Arvamused

Uku Masing, Valik avaldamata luuletusi

Masing311. augustil möödub 105 aastat eesti luuletaja ja teoloogi Uku Masingu (1909–1985) sünnist. Avaldame sel puhul valiku tema seniavaldamata luuletusi, mis pärinevad nn algkäsikirjast, kuhu talletas ta oma loomingut igapäevaste sissekannete kaupa. Algkäsikiri hõlmab ajavahemikku 1930–1945, koondades seega tekste viieteistkümnest aastast. Selle mahuka luulekäsikirja alusel koostas Masing hiljem, 1940ndatel, pärast sõja-aastaid Nõukogude ühiskonnas töötuks jäänuna, käsikirjalisi luulekogusid. Tekstid ilmuvad Uku Masingu Kolleegiumi loal ning need valis välja ja seadis avaldamisvalmis Külliki Kuusk.

 

Sina oled juulikuu lõpul lõigatud rukkivihk,
kesse Sind kogub ei tea, aga mu käed on side
ja yle mõtete lendavad pikatiivused linnud
otsekui unenäod hämara õhtu veerul.

Aga mu käed on side, sydatalvel põimitud valmis
halliks muutund, sadakorda murdund on iga kõrs
just nagu leinaja hääl viimses matuselaulu salmis,
ikka ta mõtleb: ei mahu köitesse ära rasked pääd.

(7. IV 35)

 

Õndsate nimed on pöörikuu tuuled
suve ja kevade vahepääl.
Tunnil, kui lehina liiguvad Jumala huuled,
õhtuna väriseb lugev hääl,
nad ärkavad just nagu karusamblast
habestunud kuuseokste seast
ja pikkamisi lainetavad läbi taeva.

Aga Jumala kumeralt kämblalt
otsekui pinguli purjelt laeva
lendavad nendega inglite parved.

Iga täht sel pikal, lõolaulukärmel teel
tunneb võdisedes lõhna kullerkupu,
tuulehoog ta valgusesse viskab oma ehted
ning ta virvendab kui laine vaiksel veel,
kuhu ainult surnu eluks igaveseks upub.
Kiiremalt kui lehevari sinetaval rohul
möödub sulgund kullerkupu tuule ingel,
ja ta kiidulaulu viis kui marus kasetohul
tunneb et on uni hää ta õndsal hingel.

Tähed sätendavad maiseid lõhnu saates
ära yhe teise järgi otsatusist kaugemalle,
aga õndsad ise on kuuvalgest kootud paates
taeva vaiksel merel ja ei tea kui ligi Talle.

Ja mu Jumala kumeralt kämblalt
otsekui hõbedast taotud vene
tõusevad noorkuu säravad sarved.

(13. VI 35)

 

Sinu silmad on nagu hiina hauavaasid,
nagu killud kreetlaste lossest,
ja see, kes nad hauda mattis,
ja see, kes valas neisse lõhnavat õli
läänemineja jaoks
ja viivuks veel kruusi pihuga kattis,
enne kui päiksesse tagasi läks,
tundes tyhja õli kan(d)nud õla. –
Eks seesinane ela Su silmade taga.

Ja mina olen lapsena kuulnud ta nime,
eks ta lennelnud just nagu kivitäks,
nyyd aga, nyyd ta on kauge kella kõla,
mida enam mu syda viisiks ei jaga
ega mäleta midagi muud
kui, et nagu õunapuu õied mustale teele
pimedusse, kus pole vasekat kuud
maale, millest ei jää midagi meele,
pudenesid palved kruusile
ja nende taga võdises lootus ylestõusmise ime.

Siis, kui matja viivuks veel kruusi pihuga kattis,
enne kui vaikides tagasi päiksesse läks.

(14. VI 35)

 

Aita mind austada õieti Sind, ristikupõldudest lõhnav, mu Jumal.
Vaata, tõstan käed nagu tullitand lind,
punaste pilvede kustuval kumal
tõstan sydamevere,
aga ikka on kusagil heidikmaa,
ämblikuvõrgust aed
ja pole here
mu keha, mis laiali minna ei saa
ning silmadel kyllap on kaed.

Miks ma pean ootama enese kadu,
et Sind õieti tänada
selle eest, mis oli,
milleks isuma teisiti radu
selleks, et säravaks manada
ennast mul oleks voli?
Või miks pean ootama vihmast liiva,
et Sind kiita iga päeva eest,
mis oma kuldkollase tiiva
tõstab läbi igast teest.

Kas ei võiks ma igal siis veerengul
avali olla Su pale ees
nagu tulest punasem moon,
kas mitte iga raja siis pöörangul
olla huilgav ja metsik mees,
kes hyyab: Ae, Sulle enda ma toon!
Kas mitte teada, et oled mu juures
nii suur, et Su võdisev käsi
ulatab silmapiirist teise,
ja nii väike kui uures
veroonikaõiel väriheina ja nõgeste seas?
Ei ma Sind vaatamast väsi
oma lokkavalt tuulduvas eas!
Oh, ja võiksid ometi olla
kodune nagu mu aiatee
õunapuu oksade all:
yhele äärele pillatud karukolla,
teisel moonid ja mungalilled.

Miks siis mitte Sa olla ei võiks see mooniõis
nõnda tumepunane öösises tuules,
mille võib tõmmata enda poole,
õnnistada kollakaid ääri.
Kyllap kuskil ehk seisab: Ta seda kord võis,
siis kui elasid hommikust õhtuni tuules,
ja Jumala hoole
jätsid endas kõik vääri.
Kõik sõnad olid äkki Su suus,
veresooned kerged kui kiired pilved
ning olid ise endale uus.

Aga nyyd, miks ei leia ma Sind, kuuseokastest võrk
iga oma puu ja pilvelapse sydame ees.
Miks ma olen nii nõrk,
et öelda ei julge:
oled siin, oled minule hää!

(3. VII 35)

 

Tuul täna öösel mõtleb lendu minna kuule,
seepärast uhke jumega on asparaagus
ja minu syda pajuvile tõstab suule.

Kõik väravad on ammu talle tehtud lahti
ja pikisilmi vaatavad nyyd pärnad raagus
neist, keda viimast korda puutu temal mahti.

Vist läheb nõnda ta, et sellest pole neilgi aimu
ja ma ei näe, kas täna kuu on täis maailmalõppu,
sest suured varjud vaevavad mu väsind vaimu

ja tean: nad iialgi ei lähe minu silmist ära,
seepärast, kohkudes kui kuulen kylma kõppu,
saan armastada ainult tuules hõbesära.

(30. I 36)

 

HOMMIKUL KODU

Tuvid lendlevad mu ymber
ja puudutavad tiibadega mu pulstunud juukseid.
On alles noor hommik ja päike kaugel
ja tilluke tuulehoog võngutab lehti,
mängib päikeselappidega murul
nagu väikene tui,
kes nii julgelt laskub mu õlale,
nokaga sasib mu juukseid
tasakesi, alles noorena, alles unes kudrutades
mingit kauget laulu,
mis kaob yle liiliate ja reseedade
unustet aias,
kus mu pää ymber
oreoolina lendavad tuvid valged ja mustad,
klabistavad põuas väsinud tiibu
ja tuikudes kahisevad nende yle
haavad ja väsinud paplid ning kuumas
kolletavad haiged pärnapuud.

Tuid lendavad mu poole,
nopivad ära mult rõõmuivad
ja lendavad tagasi uniselt
kitsast teed, vahel haabu ja papleid.

Yle raugeva tuule on puude tydinud nutt.

25. VII 25 (23. II 36)

 

ÕHTUL HEINAMAAL

Kymme päeva on olnud põuda
ja nyyd pikil sammel läbi udu kasvab kuu
ja taga taevaste on nähtamatud tähed,
kus rahu, vaikus, õnnelikkus,
kuid mitte siin.
Paks kaste magab yle kanarbiku puna
ja rohutirtsude sirina
nagu yle kahkjasklaasise kuu kulmu,
kulmu kui kollase neitsi
on sinkjad vaikivad pilved.

Eemal tehakse tuld.
Vaikides poeb suitsujuga
läbi rohusirtsude tirina, kõikjal metsas
imbub läbi vaikuse ja udu
nagu minu hing Jumala poole.

Kaugel löödi kirikukella,
ysna tasa. Kesköö ju!

25. VII 25 (23. II 36)

 

Nõiu mind! Täna on kuuvalge öö
ja Sinu käsivarred on nõnda kuldkollased
nagu sel, kes pääkohal hoiab valkjat šaamani trummi
ja puusadel kliriseb hõberombidest vöö
tähtede keskel.

Vaata, ma tahaksin aiaks saada,
millesse Sina hakkad tegema radu
ja kuski käänakul tunned, et taevas on kummi,
kuid tolle oja taga kynnab põldu kadu
mähitud sõrmi.

Nõiu mind! Et ma tunneksin enda aia,
kus Sinu paljad varbad enam ei valuta
ega pole vaja lagedat laia
kandade jaoks. Et ei paluta
enam sammaldand onne ja tullitand maanteid.

Kuule, kui ytled, et olen, siis alati kardan
usalda Sind. Sest Sa kahtlema hakkad
kui ma usun ja kysid, kas õieti tundsid.
Ja Sinu kahtlus on nagu pikanokaga lind,
kes uuristab augu igasse puusse
ja näeb hästi; yle oja tuleb kyndes kadu
mähitud sõrmi.

(31. III 36)

 

Uku Masing (1909-1985) oli luuletuste kirjutamise ajal Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika õppejõud, luuletaja ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English