Foto: LML/H. Martinussen
Kuidas saaksid kristlased vabastada inimesi vaesusest ja suhestuda kriitiliselt ühiskondlike võimustruktuuridega? Millised perspektiivid avanevad kirikute jaoks peale ühe või teise konflikti lõppu? Taolistest ettekannetest tõukusid diskussioonid Luterliku Maailmaliidu (LML) teisel virtuaalsel diakooniakonverentsil 18. septembril, keskendudes teemale, kuidas saaks diakoonia kaasa aidata kiriku ja ühiskonna muutumisele.
LML-i Misjoni ja Arengu osakonna poolt korraldatud konverentsist „Kutsutud end muuta laskma ja muutma“ võttis osa üle 260 koguduse kaastöölise, kirikuõpetaja ja diakooniatöölise 60 riigist. Konverents koosnes töötubadest ja ettekannetest, ettevalmistatud videokommentaaridest ja küsimustele vastamiselt. Kirik peaks saama nähtavaks osadusena, kus inimesed ei muretse üksnes iseenda, vaid kõigi pärast, ütles üks peaettekandjatest, piiskop Niels Arendt Taanist, kõneldes luterlike kirikute diakoonilisest toimimisest. Küsimuse osas, kuidas saaks diakoonia muuta konflikti läbinud ühiskonda, esitles Libeeria piiskop dr Jensensen Seyenkulo oma kiriku trauma tervendamise ja lepituse programmi. Selle eesmärgiks on aidata kaasa ühiskonna ülesehitusele, lootuse ja väärtuste uuendamisele, julgusele astuda dialoogi, ühiskondliku aktiivsuse kasvule ning enda ja kaasinimeste õiguste mõistmisele.
Erlina Pardede selgitas, miks HIV-i ja AIDS-i epideemia Põhja-Sumatras (Indoneesia) laieneb ja täheldas, et kõikjal valitseb stigmatiseerimine ja diskrimineerimine. „Paljudes kodudes on inimesed viirusega nakatunud. Tihti välditakse ja diskrimineeritakse neid inimesi ümberkaudsete elanike poolt, mõningatel juhtudel visatakse neid kividega ja esineb süütamisi“. Siiski suudavad kirikud LML-i rahvuskomitee „Train the Trainer“-programmi abil läbi viia ennetustööd.
Boliivia kiriku juht, president Emilio Aslla Flores pidas ettekande põlisrahvaste õigustest ja selgitas, et tema kodumaal rikutakse kõige enam õigluse, tervise ja haridusega seotud inimõigusi. Martin Knopp (Prantsusmaa) kõneles religioonidevahelisest kampaaniast „Paastumine kliima pärast“ ja kliimaõiglusest. Vajalik olevat paradigmavahetus, „elustiili muutus, et tekitataks vähem CO2-te ja elataks keskonnasõbralikumalt“. Diakoonia üheks ülesandeks on Knoppi sõnul „muuta ühiskonna olemust, kui see viib ebaõiglusele ja ohustab vaeseid ja nõrgemaid inimesi“.
Godfrey Kalugendo (Tansaania) pidas ettekande kiriklikust eestkoste või huvikaitse (advocacy) liikumisest, osutades, et kirikud peavad nende eest seisma, kes on ühiskonnast välja tõugatud. „Vaesus süveneb hoolimata uutest võimalustest, mis Aafrikas ärksalt avanevad ja rahvamajanduslikust edust mitmel pool“. Õp Imad M. D. Haddad Jordaania ja Püha Maa Evangeelsest Luterlikust kirikust rõhutas, et tähtis element huvikaitsetöö jaoks on haridus, eesmärgiga kasvatada uut põlvkonda, kes on võimeline „teisi mõistma ja aktsepteerima ning üheskoos parema olukorra nimel vaeva nägema“. „Huvikaitse on õppimis- ja õppeprotsess. Protsess, mis nõuab kannatust. Seetõtte ärge kaotage julgust, vaid tegutsege jätkuvalt Jumala tahte kohaselt parema elu nimel,“ sõnas Haddad.
LML-i Misjoni ja Arengu osakonna direktor dr Carlos Bock osutas, et diakoonia kuulub „Jeesuse Kristuse kiriku olemuslikku keskmesse. Diakoona tähendab hädasolijate teenimist, haigete, vaeste ja kannatajate, ühiskonna piiril olijate toetamist“.
Järgmised virtuaalsed diakooniakonverentsid toimuvad aastal 2016, keskendudes teemadele, mis aitavad kaasa rahule ja õiglusele ühiskonnas.
Allikas: Luterlik Maailmaliit
