Artiklid

Tõest sünoptilistes evangeeliumites ja Apostlite tegude raamatus, 1. osa

Angela Aljas

„Jeesus on Tee, Tõde ja Elu, nähtav osa nähtamatust Jumalast. Ta on tee Isa juurde oma õpetuse ja eeskuju kaudu. Ta on tõde, sest Ta annab inimkonnale teada, kes on Jumal. Ta on elu, kuna ta kannab endas jumalikku vitaalsust, millest ka inimene võib jõudu ammutada“ (Fanny de Sivers 2000, 179).

Osundatud Johannese evangeeliumi lõik kuulub kahtlemata kõige tuntumate kirjakohtade hulka Uues Testamendis. Jeesuse ütluses tee, tõe ja elu kohta kuuluvad need kolm sõna lahutamatult kokku, kuid kas leiame neid sõnu ka mujalt Pühakirjast ja kas ka üksikult? Jah, näiteks Johannese evangeeliumis vestlevad Jeesus ja Pilaatus tõe üle (Jh 18:37). Jeesus ütleb: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.“ Pilaatus küsib temalt vastuseta jäänud küsimuse: „Mis on tõde?“ Pilaatuse küsimus kajab aastatuhandete järel ikka veel inimkonna hulgas.

Kui proovida sõnale „tõde“ tähendust anda tänapäeva mõistes, siis esmapilgul tundub see lihtne. Kui lühidalt öelda, siis tõde on sõnade ja tegude vaheline kooskõla: tõde on see, kuidas asjad tegelikult on. Tuntud on eesti vanasõnad, mis kõnelevad tõest: „Tõde tõuseb, vale vajub“, „Räägi tõtt ja vihka valet“, „Näputäis tõtt on parem kui sületäis valet“, „Nagu sool supile, nõnda tõde jutule“. Teame ka ütlust, et igaühel võib olla oma tõde. Oleme kuulnud Plinius vanema väljendit in vino veritas – „veinis peitub tõde“[1]. Johannese evangeeliumis (8:32) kõneleb Jeesus rahvale templis ning lausub neile: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“.

Siinse artikli eesmärgiks on aga jätta Johannese traditsioon nimme kõrvale ja vaadelda, kuidas on sünoptiline traditsioon kasutanud sõna „tõde“ ning kuidas ta seda mõistab. Põhjenduseks võib tuua kasvõi selle, et teoloogilistes leksikonides leiavad sõna „tõde“ ja selle tuletised käsitlemist üldiselt Uues Testamendis, Pauluse kirjades ja Johannese kirjanduses, kuid eraldi sünoptilist pärimust ei käsitleta.

 

Sõna alētheia tähendus

Andrus Tool võtab kokku nii: kreeka sõna alētheia on pärit verbitüvest lēthein, mis tähendab ʻvarjule jätma’. Eesliide a- tähendab eitust, ilmaütlemist. Sõna alētheia tähendus on niisiis: varjamatus, varjujäämatus. Tõde on midagi, mis on välja toodud varjumusest ja moonutusest (Koch 1969, 75). Selles tõesusekäsituses on eeldatud, et igasugune ilmsus on määratletud oma vastandi kaudu, varjamatus käib koos varjulejäämisega. Kõige varasemates tekstides, mis kreeka keeles meieni on jõudnud, esineb see sõna veel peamiselt seoses kõnelemisega, lausumisega. Vastandsõna oli pseudos, mis tähendab ʻvale, pettus’ (Lepajõe 2000, 107). Üsna varakult kantakse sõna üle asjadele endile, ehk teisiti üteldes, olevale endale.

Sõnaraamatute järgi tähendab kreeka sõna alētheia järgmist (Liddell-Scott; Bauer 1971; Lepajõe 2000):

I. tõde: tõde, tõelisus, tõele vastavus

1.1. tõde kui vastand valele. Rääkima kogu tõde millestki, rääkima tõtt. (Mk 5:33; Ap 26:25).

1.2. Tõde, reaalsus kui vastand näilikkusele. Tegelikkus, reaalsus, tõelisus.

1.3. Määrsõna (adverbi) kasutus – tē alētheia, ep’ alētheias (tõeliselt, tõepoolest), met’ alētheias, kat’ alētheian.

II tõearmastus, tõemeelsus; avameelsus, siirus; otsekohesus. Ka otsekohesus; ustavus, usaldusväärsus.

alēthinostõene, tõeline, tõele vastav; ehtne; usaldatav; paikapidav; tõemeelne.

 

Sõnast alētheia Uues Testamendis

Sünoptilises pärimustikus on sõna „tõde“ leidnud suhteliselt vähe kasutamist, eriti võrreldes näiteks sõnadega „tee“ ja „elu“. Sama tulemuse saame, kui võrdleme alētheia esinemist Johannesel ja Paulusel, kes kasutavad seda sõna ja selle vorme sagedamini kui kõik Uue Testamendi autorid kokku. See osutab tõe mõiste tähtsusele nende autorite teostes (Piper 1981, 716).

Uues Testamendis on sõna alētheia kasutamine Septuaginta ja hellenistliku keskkonna mõju all, kuid sellel on sarnasusi ka Vana Testamendi sõnaga ’emet. Johannese evangeeliumis omandab tõe probleem lausa keskse koha. Jeesus ütleb ikka ja jälle, et Jumal on „tõeline“ (Jh 3:33; 7:28; 8:26; 17:3). Jumala teed (Ilm 15:3), tema kohtumõistmised (Ilm 16:7) ja tema sõnad (Jh 17:17) on tõde, s.t tema plaani kohased. Kõige iseloomulikum Johannese arusaamale tõest on fraas „tõde tegema“ (poieō tēn alētheian; Jh 3:21; 1Jh 1:6). See tähendab, et tõde ei ole tõestatud väide, mille tagajärjel keegi teeb mingeid teatud asju, vaid pigem jumalik impulss, mida usklik teoks teeb (vrd Ilm 22:7). (Piper 1981, 716.) Paulus võib kutsuda evangeeliumi üldiselt alētheia, mida ta tõendab ka oma tegevusega („tõe avaldamine“ 2Kr 4:2). Paulus kasutab väljendeid „kuulekas evangeeliumile“ (Rm 10:16) ja „tõele kuulekas olema“ (Gl 5:7); evangeeliumi kuulutamist võib ta nimetada „tõe sõnaks“ (2Kr 6:7; Kl 1:5; Ef 1:13) ja kristlaseks saamist  „tõe tundmisele tulemiseks“ või „mõistmiseks“ (1Tm 2:4; 2Tm 3:7). „Tõde“ esineb „õige õpetuse“ kontekstis, eriti eksituste, eksimuste vastu (1Tm 6:5; 2Tm 2:18; 3:8; 4:4; Tt 1:14). (Bultmann 1993, 242–247.)

Nüüd pöördume aga sünoptilise traditsiooni poole.

 

„Tõtt rääkima“

Mk 5:25–34; Mt 9:18–26; Lk 8:40–56

Veritõbise naise tervistamise lugu on paigutatud Jairuse tütre ülesäratamise loo sisse. Kõigi kolme evangelisti jutustustel on sarnane ülesehitus: kaks lugu on ühte põimunud. Peajutustus – Jairuse tütre ülesäratamine (Mk 5:21–24 + 5:35–43) – esitab elu teema. Selle sisse on Markus mahutanud tõde käsitleva jutustuse veritõbise naise tervistamisest (Mk 5:25–34).

Loole eelnevatest sündmustest nähtub, et Jeesus kuulutab Galileas, Geneetsareti järve ääres. Tekstist selgub, et Jeesust võttis vastu suur rahvahulk, teda oli juba oodatud ning rüselus oli suur. Sellises olukorras tullakse Jeesuse juurde palvega aidata surevat tütart.[2] Jeesus läheb palujaga kaasa. Nüüd kasutab veritõbine naine juhust ning puudutab Jeesuse kuube[3], sest ta usub, et see võib teda tervistada[4]. Jeesus tundis, et „vägi oli temast välja läinud“. Ta hakkas otsima isikut, kes teda puudutanud oli. Naine[5] püüab küll end peita, kuid näeb, et see on asjatu. Ta jutustab kogu tõe oma haigusest[6], mille laad takistas teda tulemast avalikult abi paluma. Mk 5:33 on meid huvitav sõna: „Naine langes Jeesuse ette ja rääkis talle kogu tõe[7] (pasan tēn alētheian)“. Sõna esineb siin kõige otsesemas tähenduses: naine räägib Jeesusele tõtt, ta ei varja midagi ega moonuta tõde.

Mõlema, Jairuse tütre ja veritõbise naise, olukord oli lootusetu. Jeesus aga lausus naisele: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!“ (Mk 5:34; Lk 8:48). Samuti ütleb Jeesus ka Jairusele: „Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!“ (Lk 8:50). Jeesus toob päästmise, elu ja rahu mõlemale lootusetule naisele. Jeesus teeb naisele selgeks, et mitte puudutus ei ravinud teda terveks, vaid naise usk (Tärk 1993, 174). Usk on palju enam kui vaid usk imeravijasse. Need lood on räägitud selleks, et usk võiks lugeja südames sündida. Usk saab täielikuks ainult isiklikus vahekorras Jeesusega (Schweizer 1979, 120). Lugejate tähelepanu koondatakse usule, mis usub, et Jumalale pole midagi võimatu, isegi mitte võit surma üle (samas, 122).[8]

 

Ap 26:1–32

Apostlite tegude raamatus on lugu Paulusest kuningas Agrippa ees. Paulus on vangistatud ning viibib Kaisareas. Jeruusalemma ülempreestrid ja juutide peamehed nõuavad Pauluse saatmist Jeruusalemma, et saaks teda teel hukata. Maavalitseja Festus korraldab Paulusele kohtupidamise, kuid juudid ei suuda tema süüd tõestada, ning Paulus palub keisri kohut. Festusele saabuvad külla kuningas Heroodes Agrippa II[9] ja Berenike[10]. Kuningas Agrippast kõneldakse, et ta oli kursis Palestiinas toimunuga ning juutluse asjade ekspert. Festus annab selle keerulise protsessi kuningale otsustada. Paulus oletab, et Agrippa usub prohvetite ennustustesse, kuigi ta ei ole usklik juut (Munck 1967, 237, 244j).

Paulus esitab oma kaitsekõnet nagu misjonijutlust. Festus katkestab Pauluse seal, kus ta kõneleb, et surnuist ülestõusmine on alanud Jeesuse ülestõusmises. Ülestõusmisest räägib Luukas Pauluse kirjade kohaselt. Festuse meelest oli Pauluse kõne surnute ülestõusmisest absurdne, meeletu, mõistusevastane (Nikolainen 1985, 214–223). Paulus protesteerib selle vastu, et Festus teda hullumeelseks peab. Ta pöördub kuninga poole, kinnitades: ei, räägin alētheias, ʻtõsiseid’ sõnu (Ap 26:25). Sõna-sõnalt: ma lausun kaineid ja mõõdukaid sõnu (Fitzmyer 1998). Nii maavalitseja Festus kui kuningas Agrippa tunnistavad Pauluse süüst puhtaks, kuid kuna Paulus on nõudnud keisri kohut, siis peab ta sinna minema.

Vana Testamendi kirjakohad kõnelevad samuti tõe rääkimisest: „See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt“ (Ps 15:2; ka Js 33:15). Vahel öeldakse aga, et inimesed põlgavad seda, kes räägib tõtt (Am 5:10). Klaus Koch ütleb, et kui on küsimuse all, kes räägib tõtt, siis heebrealase jaoks selgitab tõe välja tulevik. Näiteks vaidluses õnnetuseprohveti Jeremija ja õnneprohveti Hananja vahel (Jr 28), kus prohvetit kuulutavad vastukäivaid ennustusi, argumenteerib israeliit Jeremija sel juhul nõnda: prohvetisõna täideminekust tuntakse prohvet ära, kas ta on läkitatud Jahve poolt tões või mitte. Seeba kuninganna tunnistab: „See kõne oli tõsi, mis ma oma maal kuulsin“ (1Kn 10:6; 2Aj 9:5). (Koch 1969, 70.)

 

Mk 12:28–34; Mt 22:34–40; Lk 10:25–29[11]

Kirjakohas kiusab kirjatundja Jeesust küsimusega suurimast käsust. Evangeeliumi sündmustiku järgi on Jeesuse juures juba käinud ülempreestrid, variserid, heroodeslased, saduserid. Igal „parteil“ on oma küsimus Jeesuse kiusamiseks. Kirjatundja küsib: „Milline on kõige esimene käsk?“[12] Vastuses ühendab Jeesus iisraellastele tuntud pühakirjakohad (5Ms 6:4–9; 11:13–21; 3Ms 19:18; 4Ms 15:37–41). Iga juudi mees pidi retsiteerima neid kui oma usutunnistust igal hommikul ja õhtul (Schweizer 1979, 250; Salumaa 2001, 182). Jeesus seostab armastuse Jumala vastu armastusega ligimese vastu: „Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega /…/ ja armasta oma ligimest nagu iseennast!“[13] Ta mitte ainult ei kõrvuta, vaid võrdsustab need käsunõuded nii, et ei saa olla üht ilma teiseta.

Markuse evangeeliumis järgneb kirjatundja vastus: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt (ep’ alētheias), tema on Ainus ja ei ole teist peale tema“ (Mk 12:32). Kirjatundja jääb Jeesuse vastusega rahule (Haapa 1975, 198; Tärk 1993, 408). Tegelikult on see üllatav, et juudi kirjatundja kiitis Jeesuse „õpetuse“ heaks. See on ka ainus koht evangeeliumites, kus seaduseõpetaja on Jeesusega ühel meelel (Schweizer 1979, 251). Ametliku juudi käsuseletuse järgi oli kolm asja, millel püsib kogu maailm, nimelt käsuõpetus, ohvritalitused ja armulikud teod. See kirjatundja nägi, et armastuse osutamine on tähtsam kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid. Nii on juba prohvet Hoosea kaudu vahendatud ilmutust Jumala tahtest: „Ma tahan halastust, mitte ohvreid“ (vrd Mt 12:7 ja Ho 6:6) (Salumaa 2001, 182).

 

Sõnade alēthēs, alēthinos kasutamine

Mk 12:13–17; Mt 22:15–22; Lk 20:20–26

Perikoobi kohaselt kiusavad[14] variserid ja heroodeslased[15] Jeesust küsimusega maksurahast[16]. Sündmus toimus Jeruusalemmas Jeesuse viimastel elupäevadel, kui ta viibis templis ja õpetas rahvast. Kõik sünoptilised evangeeliumid kirjeldavad meile seda juhtumit.

Lähenedes Jeesusele, alustavad kiusajad esmalt meelitusega: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule,[17] vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt.“ Siin on ühes salmis koos koguni kaks korda uuritav sõna: variserid nimetavad Jeesust alēthēs, ʻtõemeelseks’ (usaldatavaks, õigeks), ning tunnistavad, et Jeesus õpetab Jumala teed ep’ alētheias, ʻtõepäraselt’ (Mk 12:13; Lk 20:21) või en alētheia, ʻtões’ (Mt 22:16).

Osvald Tärk mängib kirjakoha seletuses sõnaga „tõde“: Targad loodavad Jeesust kergesti „sisse vedada“. Kui need nimetasid teda tõearmastajaks, siis oli selge, et need mehed olid tõearmastusest kaugel. Jeesuse vihkajadki tunnistasid ta ausust, kartmatust ja erapooletust. „Jeesus nägi, et need mehed ei ole tulnud otsima tõde, vaid koguma süüdistusmaterjali. Nende sõnad ja motiivid polnud kooskõlas“ (Tärk 1993, 395).

 

Ap 12:9

Apostlite tegude raamatus kasutatakse samuti sõna alēthēs – ʻtõeline, tõsi; tõemeelne; usaldatav; ehtne’ (Lepajõe 2000, 11). Ingel viis Peetruse vangikongist välja „ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust“.

 

Lk 16:1–18

Siin leidub tähendamissõna kavalast majapidajast ja rikkuse õigest kasutamisest.[18] Kirjakohas öeldakse: „Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist“ (alēthinos, s 11). Majapidaja kasutas mammonat[19] suuremeelselt, et teha endale sõpru. „Ülekohtust mammonat“ on võrreldud „tõelisega“. Kui sa oled ustav väikestes asjades, oled seda ka suurtes asjades. Kui ülekohtune, siis nii väikestes kui suurtes asjades. Ülekohtust mammonat on kirjeldatud kui seda, „mis kuulub teistele“. Siin kätkeb piibellik mõte, et selle maailma asjad tulevad Jumalalt ning ei ole meie omad. „Tõelist“ on kirjeldatud kui seda, „mis on meie oma“. Tõlgitakse ka „see, mis on tõelise väärtusega“, „tõeline rikkus“. Arthur Just soovitab tõlkida „tõelised rikkused“ lihtsalt „tõelise“ asemel, mis meenutab meile „taevaseid aardeid“ (12:33). Kristus on taevane varandus. Olla ustav majapidaja tõelistele asjadele tähendab olla saladuste majapidaja, s.t õpetus juhib ristimisele ja seejärel kutsub Õhtusöömaajale. Justi kohaselt soovitab Scharleman, et „tõeline“ tähendab kindlasti elutee (õpetuse) teadmist, mis teeb Kristuse järgijatest valguse lapsed. Viimase rea mõte oleks: „Kui te pole olnud ustavad raha kasutamises, mis ei ole teie oma (kink Jumalalt) ja on väga ajutine asi, siis kes saab teid usaldada tõeliste asjade juurde, elu teadmise juurde. (Just 1997, 618–620).

 



[1] Sentensi teine pool seevastu pole kuigi tuntud – in aqua sanitas – „kuid vees peitub tervis“.

[2] Matteuse loos on tüdruk juba surnud, ning tal palutakse tütar üles äratada.

[3] See, mida Mt 9:20 ja Lk 8:44 naine puudutas, on kreeka keeles kraspedon, mida Lepajõe (2000) tõlgib ʻäär, rõivapalistus’ kui ka ʻpalvetups’. Arthur Just kirjeldab, et Vanas Testamendis (4Ms 15:38–39; 5Ms 22:12) oli käsk panna palvetupsud ehk hõlmatutid rüüle, et iisraellased mäletaksid Jumala käske ning täidaksid neid. Tervenemise ime on ka prohvetiennustuse täitumine (Sk 8:20–23), mis räägib võõrastest, kes haaravad kinni Juuda mehe hõlmatuttidest, et õppida tundma tõelist Jumalat (Just 1996, 372).

[4] Ta polnud ainus, kes uskus, et Jeesuse puudutamine võib terveks teha; mitmes kirjakohas öeldakse, et rahvas tungles Jeesuse ümber ning haiged tema ümber proovisid teda puudutada, et terveks saada (Lk 6:19; Mk 3:10). Selles väljendub rahvapärane usk maagiasse ja maagilistesse toimingutesse. Ka Vanas Testamendis on taolisi näiteid: Süüria kindral Naaman arvas, et prohvet Eliisa võtab temalt pidalitõve ära puudutuse kaudu (2Kn 5:11).

[5] Nikodeemuse evangeeliumi järgi oli naise nimi Veronika (Berenike). Kirikuloolane Eusebios (4. saj) teab, et naise kodulinn olevat olnud Kaisarea Filippi. Seal oli maja, mille ees oli kivist alusel kaks pronksist kuju – üks figuur püüdis teist puudutada. Seal olevatki naine elanud. Schweizeri sõnul oli naine mõne hilisema tunnistuse kohaselt Edessa printsess (Tärk 1993, 176; Schweizer 1979, 117).

[6] Naine peitis end, sest Moosese seaduse järgi oli ta roojane (3Ms 12; 15:25). „Vereläte“ tähendab naise emaka kohta kasutatavat peitenimetust Vanas Testamendis (3Ms 20:18). Mistahes verejooks tegi naise roojaseks, ta ei tohtinud viibida jumalateenistusel ja pidi vältima teise inimese puudutamist. Ka ei tohtinud ta olla abielulises vahekorras. See seletab meile, et naine oli tegelikult ühiskonnast välja tõugatu, kellega ei tohtinud tegemist teha. Vanas Testamendis on vere kaotamine elujõu kaotamine, elu kaotamine (1Ms 9:4–5; 3Ms 17:11–14) (Haapa1975, 85; Just 1996, 371–372).

[7] Luukal on märgitud, et naine kuulutas „kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud“ (Lk 8:47).

[8] Sünoptikute teadete põhjal on Jeesuse imed märgiks saabuvast Jumalariigist, milles ilmneb tema messiaanlikkus. Imede eelduseks on aga ka usk. Naatsaretis saab Jeesus teha vähe imesid, sest puudub usk (Mt 13:58). Imet ei tee võimalikuks mitte teatavate vahendite või sõnade tundmine, vaid isiklik side Jumala ja inimese vahel (Kroll 2002, 233jj).

[9] Heroodes Agrippa II – Agrippa I poeg, kes valitses väikest kuningriiki Palestiina põhjaosas 50–94 pKr. Tema õed olid Berenike ja Drusilla. Drusilla abikaasa oli maavalitseja Felix (Uus Testament ja Psalmid 1990, 665; Munck 1967, 237).

[10] Berenike – (ladinapäraselt Veronica) oli Agrippa II õde, Khalkise kuninga lesk ning lahutatud kiliiklasest „kuningast“, oli kolinud Agrippa õukonda. Tol ajal andis see tunnistust verepilastuslikest suhetest, kuid Luukas ei ole selle mingit tähelepanu pööranud (Nikolainen 1985, 214j).

[11] Luukal on suurima käsu küsimus pandud erinevasse raamistusse ja situatsiooni, nii et tekib küsimus, kas poleks õigem näha seal eripärimust, mitte aga paralleeli.

[12] Rabid eristasid suurema ja väiksema tähtsusega käskusid. Otsiti käsku, mis kaaluks üles kõik teised käsud (Schweizer 1979, 250; vrd Salumaa 2001, 182).

[13] Jeesus ei öelnud tegelikult midagi, mida Iisrael poleks juba läbi seaduse teadnud. Käsk sai uue tähenduse, kui „teine“ käsk asetati esimese kõrvale. Rabi Akiba, kes suri märtrina 135 pKr, on öelnud „Armastada oma ligimest nagu iseennast /…/, see on tähtis seadus“, kuid ta ei seostanud seda esimese käsuga. Alexandria Philon, hellenistlik juut Jeesuse kaasajast, on kõnelenud kahest põhilisest õpetusest: „Üks kohustusest Jumala vastu vagaduse ja pühaduse kaudu, teine kohustus inimeste vastu inimlikkuse ja õigluse kaudu“ (Seadused II, 63). Tema kasutas sõna „ligimene“ selgesõnaliselt kõigi inimeste suhtes, kuigi Vanas Testamendis mõeldi selle all ainult juudi kodanikke. Need kaks käsku olid asetatud teineteise kõrvale Kaheteistkümne patriarhi testamendis (Issaskar 5:2; 7:6; vrd Daan 5:3; Sebulon 5:1j; Benjamin 3:3) (Schweizer 1979, 250). Viimati nimetatud teos kuulub pseudepigraafide hulka ja on juudi päritoluga kirjutis, mida on kristlaste poolt töödeldud (Weiser 1994, 169).

[14] Luuka evangeeliumis on kiusajate kavatsus kõige otsesemalt välja toodud: „Nad läkitasid Jeesust varitsema nuhke, kes pidid teesklema õigeid, et teda tabada mõne sõna pealt, nii et nad võiksid ta anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda“ (Lk 20:20).

[15] Variseride ehk eraldunute loosungiks oli Seaduse range järgimine ja väliseks tunnuseks hoidumine kõigest mittejuudilikust, kõigest ebapuhtast, kõigist kokkupuuteist paganate, patuste ja seaduserikkujatega. Heroodeslased olid isikud, kes kuulusid kuningas Heroodese pooldajate hulka. Muidu vastandlikud leerid olid Jeesuse küsimuses üksmeelel.

[16] Juudid olid arvamisel, et paganlikule Roomale maksude maksmine oli neile usuliseks teotuseks. Juuda ja Samaaria allusid alates 6. aastast pKr otseselt Rooma maavalitsejale. Nendel aladel oli kehtestatud isikumaks ehk pearaha, mida igaüks pidi maksma, nii mehed kui naised. Maksu suurus oli üks teenar aastas, mis võrdus lihttöölise päevapalgaga. Selle sümboolne tähendus oli aga juutidele olulisem, sest see näitas nende allumist paganlikule Rooma keisrile.

[17] Vanatestamentlik ütlus „ei vaata isiku peale“ on õiguskeel (juriidiline), mis kirjeldab Jumalat õiglase kohtunikuna (5Ms 10:17). Jumal ei ole erapoolik (Nikolainen 1985, 94).

[18] Tähendamissõna on Luuka eriaines, seda ei esine teistes evangeeliumites, küll aga on palju paralleele üksikutele ütetele sellest loost. Sama loo salmile 13 on paralleeltekst Mt 6:24, ja see käsitleb kahe isanda teenimise võimatust.

[19] Sõna mamōnas on arvatavasti kreeka keelde tulnud kas heebrea mammon’ist või aramea mamona’st. Vana Testamendi heebrea tekstis sõna ei esine, kuid seda leidub Qumrani kirjanduses (1QS 6:2; 1Q27; CD 14:20) ja aramea keeles (11QtgJob 11:[8] = HbrJob 27:17), sõna esineb ka hilisemates targumides. On pakutud erinevaid etümoloogilisi seletusi („midagi peidetut“, „küllus“, „usaldus“), kuid need on kõik ebatõenäolised. Parim seletus sõnale on, et see tuleneb sõnast maqtāl ʻkindel, usaldatav olema’; võib tähendada: „see, millele keegi oma usalduse paneb“ (Fitzmyer 1985, 1109). Ka Arthur Just kinnitab, et sõna „mammon“ on tulnud samast sõnajuurest, „see, mida saab usaldada“. Teha sõpru ülekohtuse mammona abil tähendab kahtlemata almuste andmist. Need, kes saavad armuande, saavad sinu sõpradeks, kuna sina oled olnud armuline (Just 1997, 618).

 

Artikli 2. osa koos viidatud kirjanduse nimekirjaga ilmub 22. augustil. Artikkel tugineb autori EELK Usuteaduse Instituudis kaitstud diplomitööle ning selle seadis avaldamisküpseks Urmas Nõmmik.

 

Angela Aljas (1970) on Kaitseväe õhuseiredivisjoni kantselei juhataja ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English