetleda kiriku seinal. Viimaste uurimuste kohaselt on selle valmistanud tunnustatumaid puunikerdajaid Eestis Christian Ackermann.

Heinrich Gösekeni ja Heinrich Gutsleffi kenotaafid Kullamaal. (Foto: autor)

Kiriku eest leiame mälestuskivid Gösekenile ja teisele pastorile Heinrich Gutsleffile, kes töötas siin pärast Põhjasõda ja pani aluse laialdasele kooliharidusele Kullamaa kihelkonnas. Ta oli ka esimese eestikeelse Piibli (1739) peatoimetaja. Kuna ta Piiblit ka tõlkis, sai ta seda teha ainult kohalikust murrakust lähtudes. Mitmed piiblitõlke uurijad on arvanud, et praeguse eesti kirjakeele üheks aluseks ongi Kullamaa murrak. Leeris õpetati talupoegade lapsi tol ajal lugema ju eranditult piiblitekstide alusel.

Vanasse kirikaeda on maetud rahvusvaheliselt tuntud kunstnik Ludvig von Maydell, Teenuse mõisa omanik. Ta rajas esimese puugravüüritöökoja Vene impeeriumis. Ta on illustreerinud hulga maailmakirjanduse teoseid Vene-, Saksa- ja Prantsusmaal, muuseas ka Fr. R. Kreutzwaldi „Koidu ja Hämariku“. Tema poolt oli kujundatud ka Oleviste kiriku sisustus. Samas on ta isa, maanõunik Reinhold G. von Maydelli haud. Viimane oli Konsistooriumi president, Eestimaa kubermangu Rahvakoolide asutamise komitee esimees. Siia platsile maeti viimati kümmekond aastat tagasi maalikunstniku lapselapselaps Vita von Maydell. Ligi saja-aastane vanaproua rääkis selget eesti keelt. Ta tahtis tulla surema Eestisse, et saada maetud kodukihelkonna mulda. Enne tulekut ta aga haigestus, suri Saksamaal ja urni ta tuhaga tõid lapsed siia.

Koluvere lossi (Schloss Lohde, Haus Lohde gräflich) omanikest on kirikaeda maetud krahv Nicolai von Buxhoeveden. Eluajal oli ta saanud Hullu krahvi nime, surigi vaimuhaigena. Tema ajal peksti talupoegi metsikult väikseimagi eksimuse pärast, neid aeti elama soodesse, künti üles nende heinamaid, tõsteti mitmekordselt koormisi. Ta tahtis ehitada paeplaatidest tee üle soo Karukõrbe ning lasi maha lõhkuda Tartu ja Tondi külad Kullamaa külje all.

Mainimata ei saa jätta parun Friedrich Stackelbergi, Vene senati nõukogu esimeest, tõelist salanõunikku, Eestimaa kubermanguvalitsuse prokuröri. Ta oli oma onu, vabahärra Chr. Adam von Stackelbergi poolt asutatud Kuuda õpetajate seminari tegelik avaja ja ülalpidaja. Ka asutas ta Tolli mõisa oma varalahkunud tütre Helene mälestuseks talurahva lastele tasuta „Helene vallakooli“. Väärib teadmist, et noor Kreutzwald sai õpingute ajal Tallinnas peavarju ja kosti tema majas.

Rudolf Tobiase haud Kullamaal. (Foto: autor)

Rohumäele viiva tee värava juures on Eesti kõigi aegade ühe tuntuma helilooja Rudolf Tobiase haud. Ta põrm toodi Berliini Wilmersdorfi kalmistult siia 1992. aastal tänu interpreedi, helilooja ja poliitiku Vardo Rumesseni pingutustele. Ta põrm puhkab nüüd oma isa, Kullamaa köstri Johannes Tobiase ja ema kõrval. Siia toodi ka ta New Yorkis surnud tütre põrm. Viimati maeti siia ta vanim tütar helilooja Helen Duesberg-Tobias 2010. aastal.

Kullamaa kalmistul võib hauatähistena leida mitmeid kunstitöid

Vabadussõja sangari Karl Tulmini haud Kullamaal, mida ehib Amandus Adamsoni tehtud bareljeef. (Foto: autor)

Kirikaia müüri ääres on Vabadussõja sangari Karl Tulmini hauasammas. Seda ehib ühe tuntuima eestlasest kujuri Amandus Adamsoni tehtud bareljeef. Karl Tulmin saadeti 1919. aastal maha suruma Saaremaa mässu. Enamlased tapsid ta, torgates välja silmad ja uputades Kuivastus jääauku. Tulminite kodu on Teenuse külas, Kasari jõe ääres. Kõrval on ta samuti Vabadussõjas hukkunud venna Jaani haud. Isa, Aasa talu peremees rakendas oma parima hobuse ja tõi poja surnukeha Lätist kodumulda.

Kooliõpetaja ja Kullamaa Muusika Seltsi ühe rajaja Jaan Veidemanni haud Kullamaal. Hauakivi bareljeef on kujur Hermann Halliste kätetöö. (Foto: autor)

Lähedal on Jaan Veidermanni, Lääne Jaagu, kooliõpetaja ja seltsitegelase haud. 1882. aastal asutatud Kullamaa Muusika Seltsi ja paljude muude seltside asutamise juures tegev olles oli ta ka C.R. Jakobsoni usaldusmees Läänemaal ja Eesti Aleksandrikooli kaastööline. Muusikaseltsi asutamiseks oli vaja kõigepealt pille. Selleks organiseeris ta kaaslastega habemete müügi Jõgeva kõrtsis. Iga pealtvaataja maksis 3–10 rubla, et näha, kuidas uhked talupojaparrad maha nüsiti. Nalja ja naeru kui palju! Aga pool pillide hinnast sai kokku. Habemete lõikuse kohta on säilinud ka protokoll allkirjadega. Tema hauakivi ehib vanema põlve kujuri Hermann Halliste teostatud bareljeef.

Lähedal on 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Kullamaa mõjukaima omavalitsustegelase ja Kaitseliidu juhi Hans Habermanni haud. Olles hea tisler, valmistas ta poisikesemõõtu piibu, mis samuti pillide ostmiseks oksjonil maha müüdi.

Väga ilus hauatähis on krahv Paul von Sieversil. Valgest marmorist bareljeefi autor on Peterburi kujur Kuznetsov.

Müüri taga on Päri mõisa sepa Karl Bleimanni hauaplats ta enda sepistatud piirdeaia ja ristidega. Karl Bleimann õppis ära prantsuse keele ja hakkas kättesattunud prantsuskeelse tehnikaraamatu järgi oma sepikojas 19. sajandi teisel poolel meisterdama aurulokomotiive viljapeksumasinate käitamiseks. Neid ehitati kokku 76, mis Venemaa kubermangudes maha müüdi.

Omapärane on maaliprofessor Valdemar Väli ruunikivitaoline hauakivi, mille ta ise kujundas. Tema kodu oli Kullamaa Savitöngis, kus isa pidas telliselöövi meistri ametit. Muuseas valmistati seal ka savist linnukesi-vilepille, mis peale põletamist värviti. Väli mälestuste kohaselt eksporditi neid Kullamaalt: Saksamaale, Peterburgi, Moskvasse.

Kalmistu põhjapoolse piirdemüüri lähedal on meie Joosep Tootsi armastatuima kehastaja, näitleja Aare Laanemetsa tammise ristiga ehitud haud. Kalmul ei puudu kunagi lillekimp, Pärnu teatri näitlejad aga käivad teda mälestamas ta sünniaastapäevadel. Temagi veetis oma lapsepõlve ja noorusaja Kullamaal Üdruma külas.

Kultuuritegelase ja muusiku Osvald Lepalaane haud Kullamaal. Skulptor Tõnu Maarand. (Foto: autor)

Kalmistu põhjaosas on kauaaegse kohaliku kultuuritegelase, muusiku ja helilooja Osvald Lepalaane haud, mis on kaunistatud raidkiviga skulptor Tõnu Maarandi teostuses. Kivil on Osvald Lepalaane portreejoonis ning viiulivõti ja noodijoonestik katkendiga tema ühest populaarsemast helitööst „Kolhoosi polka“, mida praegugi vahel raadiost võib kuulda.

Kalmistutel on lõputu hulk lugusid inimsaatustest

Selliseid lugusid, mis siin küll üsna lühidalt esitatud, võib siin ja küllap teistelgi kalmistutel rääkida palju. Oma lugu on Kuijõele maetud ühiskonnategelasel, kes 1939. aastal sai Valgetähe ordeni, istus GULAG-is ja 1950. aastatel sai Stalini preemia. Omad lood on siia maetud kahe Vabadusristi kavaleril Evald Friedrichsonil, Vabadusristi kavaleridel vendadel Riivedel, kooliõpetajatel, rahvalaulikutel ja koorijuhtidel, advokaatidel, arstidel, maaparandajatel, põllu- ja metsameestel. Siin puhkavad Peeter Malein, koorijuht ja laulupidude organiseerija, Hans Lillesmets, rahvalike laulude looja („Kui Vati jõgi põles ja õlgedega kustutati“) ja ta õde Maria Lillesmets, rahvalaulik. Mälestuskivi on kunstiakadeemik Eduard Einmanni kodutalule, siin puhkavad kunstniku vanemad. Siia on maetud Kullamaa juurtega Maaülikooli rektori Mait Klaasseni vanavanaisa Jüri Klaassen. Ta sai kuulsaks sellega, et asutades maakonnas hulga kõrtse, sai hüüdnimeks „Joodik-Jüri“. Samal ajal oli ta ise täiskarsklane.

Siin on kenotaaf Liivi küla juurtega lennukikonstruktorile Alexander Liwentaalile, kellest Šveitsis on kirjutatud raamat. Selles väidavad Šveitsi teadlased, et ta ehitas lendava lennuki enne ameeriklasi vendi Wrighte. Mälestuskiviga on austatud Kullamaa köstri poega Gustav Hirschi, kellest oma onu Philipp Karelli järeltulijana sai Vene imperaatorite Aleksander III ja Nikolai II ihuarst. Teda autasustati pea kõigi Venemaa tähtsamate ordenitega ning tõsteti aadliseisusse. Tema tähtsus Eesti kultuuriloos seisneb aga hoopis selles, et ta oma rahaga toetas Kalevipoja väljaandmist ja levitamist Eestimaa ja Liivimaa kubermangude raamatukogudes.

Oma lugu on mehel, kes 1930. aastatel sõidutas oma taksoga laupäeviti rongiga Ristile saabunud peaministri Kaarel Eenpalu Jõeääre külla erakonnakaaslase Kustas Tonkmanni tallu suvitama.

Palju asju vajavad veel selgitamist. Haapsalu ajaloolase Leo Randre suulise teate kohaselt olevat Kullamaale maetud keegi A. Puškini õpingukaaslastest lütseumis. Sellest oli talle rääkinud kolleeg Peterburist.

***

Nii valgustavad kalmistute lood kohalikku ajalugu, siinsete inimeste püüdlusi ja saatusi paremini kui ükski loeng. Siin on ühendatud kultuur, loodus ja ajalugu. Inimsaatuste lood võimaldavad lahti mõtestada kohaliku kogukonna kujunemise, aru saada, miks ta on just selline ja mis eristab teda naaberkogukondadest. Soomlased on Eesti kalmistute kultuurikihi juba avastanud. Paari aasta jooksul on Kullamaal käinud kolm matkagruppi egiidi all „Sofi Oksaneni jälgedes“, eesmärgiga näha printsess Auguste ja Matsi haudu. Huvilisi on olnud ka Moskvast, Peterburgist, Stockholmist, Berliinist.

Koduloo tutvustamise raames on eriti tänuväärt kalmistutel peituvate inimlugude rääkimine koolinoortele. See aitaks neid sidestada esivanematega, paremini hinnata nende tegusid, kasvatada uhkustki kodukoha väljapaistva mineviku üle. Küllap see aitaks vähendada ka vandaalitsemisi kalmistutel.

Raamatud „Läänemaa kalmistud“ I ja II osa, „Viljandimaa kalmistute lugu“, „Tallinna kalmistud“, „Hiiumaa kalmistud“ ja mitmed teised trükised teevad asja kergemaks. Ja miks ei võiks igas maakonnas olla oma kalmistuid käsitlev raamat. Head süvenemist koduloo uurimisse ja tutvustamisse läbi kalmistukultuuri!

Lembitu Twerdianski (1941), kultuurökoloogia magister, on metsanduse arendaja, looduskaitsja ja pärandkultuuri uurija, metsandusliku pärandkultuuri mõiste juurutaja Eestis ning EELK liige.