2. osa sisukord

2.3. Kirikute ja teoloogiateaduse vastutus väljaõppel ordinatsiooniga seotud ametiks
2.3.1. Väljaõpe ülikoolis
2.3.2. Teoloogiahariduse konfessionaalsus
2.3.3. Teoloogiahariduse eripärasid
2.4. Elatud usk
2.4.1. Teoloogiaüliõpilased teel õpetaja elukutseni – muutuv taust
2.4.2. Elatud usk ja õpetajaamet kui elukutse
2.4.3. Vaimuliku elu põhivormid
2.4.4. Selguselejõudmine vocatio interna’s
2.5. Täiendusõpe
2.5.1. Alused
2.5.2. Täiendusõppe eesmärgid
2.5.2.1. Tugevate külgede arendamine ja süvendatum praktika üle järelemõtlemine
2.5.2.2. Spetsialiseerumise arendamine
2.5.2.3. Jätkuv järelemõtlemine ja kindluse süvendamine
2.5.3. Täiendusõppe kohustuslikkus ja profiil
2.6. Teised teed ministerium verbi divini juurde
2.6.1. Sissejuhatus
2.6.2. Alternatiivsed teed õpetajaametisse
2.6.3. Sõnakuulutusteenistus vabatahtliku tööna
2.6.4. Kiriku kaastöötajad sõnateenistuses
2.6.5. Kokkuvõte

3. Soovitused
3.1. Ordinatsiooniga seotud ameti väljaõppe vastastikune tunnustamine
3.2. Rahvusvaheline vahetus ja koostöö
3.3. Edasine töö

Konsultatsiooniprojektis „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ osalejad.

2.3. Kirikute ja teoloogiateaduse vastutus väljaõppel ordinatsiooniga seotud ametiks

2.3.1. Väljaõpe ülikoolis

Väljaõpe avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ordineeritud ametiks toimub reformatsioonikirikutes reeglina ülikoolilaadsetes haridusasutustes. Seda tänu äratundmisele, et väljaõpe peab andma edasi teadmisi ja oskusi akadeemilistes teadustes, eriti teoloogia teadusharudes, samuti oskust töötada teadusliku teoloogia meetoditega. Väljaõpe taotleb kokkupuudet ja diskursust teiste teadustega akadeemilisel pinnal ning õppimine ja õpetamine toimuvad akadeemilise vabaduse ja akadeemilise elu tingimustes. Teoloogilist väljaõpet täiendavad teised ülikoolis õpetatavad distsipliinid (nt filosoofia, kirikuõigus, usundilugu, psühholoogia, pedagoogika, sotsioloogia).

Teoloogiat vajab ka ülikool ise. Ilma selleta pole universitas litterarum täielik. Teoloogia arutleb inimese, ühiskonna ja maailma seost Jumalaga ja selles sisalduvaid teadusliku tunnetuse eeldusi ja piire. Teoloogia annab põhjapaneva panuse religiooni avalikuks enesekriitiliseks reflektsiooniks ning religioossete nähtuste ja elukontekstide tõlgendamiseks.

2.3.2. Teoloogiahariduse konfessionaalsus

Alates reformatsioonipäevist toimub väljaõpe õpetajaametiks kõrgkooliõpingute ja kirikupoolse kutsumise, resp õpinguid saatva toetamise koostöös. Avalik sõnakuulutus pole mitte ainult saadud teadmiste rakendamine, see nõuab ordineeritute iseseisvat otsuse kujundamist ja iseseisvat tunnistust. Seetõttu peab neil olema võimalikult hea haridustase, et olla parima võimaliku hariduse taustal suuteline kandma vastustust teoloogiliste otsuste eest.

Teoloogilise väljaõppe alal leiame me Euroopas eest kiriku ja ülikooli koostöövõimaluste avara spektri. Mõned usuteaduskonnad rõhutavad avatud ja kohalikest kirikutest sõltumatuid õpinguid. Teiste jaoks on oluline õpingute konfessionaalsus. Parajasti kehtiv nägemus mõjutab nii teoloogiaharusid kui ka nende metoodilist käsitlemist.

Konfessionaalsus ja teaduslikkus on aluseks teoloogiateaduse ja kiriku ühisele vastutusele. Teoloogilised haridusasutused tegutsevad tegelikult lojaalsetena kahe instantsi ees. Sellest tingitud keeruka suhtevõrgustiku kujundamiseks leitakse erinevates Euroopa maades, lähtudes erinevatest ajaloolistest arengutest, väga erinevaid teid. Teoloogiahariduse ühekülgne orienteerumine kas üksnes kirikliku ülesande täitmisele või üksnes vastavusele akadeemilistele nõuetele ei arvesta nimetatud sidemete kompleksusega.

2.3.3. Teoloogiahariduse eripärasid

Akadeemiline teoloogiateadus on enam kui kutsealane ettevalmistus tööks õpetajaametis või teistes töövaldkondades kirikus või väljaspool seda. Siiski määravad tulevase elukutsega seotud nõuded kaasa ka õpingute sisu. Kirikud ootavad teoloogiateaduselt tulevaste õpetajate viimist sellise teoloogilise pädevuseni, mis on vajalik, et olla tänapäeva Euroopa ühiskonnas võimeline nii kristliku usu kohta aru andma kui ka usku missionaarselt evangeelsel kujul tunnistama. Tulevikus tuleb õpetajate väljaõppes pöörata enam tähelepanu selliste oskuste ja võimete omandamisele, mis on vajalikud andmaks paljureligioosses keskkonnas teavet kirstliku usu kohta ning hindamaks õiglaselt teiste usulisi kujunemislugusid. Samal ajal näevad kirikud endal vastutust olla nende oskuste omandamisel toetajaks ja saatjaks.

Mõned kirikud pakuvad õpinguteaegseid praktikavõimalusi mitmesugustel tööaladel, nagu kogudus, diakoonia, tööstus, noorsootöö jt, et omandatud teoloogilist pädevust praktiliselt konkretiseerida. Osalt on sellised praktikumid seotud õpingutega ühendatud vikariaadiga.

Akadeemilised õpingud peavad pakkuma sellist õpetamise ja õppimise viisi, mis eristub koolilaadsetest vahendus- ja õppevormidest selle poolest, et üliõpilaste endi valikutel ja omavastutusel on õppeprotsessides suur osakaal. Avatus, kriitika, vaba süvenemise aeg, dialoogivalmidus, individuaalsete huvide arvestamine ja esteetilise kujunemise mõõde on akadeemilise eluviisi tunnused. On oluline, et õpetajad omandaksid oma haridusliku sotsialisatsiooni käigus sellise kogemuse.

Teoloogiline kompetents nõuab isiklikku vastutust. Seda toetavad vahendusvormid, mis jätavad ruumi individuaalset elulugu arvestavaks õppimiseks ja järelemõtlemiseks. Seejuures on olulised isiklikud kohtumised ja mõttevahetused omavahel ja õppejõududega. Erilist tähelepanu väärivad spetsiifiliste kommunikatsiooni- ja sotsiaalsete oskuste, näiteks enese ja teiste märkamise ning konfliktilahendamisoskuse omandamine, harjutamine ja arendamine. Paljud kirikud toetavad seda asjakohaste meetmetega. Nende hulka kuuluvad nii spetsiaalsed kursused, kuid ka vita communis’e [’ühise elu’ – toim] võimalus kiriklike sidemetega üliõpilasühiselamutes. Kirikud väärtustavad ja edendavad üliõpilaste omaalgatuslikke organisatsioone ja tunnustavad üliõpilaste sõltumatuid esindusorganeid.

2.4. Elatud usk

2.4.1. Teoloogiaüliõpilased teel õpetaja elukutseni – muutuv taust

On väga erinevaid põhjuseid, miks otsustavad tänapäeva noored teoloogiaõpingute kasuks. Ühelt poolt on üliõpilasi, kes juba enne õpinguid on olnud elavas kontaktis kogudusega ja osalevad korrapäraselt kiriku elus. Teiselt poolt asuvad teoloogiat õppima ka üliõpilased, kelle kirikuelu kogemus on oluliselt väiksem või kellel puudub religioosne sotsialisatsioon.

Sellel taustal on vaimuliku elu vorm ja praktika, millega üliõpilased õpingute ajal kokku puutuvad, varasemast olulisem. Õigustatuks on osutunud see, et kirikud arendavad juba õpingute vältel tulevaste õpetajatega kontakti.

2.4.2. Elatud usk ja õpetajaamet kui elukutse

Õpetajaid – nagu ristiinimesi üldse – peab iseloomustama sobiv kristlik eluviis ja sellele vastav tegutsemine. Äratuntav kristlik elu vastab Jeesuse ülesandele võita inimesi usule. Selle juures seatakse õpetajatele erilisi ootusi. Kuid ametikohustuste täitmine eeldab ka seda, et nad analüüsivad kriitiliselt omaenda religioosset sotsialisatsiooni ning väärtustavad ka teistsuguseid kristliku elu vorme. Kokkupuude erinevate religioossete-kiriklike miljöödega saab juba ka õpingute ajal anda siin olulisi impulsse.

2.4.3. Vaimuliku elu põhivormid

Evangeelset kristlaseksolemist iseloomustab vabadus leida oma tee isiksuse vaimulikul küpsemisel. Seetõttu tuleb soodustada võimet isiklikuks vaimulikuks eluks. Erilist tähelepanu väärib tegelemine selliste vaimuliku elu põhivormidega, nagu

– isiklik palve,

– Piibli ja lauluraamatu kasutamine,

– osavõtt jumalateenistusest,

– ühised vestlused vaimulike küsimuste üle.

Väljaõppesse peavad kuuluma kokkupuuted erinevate vagaduslaadidega. Omaenese vagaduse kõrval on möödapääsmatu ka sallivus ja austus teiste usuliste hoiakute vastu.

Õpetajaametiks valmistuvad üliõpilased vajavad võimalusi ja kohti vaimulikuks osaduseks. Nendeks võivad olla näiteks kirikliku sidemega ühiselamud või ühine tegevus diakoonia vallas. Evangeelses vaimu osaduse kujunemine võib saada omamoodi vaimulikuks töötoaks, kus valmistutakse hilisemaks osaduslikuks eluks õdede ja vendadena.

Eelöeldust tulenevad ülesanded ka usuteaduskondadele: võimaldamaks kogeda teoloogiahariduse kiriklikku ja vaimulikku mõõdet on kohane korraldada näiteks palvusi ja akadeemilisi jumalateenistusi.

2.4.4. Selguselejõudmine vocatio interna’s

On kirikuid, mis küsivad juba õpingute alguses motivatsiooni, sisemise kutse / kutsumuse ja isikliku pühendumuse kohta. Teised lükkavad selle küsimuse hilisemale ajale. Vaatamata neile erinevustele moodustavad teoloogia õppimise aastad ikkagi suhteliselt pika ajavahemiku, mille vältel tulevaste õpetajate kutseteadlikkus ja vocatio interna [’sisemine kutse ehk kutsumus’ – toim] saab selgineda, kujuneda ja süveneda.

See tee ei kulge ilma väiksemate või suuremate kriisideta. Siin on kirikute vastutus eriti suur: tulevasi õpetajaid tuleb nende kutsumuskriisides toetada nõnda, et nii nende oma usk kui rõõm õpetajaametist kui elukutsest süveneks. Oluline on pakkuda üliõpilastele hingehoidu ja võimalust olla vaimulikult saadetud / juhendatud (isiklikud vestlused, osadusnädalalõpud, vaimulikud harjutused, ülikoolikogudused jm), seda ka pärast õpingute lõppu.

2.5. Täiendusõpe

2.5.1. Alused

Kirikud kui ordineerijad lähtuvad sellest, et ordineeritavad on võimelised arendama oma teoloogilist pädevust ja isiklikke võimeid omaenda töökogemuste kontekstis edasi, kandmaks iseseisvalt oma konkreetse teenimisega seotud vastutust. See hõlmab ka valmidust ja võimet tegelda enesekriitiliselt oma kogemustega, tunda ära oma tugevused ja anded, kuid märgata ka nõrkuseid ja ohtusid ning tegeleda nendega. Selles mõttes kohustab ordinatsioon ametikandjaid säilitama ja arendama omandatud teoloogilist kompetentsi ja isiklikke võimeid, seda nii iseõppimise teel ning ametikaaslaste ja võimalusel / vajadusel ka professionaalsete nõustajate nõuannete toel kui ka kiriku spetsiaalseid täiendusõppe kursusi kasutades.

Teiselt poolt ei tähenda ordinatsioon kiriku poolt mitte üksnes kinnitust ja tunnustust, et ordineeritaval on nõutavad eeldused kiriku ametisse seadmiseks. See kohustab kirikuid ka ordineerituid toetama kohaste nõustamiste ja täienduskoolitustega, nende teoloogilist pädevust ja isiklikke võimeid uuendama ja avardama.

Edasiõppimine on ordineeritute kutseelu kindel koostisosa ja kuulub seetõttu ametikohustuste hulka. Kirik peab neid selles toetama.

2.5.2. Täiendusõppe eesmärgid

Teoloogiaõpingute ülesandeks on arendada ordineeritud ametis teenimiseks nõutavaid vajalikke teadmisi, arusaamu ja võimeid kui omandatava teoloogilise pädevuse koostisosi. Täiendusõpe pole mitte lihtsalt selle vahendus- ja omandamisprotsessi jätk. Pigem aitab see kaasa sellele, et ordineeritavad õpivad mõistma just omandatud võimeid olulise eeldusena, et suuta täita neile antud ülesannet Euroopa ühiskondade pidevalt muutuvates ja mitmekesistuvates oludes. Täiendusõppe kursused peavad julgustama õpetajaid mõistma neile ülesandeks seatud teenistust täpse keskendumisega teoloogilise pädevuse kesksetele koostisosadele – teoloogilistele teadmistele, evangeeliumi tõe isiklikult omandatud tundmisele ja õpitud metoodilistele oskustele: nad peavad õppima ühendama kutseoskusi, erksat ajakaaslaseks olemist ja oikumeenilist avatust, ning mõistma mitmekesiseid ja muutuvaid inimestega kohtumise olukordi evangeeliumi vahendamise võimalustena. Täiendusõpe saab aidata ordineerituid selles, et nad tunnevad ära ja kasutavad teoloogilisele pädevusele omast selgitusjõudu seoses segaste, arusaamatute, muutuvate praktikaolukordadega, et usku edasi anda.

Ordineeritute täiendusõppe eesmärgi selline määratlemine sisaldab kolme üksteist täiendavat eesmärgiaspekti: kindluse süvendamine ja jätkuv järelemõtlemine ordineeritute teoloogilise pädevuse, vagaduse ja isikliku identiteedi suhte üle, spetsialiseerumise arendamine ja isiklike tugevate külgede arendamine.

2.5.2.1. Tugevate külgede arendamine ja süvendatum praktika üle järelemõtlemine

Euroopa kirikud seisavad väljakutsete ees, mis on väljakutseteks eelkõige ka kirikutes töötavate ordineeritute jaoks: uued misjoni iseloomuga väljakutsed, nagu vajadus teostada kiriklikku tööd miljöötundlikult ja kasvanud ootused ordineeritute tegevuse kvaliteedile, nõuavad uusi tegevuskontseptsioone, uusi tööviise ja struktuure. Täiendusõpe toetab siin inimest tema konkreetsele ülesandele vastava isikliku tugeva külje arendamisel ja selle panustamisel töösse, mille eest kantakse vastutust ühiselt.

Isiklike tugevate külgede sihipärase arendamise, praktika üle süvendatuma järelemõtlemise ja koostöö arendamise ennastõigustanud ja aktuaalsed meetodid on mh vennalik / õelik kinnitus ja nõuanne, visitatsioonid, kaasaegsed personalijuhtimise meetodid (nt töötajate koosolekud ja eesmärkides kokkuleppimine) ja professionaalne nõustamine (nt coaching ja supervisioon).

2.5.2.2. Spetsialiseerumise arendamine

Lisaks sellele on täiendusõppe ülesandeks kursuste arendamine, et omandada spetsiaalsete tegevuste jaoks vajalikke teadmisi ja oskusi ning olla suuteline võtma vastu uusi väljakutseid ja täitma sellega seotud ülesandeid. Siia kuuluvad

– koolitused, mis on vajalikud spetsiifilise iseloomuga teenistusse asumiseks (nt haiglahingehoid, vanglakaplanaat, koolitöö, töö diakooniaasutustes),

– koolitused, mis valmistavad ette teenimiseks erilise profiiliga kogudustes (nt noortekirikud, city-kirikud),

– koolitused, mis valmistavad ette erilisteks juhtimisülesanneteks, ning juhikoolitused,

– töötajate ühiskoolitused, näiteks ühiselt läbi viidud projektide kavandamiseks või evalveerimiseks.

2.5.2.3. Jätkuv järelemõtlemine ja kindluse süvendamine

Lisaks oma tugevate külgede arendamisele ning eriliste teadmiste ja oskuste omandamisele jääb teoloogilise pädevuse ja isikliku vagaduse seose üle jätkuv järelemõtlemine ja selles kindluse süvendamine üheks iga ordineeritu identiteeti määravaks tunnuseks. Sest mitte pelk üksikpädevuste kokkuliitmine ei tee ordineerituid võimeliseks täitma kiriku poolt antud ülesannet kaasaja tingimustes. Kui tähtis ka poleks üksikute võimete arendamine, need avanevad ordineeritud teenistuses üksnes siis, kui neid vahendab eluhoiak, mis mõistab ühendada teoloogilise kompetentsi ja isikupärase eluviisi eriomaseks identiteedivormiks. Täiendusõpe on seetõttu ka ordineeritute toetamine sellise isikliku identiteedi kujunemisel, ilma milleta ei saa hõlmav teoloogiline pädevus – võimekus veenvaks kutsealaseks tegevuseks – areneda.

Selles seoses aitavad täiendusõppe erinevad abinõud ühest küljest saada uusi ja süvendada vanu teadmisi, samuti kontrollida, arendada ja kinnitada kiriku kuulutuse tõe põhitunnetusi kaasaja väljakutsete ees (arengud teadustes, muutused euroopa ühiskondades ja Euroopa arengud religioonide ja maailmavaadete vallas).

Teisest küljest, pakkudes võimalust vaikuse aegadeks, kontemplatsiooniks ja vaimulikeks harjutusteks ning kogunemisteks, et teha senisest elust isiklikku kokkuvõtet, aitavad need jõuda selgusele tööalases ja isiklikus olukorras, milleni ollakse jõudnud, ning süvendada kindlust oma ülesandes.

2.5.3. Täiendusõppe kohustuslikkus ja profiil

Kirikud täidavad oma vastutust ordineeritute täiendusõppe eest mitte ainult sellega, et nad rahaliste vahendite ja tööst vabastuse andmisega võimaldavad täiendusõppe üritustel osalemist, vaid ka tagades õiguslike regulatsioonidega kutsealase täiendusõppe kohustuslikkuse.

Kirikut juhtivad organid võivad parandada valmidust täiendusõppeks, tehes teatavaks täiendusõppe üritustel osalemise tarvilikkuse ning andes täiendus- ja edasiõppe tarbeks kohased isikulised ja finantsilised vahendid.

Et vastata pastoraalsele täiendusõppe vajadusele ja selle kvaliteedile esitatavatele kõrgetele ootustele, on vaja arendada ja edendada ordineeritute täiendusõppega tegelevate asutuste koostöömudeleid. Kirikute sees toimib koostöö enamasti juba edukalt, tulevikus võiks see aga sündida suuremal määral ka erinevate kirikute ja nende institutsioonide vahel. Ülesande täitmisesse tuleks kaasata usuteaduskonnad. Vaadates väga spetsiifilistele teemadele, kus edasiõpe on vajalik – näiteks kiriku ja diakoonia juhid – võiks püüelda täiendusõppe andmise vormide arendamise poole, milles osaleksid Euroopa mingi piirkonna mitu kirikut koos. Erinevate asutuste ja kirikute koostöös oleks nõnda võimalik EKOE raames arendada diferentseeritud ja profileeritud täiendusõppemaastikku.

2.6. Teised teed ministerium verbi divini juurde

2.6.1. Sissejuhatus

Reformatsioonikirikutele iseloomuliku õpetaja elukutse kuvandi kohaselt on tegu akadeemilist ettevalmistust eeldava ja põhitööna tehtava tööga. Lisaks sellele on evangeelsetes kirikutes olnud alati, eriti tagakiusamiste aegadel ja vähemuskirikutes, alternatiivseid viise sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise teenistuse tagamiseks. Alternatiivsete mudelite tähtsus on viimastel aastakümnetel paljudes kirikutes oluliselt kasvanud. Põhimõtteliselt on eristatavad:

– alternatiivne tee põhitööna peetavasse õpetajaametisse,

– volitamine vabatahtlikul alusel / ilma palgata toimuvaks sõnakuulutusteenistuseks,

– teistes valdkondades (katehhees, diakooniatöö jne) tegutsevate kiriku kaastööliste volitamine sõna ja sakramendi teenistuseks.

Paljudes kirikutes on kõigiks nendeks juhtumiteks olemas õiguslikud regulatsioonid teenistuse eelduste ja väljaõppe, sellesse seadmise ja selle pidamise kohta, kuid üksikasjades on need kirikuti osaliselt vägagi erinevad. Mitte kõigis kirikutes ei loeta neid teenistusi ordinatsiooniga seotud ameti hulka kuuluvaks; sageli eristatakse täieliku akadeemilise haridusega teoloogide ordineerimist vabatahtlikul alusel / ilma palgata toimuvaks jutlustamisteenistuseks. Kuna aga kõigil juhtudel on tegemist ministerium verbi divini täitmisega, tuleb asjakohase väljaõppe küsimust hoolikalt käsitleda ka alternatiivsete teede puhul.

2.6.2. Alternatiivsed teed õpetajaametisse

20. sajandil hakati paljudes kirikutes võimaldama pääsu õpetajaametisse ka mingil muul kutsealal saadud haridusega (osalt ka keskkooli mittelõpetanud) inimestele. Selleks on loodud haridusasutusi või väljaõppekursusi, mis pakuvad kandidaatidele kompaktset, kuid ikkagi mitu aastat vältavat ja sisult teoloogiastuudiumile ligilähedast õpingute käiku. Enamasti toimub selline väljaõpe muu töö kõrvalt, mõnikord aga ka täisajalise seminariõppena.

Väljaõppele seatavate nõuete juures tuleb pidada silmas, et „aseõpetajad“[1] (sõltumata nende õiguslikust seisundist ja tasustamisest) töötavad tavaliselt kõigil tööaladel, millel õpetajadki (ning avalikkus näebki neis õpetajaid). Seetõttu on hädavajalik, et nende teoloogilised võimed oleksid samaväärsed. On küll õige, et nende, enamasti alles keskeas väljaõppele asuvate kandidaatide puhul rikastab nende töö- ja elukogemus mitte ainult nende hilisemat õpetajatööd, vaid ka juba nende suhet õppimisse. Siiski ei tohiks alandada väljaõpe akadeemilist nivood.