Foto: Ergo Naab
Maailm muutub ja meie koos temaga. Ka kristlaste ja teoloogidena ei pääse me muutustest. Vahel on muutused nii kiired ja etteaimamatud, et need tekitavad ebakindlustunnet. Ometi ei tohiks me jääda kinni sellesse tundesse, vaid vaatama ettepoole ja küsima endalt, kuidas saame me kristlaste ja teoloogidena, kirikuna, täita paremini oma missiooni – anda tunnistust Evangeeliumist kui Jumala ainulaadest ja ainukordsest ilmutusest Jeesuses Kristuses ja Tema päästvast toimimisest meie heaks.
Tänases ajakirja Kirik & Teoloogia numbris ilmub esimene osa Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemustest „Amet – ordinatsioon – episkope“, mis käsitleb kiriklikku ametit kui vahendit kiriku ülesande täitmiseks. Dokumendis tõdetakse, et kuigi kiriklik amet on jäänud oma põhiolemuselt samaks, mis ta on olnud läbi aegade – „Sõna ja sakramendi ametiks“ –, on ometi muutunud selle ameti väline kuju ning ka ameti teoloogiline mõistmine. Et olla tõhusaks vahendiks Evangeeliumi tunnistamisel, peab kiriklik amet olema dokumendi sõnul avatud uutele väljakutsetele ja, mis peamine, selle kandjad, kelleks on nii ordineeritud kui ka kogu kristlaskond, peaksid enda jaoks ikka ja uuesti läbi mõtlema, kuidas teostada kiriklikku ametit nii, et see aitaks paremini kaasa Evangeeliumi tunnistamisele ning kristlaste vahelise osaduse süvendamisele.
Järelemõtlemine kiriku aluse, kuju ja missiooni üle on iga kristlase ülesanne, ent eriliselt on see teoloogide ülesanne. Ent teoloogiatki puudutavad muutused – nii muutused kirikus (ja kirikutes) kui ühiskonnas. Viimastest räägib seoses Tartu Ülikooli stuktuurireformiga tänases arvamusloos Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Riho Altnurme, kes tõdeb rõõmuga, et vaatamata teatud muutustele otsustusprotsessides, millega usuteaduskond peab nüüdest arvestama hakkama (teaduskonnast saab suurema struktuuriüksuse, valdkonna osa), võib usuteaduskond säilitada oma nime ja seega ka identiteedi. Ajakirja Kirik & Teoloogia toimetus on veendunud, et sellisena saab Tartu Ülikooli usuteaduskond kui akadeemilise teoloogia tähtsaim keskus Eestis täita paremini ülesandeid, mida tal teoloogilise hariduse andjana ja teoloogilise uurimistöö eestvedajana täita tuleb, ning teenida sel viisil nii meie kirikut kui ka ühiskonda.
Kõige eelneva juures võime olla õnnelikud, et elame praegu omal maal rahus ning võime rahus teenida Jumalat. Kahjuks ei ole see nii mõnel pool mujal maailmas. Meist mitte kaugel, Ukrainas, käib sõda. See on olukord, milles kirik ja teoloogia samuti muutub. Kirikute liikmed lähevad sõtta, kirik õnnistab sõttaminejaid, mõnikord kutsubki kirik üles minema sõtta. See tekitab vastuolusid kristluses, talumatut segadust kristlaste hinges. Saame aru, et tegelikult puudutab see ka meid siin, justkui rahus elades. Meiegi oleme sõjas. Kuidas seda teeme? Kuidas sellega hakkama saame? Nii küsib Kirik & Teoloogia toimetuse liige Orenti Mägi loos pealkirjaga „Si vis pacem, para bellum“.
Tänases jutluses räägib EELK Nõmme Rahu koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi rektor Ove Sander teokast usust ja töökast armastusest, suunates lugejat vaatama Jumalasse ja iseendasse. Ennast uurides avastame, et meil on veel palju puudu ja oleme kaugel täiusest, kuid Kristusesse vaadates saame usuliselt motiveeritud ja julgust täita kiriku prohvetlikku rolli ühiskonnas nii, et usk saab nähtavaks tegudes. Seejuures on peamiselt põhjust rääkida Jumala armastuse tegudest ja tegutsemisest kirikus ja tema liikmete juures.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, „Amet – ordinatsioon – episkope (1. osa)“.
Riho Altnurme, „Uus aasta teoloogidele“.
Orenti Mägi, „Si vis pacem, para bellum“.
Ove Sander, „Teokast usust (1Ts 1:2–3)“.
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
