„Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena“ (Rm 12:11).

Nii innustas apostel Paulus oma kirjas Rooma kristlasi, kelle seas oli nii juudikristlasi kui ka paganakristlasi. Jukka Thuréni Rooma kirja kommentaari järgi oli Rooma kiri suunatud nendele koguduseliikmetele, kes elasid „õiges, apostlikus usus“, kuid peale tagakiusamisi elasid ja tegutsesid eraldi kogudustena. Pauluse eesmärgiks oli esmalt kaitsta oma usulisi tõekspidamisi ja veendumusi roomlaste seas, aga teisalt valmistada ette järgmist misjonireisi Hispaaniasse ning ühtlasi luua Rooma üks ühtne ja tugev kristlik kogudus. Kuid seejuures ei unustanud Paulus ülesannet – kuulutada evangeeliumi üha uutele rahvastele erinevates maades. Selle Pauluse ambitsioonika plaani taustal on ilmselgelt ülestõusnud Jeesuse Kristuse käsk: „Minge tehke jüngriteks kõik rahvad ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teile käskinud!“ (Mt 28:19–20a). Tuleb tõdeda, et Paulus teenis Jumalat suure innuga ja väsimatult kuni oma surmani… Ta pärandas kristlastele „õige usu juhised“ kirjade kujul ning kristlus levis kõikjale maailma paljude rahvaste hulka. Ilmselgelt õnnistas Jumal tema ettevõtmisi ja tema Jumala teenimine oli viljakas!

Mõned head aastad tagasi järgisin minagi suure innuga Kristuse ristimise ja usukuulutamise käsku. Minu sooviks oli samuti viia võimalikult paljude laste ja noorteni sõnum Jeesusest Kristusest ja tema lunastusteost. Ma tahtsin, et koguduse pühapäevakool ja noortetöö kasvaks ning koonduks kiriku juurde. Selle nimel nägin ka palju vaeva. Koostasin programme, tegin koolitusi abilistele, kirjutasin juhendeid, õppematerjale ja palju muudki. Tööd ja vaeva ega ka aega sellele kulutada ei pidanud ma kalliks.

Ühel talveõhtul pidin taaskord minema noori abilisi koolitama, viiekümne kilomeetri kaugusele kodust. Ikka selleks, et rõõmusõnum Jeesusest paljude lasteni võiks jõuda. Teekonna alguses püüdsin meenutada, kas võtsin teekannu pliidilt, „tulelt“ ära või mitte. Otsustasin tagasi pöörduda, et seda kontrollida. Parem karta kui pärast kahetseda! Mõeldud, tehtud. Kodus selgus, et mure oli asjatu. Tuli oli kinni keeratud ja teekann turvaliselt eemaldatud. Kuid nüüd tuli kiirustada teel, et õigeks ajaks õigesse kohta jõuda…

Tallinn-Tartu maanteel sõitis sellel tuisusel pärastlõunal mitu masinat ja nende ees üks aeglane massiivne tsisternauto. Kui sobiv hetk kätte jõudis, alustasin kiiret möödasõitu. Kuid libe tee ja tuisk „tõmbasid“ mind mu autoga tsisternauto rataste alla. Imelisel kombel jõudsin siiski autoga kraavipervele, kuid sealt edasi ninali kraavi põhja. Olin üksinda maantee ääres kraavis, ümberringi põllud, tühjus ja tuisk. Oli selge, et koolitust tegema seekord ei jõua.

Imed jätkusid. Mõne minuti möödudes saabusid sündmuskohale ootamatult politseinikud, kes võtsid mu oma sooja politseiautosse ja hakkasid kiiresti abistama. Nad aitasid tellida puksiirauto, sulgesid maanteelõigu õnnetusepaigas, kutsusid möödasõitva suure metsaveoauto autot kraavist välja tõmbama.

Samal ajal istusin mina oma mehe autos ja vaatasin toimuvat pealt kui unenäos. Sel tuisusel ja tuulisel õhtul jõudsime õnnelikult koju tagasi just täpselt selleks kellaks, kui tuli minna lapsele lasteaeda järgi… Siis mõistsin, et Jumal oli päästnud mind imelisel viisil kindlast surmast!

Sellest imelisest pääsemisest sai minu elu õppetund. Mõistsin väga isiklikult ja sügavalt Jumala tahet oma elus. Auahne ja ennasthävitav eluviis ei olnud Jumalale meelepärane. Mõistsin, et olin elanud pettekujutlustes, võib öelda, isegi müüdis – sellises müüdis, mille olin iseendale loonud. Jumal tuli ja näitas mulle suuremeelselt ning võimsalt oma „sõrmega“, kust peab algama minu isiklik Jumala teenimine. See on see, mis Talle loeb ja tähtis on – minu kodust!

Olen oma elus mõelnud palju nii Jumala teenimise kui ka jumalateenistuse olemuse üle. Mis on siis Jumala teenimine? Mida Jumal tegelikult inimeselt ootab? Kas samasugust eneseohverdust kui Pauluselt?

Am 5:21–22 alusel ei nõua Jumal meilt ohvreid. Ta tahab, et meie teeniksime Teda oma eluga. Richar Lamey kinnitab oma artiklis „Mis on jumalateenistus?“, et jumalateenistus on ELU. Ta juhib tähelepanu sellele, et kristlased on „märgistatud“ ristimärgiga ristimisel. Ja kõik, mida me teeme ka oma igapäevases elus, on Jumala teenimine. Olgu see siis koolis, tööl, mängides, kodus või mujal. Me teenime Jumalat, sest me kuulume Talle. Me ei saa kristlust võtta seljast kui üleriiet ja visata seda soovi korral minema. Või siis tagasi panna, kui seda ise tahame. Kuna me kuulume Jumalale, oleme Kristuse poolt lunastatud ja täidetud tema Püha Vaimuga, seetõttu on terve meie elu Jumala teenimine.

Lamey juhib tähelepanu sellele, et ka jumalateenistuse käsitlust ümbritsevad tihti müütilised arusaamad. Nii näiteks piiratakse kergekäeliselt jumalateenistuse mõistet lihtsalt pühapäeva hommikul kirikus toimuva teenistusega. Samas on jumalateenistusel kindlasti ka laiem tähendus. Ta kirjeldab seda kaunilt: „Jumalateenistus on Jumalale väärtuse andmine.“ See tähendab, et me anname siiralt Talle vastu seda, mida ta väärib. See on meie katse valmistada rõõmu Jumalale, elades tema nimel ja tema auks.

Nii tuleb meil kristlastena iga päev analüüsida, missugustest soovidest ja eesmärkidest on meie elu ja teod kantud. Kas me ehk oma innukas Jumala teenimises ei ole eksiteele sattunud? Või kas me ehk pole endale loonud müüte ja kujutelmi sellest, mida Jumal meilt ootab ja soovib? Kõige tähtsam on ehk see, et me ei muutuks Jeesuse jüngrite sarnaseks. Nende sarnaseks, kes elasid Temaga päevast päeva koos, kuid sellele vaatamata ei mõistnud, mis oli Jeesuse elu ja tegevuse tõeline eesmärk. Samuti peaksime mõtlema sügavalt selle üle, kas Jumal vajab või soovib meilt selliseid ohvreid, nagu Paulus oma eeskujuga näitas. Kas on tänapäeval kõige olulisem jõuda iga inimeseni Jumala Sõnaga? Võib-olla rõõmustab Jumal eelkõige selle üle, kui olla tõeliselt olemas oma pere jaoks ning teenida eelkõige just lähedasi.

Kindlasti võib aga väita, et tõeline Jumala teenimine ei piirdu ainult pühapäevase jumalateenistusega kirikuruumis ja kristlaste ringis. See peab olema oluline osa igaühe igapäevastest valikutest ja väljenduma igas otsuses, ka näiliselt kõige vähemtähtsamas.

Ka prohvet Miika on öelnud: „Tema on sulle andnud teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga!“ (Mi 6:8).

Just nii teenigemgi Issandat tüdimatult innuga ja vaimult tulisena, seejuures analüüsides oma eesmärke ja kuulates Jumala tahet iga päev ning kõikjal!

Ulvi Uutar (1973) on EELK Põltsamaa koguduse laste- ja noortetöö juht.