Kord küsiti Uku Masingult, mis on tema paljudest tegevusvaldkondadest talle kõige olulisem – kas erinevate usundite uurimine, teoloogia või hoopis luuletamine. „Tegelikult on need kõik üks ja sama asi,“ vastas Masing. Nii ongi. Inimene, kes on taibanud, et „maailm on üks läbi kõige“ (Marcus Aurelius), ei saa enam lõhkuda tervikut erinevateks isoleeritud segmentideks, millel pole teineteisega midagi ühist. Erinevad valdkonnad, nagu seda on teadus, religioon, filosoofia ja kunst, on tema jaoks vaid erinevad teed ühe ja sama olemisterviku taipamiseks, erinevad pinnad ühe ja sama tõelisuse väljendamiseks. Ja ometi on mõned killud tervikust omavahel rohkem seotud kui teised. Luule ja religioon (ning seda mõtestav ja tõlgendav teoloogia) on teineteisega sügavamalt ja olemuslikumalt seotud kui nii mõnedki muud vaimuelu valdkonnad.

Esmalt ei ole ilmselt juhuslik, et suur osa (ja seejuures vanem osa) inimkonna religioossetest tekstidest on ühtlasi luuletekstid – mõtleme kas või India „Rigvedale“[1], muinas-pärsia usundi püha raamatu „Avesta“[2] vanimatele kihistustele (mis on keeleliselt Veeda hümnidega lähedalt suguluses ja pärinevad samuti „aarjalaste“ nime all tuntud indoeuroopa hõimudelt), Muistse Mesopotaamia hümnidele (nagu seda on näiteks kuningas Gudea templihümn[3]) või ka Vana Testamendi poeetilistele tekstidele (millest tuntuimad on psalmid ja Ülemlaul), Uue Testamendi arvukatele lauludele ja nende fragmentidele (mille Sitz im Leben[4]) oli kristlik jumalateenistus), Saalomoni oodidele[5], Manilaste lauluraamatule[6] või ka näiteks Koraanile. Kuigi Muhammad rõhutab, et ta ei ole luuletaja, on Koraani uurijad ometi veendunud, et ta kasutas oma sõnumi edastamiseks stiili- ja vormivõtteid, mida kasutasid ka vana-araabia luuletajad. Araabia-, pärsia- ja türgikeelne religioosne luule, mis on seotud islamis sufismi nime all tuntud müstilise suundumusega, on paljude tõlgete kaudu meilgi tuntud[7]. Uue Testamendi teadlane Joachim Jeremias juhib tähelepanu sellele, et ka näiteks Meie Isa palve on aramea keeles, Jeesuse emakeeles, riimuvate sõnalõppudega, mistõttu ka Jeesust võib pidada luuletajaks.

Piiri tõmbamine vaimuliku ja ilmaliku luule (aga ka vaimuliku ja ilmaliku kirjanduse, muusika ja kunsti) vahele on mu meelest sageli kunstlik ja meelevaldne. Vaimulik ei ole ilmtingimata vaid kirjandus, mis kasutab religiooni terminoloogiat või religioossetest baastekstidest laenatud lugusid ja tegelasi, vaid igasugune kirjandus, mis kõneleb sellest, „mis inimest tingimatult puudutab“ (Paul Tillich). Vahel suudab mõni ilmalikuks nimetatud romaan, jutustus või luuletus kõnelda viimasest palju vahetumalt ja sügavamalt, kui nii mõnigi religioosset terminoloogiat kasutav kirjandusteos. Olen nõus Uku Masinguga, kui ta ütleb, et ulmekirjandus on 20. sajandi tõeline vaimulik kirjandus. Näiteks inglise füüsiku ja astronoomi Arthur C. Clarke’i ulmeromaan „Linn ja tähed“ (eesti k: Tallinn 1981) väljendab mu meelest kristlikku lunastusõpetust palju mõjuvamalt, kui seda teeb nii mõnigi piiblitsitaatidest kubisev traktaat. Kultuuri lahterdamine vaimulikuks ja ilmalikuks illustreerib Masingu arvates vaid maailma „kahestamist“, mida ta pidas „indogermaani mõtteviisi“ suurimaks veaks. Hoopis teises seoses on maailma jagamist vaimulikuks ja ilmalikuks sfääriks kritiseerinud teoloog Dietrich Bonhoeffer, kelle meelest „religioosse mõtteviisi“ (Bonhoefferi termin) suurim eksitus peitub selles, et see nõuab inimeselt elamist ja mõtlemist n-ö kahes ruumis samaaegselt – ilmalikus ja religioosses – mille tulemuseks on isiksuse lõhenemine[8]. Bonhoefferi meelest on evangeelium rõõmusõnum sellest, et „kahe ruumi aeg on möödas“ – kui Jumal sünnib inimeseks, lakkavad olemast sakraalne ja profaanne kui teineteist välistavad vastandid ja seepärast ei peaks Bonhoefferi meelest „täisealiseks saanud maailmas“ (Bonhoefferi väljend) kõnelema enam ka vaimulikest asjadest mingis erilises religioosses keeles, vaid otsima vanadele religioossetele mõistetele uusi vasteid, mis inimest paremini kõnetaksid. Kuid tuleme tagasi luule juurde.

Luule olemuslik seos religiooniga ei ilmne vaid selles, et religioossed tekstid kasutavad poeetilisi vormi- ja stiilivõtteid, vaid on sisuline – nii religioon kui ka luule kasutavad kujundlikku, metafoorset keelt. Sellele tõigale juhtis tähelepanu juba religiooniteaduse isaks peetud Friedrich Max Müller, kes rajas sellele kogu oma teooria religiooni tekkimisest. Religiooni aluseks on tema jaoks (nagu ka Schleiermacheri jaoks, kellest ta on ilmselgelt mõjutatud) küll universumi kaemus, kuid viimast vahendab keel. Mülleri arvates tekkis usund (koos mütoloogiaga) hetkel, mil inimene hakkas universumi kaemust väljendama metafooride abil, unustades aga aja jooksul metafooride kujundliku loomuse. Religioosse keele metafoorset ja sümboolset loomust on rõhutatud ikka ja jälle läbi kogu kristluse ajaloo. Tänaseks on selle tunnustamine teoloogias valdav[9]. Küllaltki radikaalselt väljendub teoloog Paul Tillich, kes ütleb, et kõik see, mida me Jumalast räägime, on sümboolne. Ainult lause „Kõik, mida me Jumalast räägime, on sümboolne“, ei ole sümboolne[10]. Sellega vihjab Tillich ühele olulisele seigale, mis on mu meelest olnud põhjuseks hulgale arusaamatustele ja eksitustele kristliku (aga üleüldse religioosse) mõtlemise ajaloos.

Erinevate mõttesuundade olemasolu ühe ja sama usundi sees on möödapääsmatu ja möödapääsmatu on seegi, et n-ö enamusseisukohad, st seisukohad, mida tunnustab suurem enamus ühe religiooni järgijaid, kujunevad välja erinevate seisukohtade esindajate dialoogi ja diskussiooni tulemusena. Nõnda on see olnud nii budismi kui ka ristiusu ajaloos. Möödapääsmatu on olnud ilmselt seegi, et mõlemas maailmausundis on see toonud kaasa ka organisatsioonilise lõhenemise (budismi lõhenemine hinajaana ja mahajaana haruks[11]; erinevaid kristoloogiaid tunnistavate kirikute tekkimine kristluses[12]). Religioonide õpetuslikud väited (nagu dogmad kristluses) ei ole suvalised – need sõnastatakse väga paljude inimeste pikaajalise mõttetöö tulemusena ja ka pretensioon tõe tunnetamisele ja väljendamisele kuulub iga tõelise religiooni olemusse. Ent nii mõnedki õpetuslikud vaidlused ei oleks kujunenud ilmselt õpetuslikeks konfliktideks ega põhjustanud osaduse katkemist ühe ja sama religiooni järgijate vahel, kui vaidlejad oleksid endale piisavalt teadvustanud religioosse keele sümboolset ja metafoorset iseloomu. Probleem ei ole selles, et religioossed inimesed on veendunud, et on olemas absoluutne tõde, ja isegi mitte selles, et nad usuvad, et viimane on ennast kord ajas (või korduvalt – sõltuvalt konkreetsest usundist) inimestele avaldanud resp ilmutanud. Küll aga on probleem selles, et erinevate usundite järgijad on kippunud (ja kipuvad üha) oma ütlusi selle tõe kohta samastama tõe endaga, st nad omistavad oma õpetuslikele väidetele absoluutsuse. Kuid teoloogilisest vaatenurgast, mis teeb kvalitatiivset vahet Looja ja loodu vahel, ei saa inimeste poolt sõnastatul ega tehtul lihtsalt olla absoluutset kehtivust, sest inimene ei ole absoluutne. Õigus on apostel Paulusel, kui ta ütleb, et kõik see, mida me praegu Jumalast taipame, on selle kõrval, milline on Jumal tõeliselt, otsekui tuhm kujutis antiikaegses metallpeeglis (1Kr 13:12). Ent sellest ei tohiks teha siduvat õpetuslauset – see on poeetiline metafoor, luulekujund, sest ka tekst, millest see pärineb (1Kr 13) on poeetiline tekst – algkristlik laul, mis on tuntud „Armastuse ülemlaulu“ nime all.

Usutõdede väljendamiseks on olemas mitu võimalust – neid saab sõnastada nii abstraktsete mõistete (nagu Kolmainsuse dogma puhul räägitakse „olemusest“, mis on filosoofiast laenatud termin), poeetiliste kujundite (nagu Nikaia usutunnistuses öeldakse, et Kristus on „valgus Valgusest“) kui ka visuaalsete representatsioonide (maalid, skulptuurid) abil. Kõigi nende kasutamine on õigustatud ja põhjendatud, kuid metafooridel ja kujunditel on abstraktsete mõistete suhtes siiski üks eelis – nad kõnetavad inimest vahetumalt kui abstraktsioonid ja puudutavad ka meie hingekeeli. Ent vahel on vaja kasutada poeetilisi kujundeid ka seetõttu, et need on mitmetähenduslikumad kui abstraktsed mõisted ja annavad võimaluse viidata olulistele asjadele ka olukorras, kus religiooni- resp kirikupoliitiline situatsioon ei soosi asjadest otse rääkimist. Lõpetangi keskaegse pärsia luuletaja Umar Hajjami sõnadega, kes vastab küsimusele, miks ta kasutab oma luuletustes mitmemõttelisi sümboleid, nii:

Maailma saladus mu kirjades on viisil varjatul,
ei teda otse öelda ajal saa, mis alatu ja hull.
Kui pole selle rahva hulgas ühtegi, kes mõistaks mind,
ei ainsat sõna või ma öelda sellest, mis on mõttes mul[13].