Eile, 25. septembril, kaitses Elo Süld Tartu Ülikooli senati saalis doktoritöö „Muhammad, der Gesandte Gottes, und Paulus, der Gesandte Christi. Ein Vergleich der Berufungs- und offenbarungsgeschichtlichen Vorstellungen mit Bezug auf die islamische sowie die biblische Tradition“ („Muhamed, Jumala saadik, ja Paulus, Kristuse saadik. Kutsumis- ja ilmutuslooliste ettekujutuste võrdlus, toetudes islami- ja piiblitraditsioonile“) ja sai filosoofiadoktori (usuteadus) kraadi.
Doktoritöö juhendajad olid professor Stefan Schreiner Tübingeni Karl Eberhardi Ülikoolist ja dotsent Peeter Roosimaa Tartu Ülikoolist, oponeerisid professor Dieter Sänger Kieli Christian-Albrechti Ülikoolist ja professor Jaakko Hämeen-Anttila Helsingi Ülikoolist.
Värske doktor Elo Süld, foto: Urmas Nõmmik
Töö kokkuvõte: uurimuse eesmärk on esitada islami ja kristluse ilmutusloolisi perspektiive arvestav sünkrooniline võrdlus Muhamedi ja Pauluse ilmutuse arusaamade vahel. Võrdlust läbi viies arvestatakse, et ilmutuslool on Koraanis ja apostel Pauluse kirjades universaalne õndsuslooline tähendus. Töö üheks hüpoteesiks on, et nii Koraani kui ka Pauluse õndsuslugu lähtub juutlik-piibellikust taustast, kusjuures mõlemad tõlgendavad seda traditsiooni omamoodi ja saavad ise juutlik-piibellikust traditsioonist mõjutusi. Muhamedi ja Pauluse võrdluseks kasutatakse töös peale Koraani ja Pauluse kirjade peamiselt kristlikke religiooniloolisi islami-interpretatsioone. Esitatakse ka islami-sisene perspektiiv. Muhamedi ja Pauluse tekstide kõrval võrreldakse Muhamedi pilti islami traditsioonis ja Pauluse pilti varakristlikus traditsioonis.
Uurimuses asetatakse kutsumislugude kaudu Muhamed ja Paulus laiemasse õndsusloolisse konteksti. Ilmutusteema käsitlemisel näitab töö esiteks seda, et nii Muhamedi kui ka Pauluse enesemõistmine on seotud nende ilmutusekäsitlusega. Muhamed ja Paulus omistavad eelnevale ilmutusele erineva tähtsuse ja tähenduse: Koraan toonitab ilmutuse ühtsust, mistõttu on eelneval Koraaniga sama oluline tähtsus. Iga prohvetiga tegi Jumal sarnase lepingu. Pauluse jaoks ei ole aga eelneval ilmutusel lunastavat ja õndsusttoovat tähtsust. Paulus ei kõnele eelnevate (vanatestamentlike) kirjutistega seoses ilmutusest. Pigem on neis antud tõotus ja Kristuses toimuvas ilmutuses läheb see tõotus täide. Paulus toonitab, et uus leping Kristuses on vanast lepingust parem. Koraanis me ei näe lineaarselt arenevat ilmutusekäsitlust. Ilmutuslugu esitatakse ühetaoliste ja üksteise kõrval asetsevate sündmustena. Muhamed mõistab ilmutust tsüklilisena ja see on kerügmaatilise tähendusega. Paulus seevastu mõistab ilmutust tüpoloogiliselt. Ta lähtub ilmutuse tõlgendamisel Kristuse-sündmusest (Christusereignis). Koraanis me ei näe mitte mingit antiteetilist lähenemist prohvetite suktsessioonile, prohvetid on Muhamedi jaoks referents-suurused. Pauluse jaoks on nad aga tüpoloogilised tulevikule osutavad isikud, kellega samastutakse.
Allikas: Tartu Ülikooli usuteaduskond
