29. oktoobril kell 14.00 avatakse Tallinna Jaani kirikus vaimuliku, teoloogiadoktori, kultuuriloolase ja esseisti Toomas Pauli 75. sünnipäevale pühendatud näitus. Näitus on avatud kuni toomapäevani (21. detsembrini).

Näitus on EELK Tallinna Jaani koguduse austusavaldus oma õpetajale.

See on Toomas Pauli kujunemislugu, tema põlvkonnalugu, ajastulugu.

Katkendeid  ja fotosid näituselt:

Jaan Kiivit jun ja Toomas Paul 1960. aastatel

Jaan Kiivit jun (1940–2005), vaimulik: „Meie esimest kohtumist Toomasega ma ei mäleta. See võis olla aastal 1960. Teadsin juba siis, et Tooma isa oli kirikuõpetaja, kes oli mitu korda – nagu me armastasime ilustamisi öelda – kinni istunud ja alles hiljaaegu vabanenud. Ema oli nelja lapsega saanud näha tõelisi näguripäevi. Enne isa teistkordset arreteerimist oli pere olnud Rõuges, nüüd seati elamine sisse Ridalas, Läänemaa kõrvalises nurgas… Pere rasked ajad jätkusid. Tollal, möödunud sajandi 50-ndate aastate lõpul, oli suurem osa vangistatud või sundasumisele saadetud eestlasi koju tagasi pöördunud. 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumise järel kadus viimane lootus, et kuskilt võib veel saabuda päästev „valge laev”.”

Jaan Tammsalu (sünd 1960), vaimulik: „Kui aga kolhoos kevad- ja sügistöödega hätta jäi, kutsuti kohalik vaimulik ja Saarte praost Toomas Paul ka kombaini ja traktori peale tööle ja doktor külvas ja kündis kolhoosi põldudel. Selle põlvkonna vaimulikud ei saanud elada oma elevandiluutornides. Toomas pidi minema ka põllule tööle, naine pidi minema sealauta talitajaks, nad olid sunnitud tegema asju, mis teisest küljest tõi neile rahva ligi.

Toomas Paul 1970. aastatel

Tolleaegne maailm ja surve kirikule pani seda vaimulike põlvkonda olema ääretult leidlikud, otsima teid, kuidas süsteemiga hakkama saada nii, et teha oma vaimuliku tööd, et välja tulla keerulistest olukordadest, vajadusel ka teha kompromisse, leida teid, kuidas vaigistada võime, kui oli vaja, päästa ka neid, kes olid kas liigjulged või mõtlematud, päästa inimesi ka vangiminekust. Selle põlvkonna vaimulike ühisosa on tingimused ning osadel neist oli oskus ka nendes tingimustes maksimaalselt tegutseda, mitte viriseda ja mitte otsida põhjuseid, miks mitte teha. Need mehed olid otseselt kokku puutunud repressioonidega, nad olid näinud, mis juhtub inimestega, kes hakkavad võimule vastu, ja nad õppisid võimu kõrval ja võimu surve all elama. Maksimaalselt.

Toomas Pauli abil ei ole lihtne kirjeldada temavanuste põlvkonna elu ENSV-s ja iseseisvaks saanud Eestis. Ta on omaette fenomen. Teda kirjeldades on raske tema põlvkonnast rääkida. Võib rääkida ajast, mil inimesed ühte või teist asja tegid või kujutleda, kuidas nad oleksid saanud teha vabas maailmas.”

Toomas Paul ja Jaan Tammsalu

Tiit Pädam (sünd 1958), vaimulik: „Toomas Pauli esmane kokkupuude eesti ühe omalaadsema mõtleja Uku Masinguga toimus teismelise-eas Rõuges. Noor ja teadmishimuline mees luges ühte Uku Masingu 1930-ndatel aastatel „Protestantlikus Ilmas” ilmunud kirjutist kristluse ülesannetest. Kirjutaja radikaalsed mõtted kristluse ja kiriku kohta jätsid temasse sügava jälje ja sundisid oma küsimusi edasi küsima. Toomase isa, Siberist naasnud kirikuõpetaja Arved Paul, julgustas oma küsimustele vastuseid otsides edasi mõtlema. Esimene isiklik kohtumine Uku Masinguga toimus 1960. aastal, kui Toomas kaalus, kas hakata õppima inseneriks Tallinna Polütehnilises Instituudis või pühendada end teoloogiaõpingutele. Vestlusõhtul EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (nüüdne EELK Usuteaduse Instituut), kus oli kohal kogu eesti usuteadlaste „raskekahurvägi” ning kus prof Robert Kannukene pidas ettekande Kiriku tulevikust, ütles oma radikaalsed seisukohad välja ka Uku Masing. Kõigi nende haritud teoloogide ja vaimulike, aga eriti Uku Masingu valgustatud mõtlemisest kantud sõnavõtt sellel õhtul langetas kaalukeele pöördumatult teoloogia ja kiriku kasuks. Uku Masingust sai aja jooksul Toomas Pauli õpetaja ning peagi kasvas see õpilase ja õpetaja suhe kaasrändajate sõpruseks, mis jäi püsima kuni Uku ja seejärel ka Eha lahkumiseni selle maailma radadelt.”

Rein Veidemann (sünd 1946), kirjandusteadlane ja kirjanik: „See on olnud üks imeline teekond, mis sai alguse 1970-ndate lõpus tutvumisest Pauli õpetaja Uku Masingu loominguga, seejärel 1980-ndate keskpaigas sõprusest (samuti kultuuriloolase, nagu Paulgi) peapiiskop – kes siis seda veel ei olnud – Jaan Kiivitiga. Ja seejärel juba suheldes Pauli endaga, tema kui fakultatiivse õpetaja tunnistamise ja vaimse sõprusega. Selle teekonna tähised on olnud „Eesti piiblitõlke ajalugu” ja Pauli kümned esseed. Need viimased on andnud põhjust kirjeldada seda teekonda kui Achilleuse võidujooksu kilpkonnaga, milles kilpkonn on alati sammu võrra ees, olgu Achilleus kuitahes väle. Pauli kui mõistuslikkust hindava naturalistiga on samamoodi. Lugedes tema mõtisklusi loodu üle tundub, et juba on tõde käes, objekt kirjeldatud, kui ta ise on juba edasi läinud. Paul on läbinisti viimse otsija, keda päästab kuristikku kukkumast skepsis ja (enese)iroonia. Teisalt, tema jutlusi kuulanud ja lugedes, tunnen, kuidas ta seisab hoopis selja taga, nagu üks tõeline hingekarjane seisma peabki, julgustades ja lohutades oma lambukest edasi minema, tulgu eespool mida tahes. Või õigupoolest teades juba, kes või mis eespool ootab. Ainult kas sinna jõutakse…”

Näituse teksti koostasid Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi,  kujunduse tegi Kadi Pajupuu. Toimetaja Sirje Endre. Fotode töötlus Tarmo Tilsen.

Teksti koostamisel on kasutatud katkendeid Toomas Pauli raamatutest ja artiklitest ning vestlusi Toomas Pauli, Arne Hiobi, Jaan Tammsalu, Kristiina Rossi ja Vello Salumiga 2014. aasta septembris. On kasutatud ka lõike Peep Audova, Jaan Kiivit jun, Jaan Lahe, Enn Soosaare, Tauno Tenderi ja Lauri Vahtre artiklitest. Spetsiaalselt näituse jaoks kirjutasid oma mõtteid Eve Kruus, Tiit Kändler, Tiit Pädam ja Rein Veidemann.

Fotod: Erakogud, EELK Konsistooriumi arhiiv, Jaani koguduse arhiiv, Riigiarhiiv, Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, Rahvusraamatukogu.

Näitus valmis koostöös kirjastusega SE&JS.