Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus.

Dokumendi leiab ühte PDF-faili koondatult siit. – Toim.

Saateks eestikeelsele väljaandele

Teemal „Amet – ordinatsioon – episkope“ toimunud Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) õpetuskõneluse tulemuse suhtes langetati otsus EKOE 7. täiskogul (20.–26.9.2012) Firenzes.

Leuenbergi konkordia nimetab ameti ja ordinatsiooniga seonduvat näitena küsimustest, mille mõistmise ja praktika osas leidub evangeelsetes konfessioonides kirikuid mittelahutavaid erinevusi. Kuna ordinatsioonide vastastikkune tunnustamine on Leuenbergi konkordia kohaselt üks kirikuosaduse keskseid elemente, on ametimõistmise ja -praktikaga seotud küsimusi EKOE-s korduvalt käsitletud. Juba aastal 1976 võeti päevakavva õpetuskõnelus teemal „Amet – ametid – teenimisviisid – ordinatsioon“. Aastal 1987 võeti EKOE täiskogul vastu kahed teesid – nn Neuendettelsau teesid ja nn Tampere teesid. Ka 1994. aastal vastuvõetud õpetuskõneluse tulemus teemal „Jeesuse Kristuse kirik“ sisaldab peatükki, mis käsitleb ameti küsimust. Täieliku üksmeeleni neis dokumentides aga ei jõuta. Seetõttu otsustas EKOE 2006. aasta täiskogu teemaga uuesti tegeleda. Sellega sooviti süvendada ja arendada edasi põhilises osas valitsevat üksmeelt ning ühtlasi toetada oikumeenilisi kõnelusi teiste konfessioonidega. Siinkohal oli ennekõike üleval episkope küsimus, mille tähtsus on oikumeenilistes diskussioonides viimastel aastakümnetel kasvanud, kuid mida EKOE ei olnud seni lähemalt käsitlenud. Ühtlasi sooviti sellega süvendada EKOE kirikute osadust, kuna hoolimata ordinatsioonide vastastikkusest tunnustamisest on ametikandjate vahetamisel EKOE kirikutes jätkuvalt takistusi, mh erinevuste tõttu, mis puudutavad ameti struktuure ja ordinatsiooniga seotud regulatsioone.

Õpetuskõnelus viidi läbi nõnda, et kõigepealt moodustati väike algatusrühm, mis koostas esialgse teksti. Suurem, representatiivselt moodustatud õpetuskõneluse töörühm töötles seda põhjalikult kahe konsultatsiooni käigus ning lõpliku viimistluse andis redaktsioonirühm. Dokumendi eelnõu saadeti EKOE liikmeskirikutele kommenteerimiseks ning saadud tagasiside põhjal teksti revideeriti. EKOE 7. täiskogul arutati teksti töörühmades ja plenaaristungitel ning mõningaid muudatusettepanekuid on lõpptekstis arvestatud. Ühtlasi otsustas täiskogu teksti staatuse üle. Täiskogu otsus on dokumendi alguses täiskujul ära toodud. Tugevaima tunnustuse osalisteks said teksti 2. ja 3. osa (Avaldus ja Soovitused). Tekstile lisatud Materjalikogu soovitati seevastu lihtsalt tähele panna. Materjalikogu sisaldab ajaloolist ülevaadet ametist ja ametistruktuuridest ning käsitleb mõningaid vaidlusaluseid küsimusi, ilma pretendeerimata lõpliku lahenduse esitamisele. Avaldus sisaldab aga seda, mida EKOE kirikutel on võimalik ameti, ordinatsiooni ja episkope kohta ühiselt ütelda. Nõnda püüab see toetada nii evangeelsete kirikute üksteisemõistmist kui markeerida ühise positsiooni piirjooni suhtluses teiste kristlike kirikute ja traditsioonidega. Sellisena soovib tekst süvendada EKOE liikmeskirikute osadust. Õpetuskõneluse tulemuse avaldamine on seotud lootusega, et see ärgitab viljakaid diskussioone nii kirikus kui teoloogias. Tekst koostati algselt inglise keeles ning tõlgiti kohe teistesse EKOE ametlikesse keeltesse (saksa ja prantsuse keelde). Dokument on ilmunud EKOE ametlikus kakskeelses nn Leuenbergi tekstide sarjas (kogumikus Amt, Ordination, Episkopé und theologische Ausbildung / Ministry, ordination, episkopé and theological education, Leuenberger Texte / Leuenberg Documents Nr 13, Im Auftrag des Rates der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa / Mandated by the Council of the Community of Protestant Churches in Europe, Herausgegeben von / edited by Michael Bünker, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2013; käesolev saatesõna kasutab kogumiku saateteksti).

Eestikeelne tõlge on ingliskeelsest originaalist. Allikana kasutatud oikumeeniliste põhitekstide tsitaatide puhul on tõlge nende koostamise algsest keelest. Teksti tõlkijateks on Thomas-Andreas Põder (ptk 1), Kadri Lääs (ptk 2–4.2.1) ning Anne Burghardt (ptk 4.2.2–4.2.7). Teksti on toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ning keeleliselt Urmas Nõmmik. Teksti eestikeelse tõlke avaldamine toimub koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumi välissuhete komisjoniga. Olulise oikumeenilise dokumendi ilmumine eesti keeles võiks olla heaks toeks teoloogilisele mõttevahetusele nii meie evangeelses luterlikus kirikus kui laiemale kristlike kirikute vahelisele diskussioonile Eestis. Abiks võiks see aga olla igale kristlasele ning õigupoolest ka igale Eesti inimesele, kes soovib paremini mõista kristliku usu ja elu iseloomu.

Thomas-Andreas Põder

EKOE nõukogu liige

Amet – ordinatsioon – episkope

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

Lõppversioon 2012

EKOE 7. täiskogu (Firenze, 20.–26.9.2012) otsused

1. Täiskogu tänab kõiki 2009. aasta konsultatsioonil osalenuid ja redaktsioonirühma dokumendi „Amet – ordinatsioon – episkope“ väljatöötamise eest.

2. Täiskogu tervitab dokumendi avarat arutelu liikmeskirikutes ning on tänulik erisustega kommentaaride eest; nende läbivaatamist on võetud lõppversioonis arvesse.

3. Täiskogu võtab vastu avalduse ning soovitused ja juhib kirikute tähelepanu ka materjalikogule.

4. Täiskogu kutsub kirikuid avalduse üle arutlema ning arvestama sellega nii kirikusisestes diskussioonides kui kõnelustes teiste kirikute ja traditsioonidega.

Sisu

1.1. Väljakutse
1.2. Diskussiooni seis EKOE sees
1.3. Käesoleva dokumendi eesmärk ja ülesehitus
1.4. Ühine arusaam ja mitmekesisuse piirid EKOE sees
1.4.1. Kiriku alus, kuju ja missioon
1.4.2. Erinevuse piirid
1.5. Õpetuskõneluse hermeneutilised alused
1.5.1. Ühtsus lepitatud mitmekesisuses
1.5.2. Ameti, ordinatsiooni ja episkope evangeelse mõistmise kriteeriumid
1.5.2.1. Pühakirjale vastavuse kriteerium
1.5.2.2. Tegelikkusele vastavuse kriteerium

2. Avaldus
2.1. Kiriku missioon
2.2. Amet kirikus
2.2.1. Kogu Jumala rahva amet ja ametite kord
2.2.2. Sõna ja sakramentide amet (ministerium verbi)
2.2.3. Diakoonia amet
2.2.4. Vanemate amet kui episkope ameti element
2.2.5. Erinevad ametite struktuurid kirikutes
2.2.6. Sugu ja seksuaalne orientatsioon ühenduses ametitega
2.3. Ordinatsioon ning sõna ja sakramentide amet
2.3.1. Ordinatsiooni tähendus
2.3.2. Ordinatsiooni terminoloogia ja praktika
2.4. Episkope amet ja praktika
2.4.1. Episkope tähendus ja funktsioon
2.4.2. Episkope kui jagatud vastutus kirikus

3. Soovitused

4. Materjalikogu
4.1. Ajalooline ülevaade
4.1.1. Uus Testament
4.1.2. Kirik antiik- ja keskajal
4.1.3. Reformatsioon
4.1.4. Edasised arengud uusajal
4.1.5. Ajalooliste andmete hindamine
4.2. Eriprobleemide diskussioon
4.2.1. „Kõigi usklike preesterlus“
4.2.2. „Ametite kord“
4.2.3. Naiste ja meeste amet
4.2.4. Amet ja homoseksuaalsus
4.2.5. Ordinatsiooni tähendus
4.2.6. Episkope tähendus ja olulisus
4.2.7. Leuenbergi, Meisseni, Porvoo ja Reully küsimused

Põhiallikate lühendid

Õpetuskõnelusel osalejad

1. Sissejuhatus

1. Arusaam ametist ja ordinatsioonist, seotult episkope küsimusega, kuulub oikumeeniliste kõneluste tsentraalsete küsimuste hulka. Selle teema kallal edasitöötamine on tungivalt vajalik mitte üksnes süvendamaks kirikuosadust Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas (EKOE), vaid samuti teiste kirikute ja konfessioonidega toimuvate dialoogidega ühenduses, eriti nende luterlike kirikutega, mis seni ei ole Leuenbergi konkordiale alla kirjutanud, aga ka Anglikaani Osadusega, Roomakatoliku Kirikuga ja ortodoksi kirikutega.

1.1. Väljakutse

2. Nagu juba fikseeritud Leuenbergi konkordias (LK), ei ole erinevustel ametite korras ning ordinatsiooni mõistmisel ja praktikal liikmeskirikute seas „kirikuid lahutavat tähendust“ (LK 39). See tähendab, et ühenduses selliste küsimustega ei tühista õpetuse ja korra mitmekesisus nende seas kirikuosadust. Sellest hoolimata kinnitavad EKOE kirikud LK 39-ga, et uurivad neid küsimusi, eriti kui need kuuluvad „õpetuslike erinevuste [hulka], mis esinevad osalevate kirikute sees ja vahel“. See kohustus on osa kirikute jagatud ülesandest „tunnista[da] ja teeni[da] […] üheskoos ning püü[elda] saavutatud osaduse tugevdamise ja süvendamise poole“ (LK 35).

3. Dokument „Jeesuse Kristuse Kirik“, mille võttis 1994. aastal vastu Leuenbergi Kirikuosaduse (nüüd Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas) 4. täiskogu, võttis kokku esimese ringi kõnelusi, mis puudutasid ametit ja ameteid kirikus. Dokument konstateeris, et Leuenbergi Kirikuosaduse kirikute seas ei ole üksmeelt veel saavutatud, kuid ollakse „teel üksmeele poole“ (ptk I.2.5.1.1).

4. Erinevused ametite kujundamises ja korraldamises ning ordinatsiooni mõistmises ja praktikas, hoolimata sellest, et ei sea kahtluse alla kirikuosadust sõnas ja sakramendis, võivad siiski osutuda takistusteks ühisele tunnistamisele ja teenimisele. Muu hulgas on nähtud erinevaid veendumusi seoses homoseksuaalsete ordineerimisega ning, vähestel puhkudel, ordinatsiooni piiramisega üksnes meestele koormana kirikutevahelisele osadusele ning konfessionaalsetele ühendustele nagu Luterlik Maailmaliit ja Reformeeritud Kirikute Maailmaosadus. See tähendab, et ehkki ei nõuta ühesugusust, võib edasine lähenemine olla kirikuosaduse süvendamisele abiks. See on seda enam tõsi, kuivõrd EKOE tegevuskavas on „ülesehitusliku ja õigusliku kuju edasine areng“, mille eesmärgis on „siduvuse tugevdamine“.^[1] Mitmekesisuse legitiimsus, aga ka mitmekesisuse piirid vajavad edasist kaalumist (vt allpool ptk 1.4).

5. Lisaks sisemise selgituse vajadusele esitab ka avaram oikumeeniline kontekst Euroopa evangeelsetele kirikutele väljakutse tegeleda ameti, ordinatsiooni ja episkope küsimustega. Ühelt poolt peaksid nad sõnastama ühiselt põhiveendumusi, mis neid nende küsimustega ühenduses seovad, ning tõstma neid teadlikult esile. Teiselt poolt peaksid nad töötama oma üksmeele süvendamiseks, eriti juhtudel, kus ühepoolsed otsused on põhjustanud oikumeenilistes suhetes konflikti ja pingeid. Üheks näiteks on siin diskussioon, mille vallandas nii Evangeelse Kiriku Saksamaal (EKD) sees kui suhtes Rooma-Katoliku Kirikuga, Ühendatud Evangeelse Luterliku Kiriku Saksamaal (VELKD) piiskoppide konverentsi hiljutine dokument ordinatsioonist ja volitamisest.^[2] See näide teeb selgeks, kui tähtis on edasine töö selle teema kallal. Ka peavad EKOE kirikud arutama uusi oikumeenilisi arenguid, nagu näiteks kirikliku osaduse uued mudelid anglikaani kirikute ja EKOE kirikute vahel, s.t Meisseni avaldust, Porvoo ühisavaldust ja Reuilly ühisavaldust.

1.2. Diskussiooni seis EKOE sees

6. Leuenbergi konkordia viitas ameti küsimusele artiklis 13, kus seisab: „Kiriku ülesandeks on seda evangeeliumi edasi anda jutluse suulise sõna, üksikisikutele suunatud tõotuse ning ristimise ja armulaua kaudu. Kuulutuses, ristimises ja armulauas on Jeesus Kristus Püha Vaimu kaudu kohalolev. Nii saab inimesele osaks õigeksmõist Kristuses ning nii kogub Issand oma kogudust. Ta tegutseb seejuures mitmesuguste ametite ja teenimisviiside ning oma koguduse kõigi liikmete tunnistuse kaudu.“ Peale selle nimetab konkordia ametit ja ordinatsiooni nende õpetuserinevuste seas, mis nõuavad edasist käsitlemist (LK 39, vt ülal nr 2).

7. Neuendettelsau teesid üksmeele kohta „Ameti ja ordinatsiooni“ (1982/1986) küsimustes kujutavad endast esimest sammu selles edasises töös. Lähtudes luterliku ja reformeeritud reformatsiooni põhilistest õpetustest (seisukohavõttudest), tuvastavad nad evangeelsete kirikute vahel ulatusliku ühisarusaama, mis puudutab ametite mõistmist ja struktuuri, ordinatsiooni mõistmist ja praktikat ning ühtlasi „episkope teenimisviisi“ (vrd tsitaate allpool, nr 59 ja märkus 28, 31 ja 62). Kuid need seisukohavõtud olid üsna üldised ning selle ühisarusaama spetsiifiline tähendus ei ole alati selge. Leuenbergi kirikuosaduse 4. täiskogu võttis Neuendettelsau teesid vastu „aluse ja abi[na] […] tulevastele oikumeenilistele kõnelustele“.

8. Tampere teesid (1986), mis samuti võeti vastu 1987. aasta täiskogul ja kaasati osaliselt dokumenti „Jeesuse Kristuse Kirik“,^[3] kujutasid edasist sammu. Esimeses teesis, viidates Barmeni teoloogilise avalduse (1934) 3. artiklile ja Augsburgi usutunnistuse 5. artiklile, deklareeritakse, et „ʻamet, mis evangeeliumi kuulutab ja sakramente jagab’, ministerium verbi […] kuulub kiriku olemisse“, kuid „kuulutuse ülesanne ja vastutus sõna kuulutamise ja sakramentide õige kasutamise eest ei ole mitte üksnes ordineeritud ametil, vaid tervel kogudusel“ (lk 104).

9. Teine tees tegeleb üleüldise preesterluse ja „orineeritud ameti“ vahekorraga. Kuid ei ütle, kas ordineeritud amet tuleneb otseselt üleüldisest preesterlusest või on selle sügavamaks juureks Kristuse eriline kutsumine.

10. „Juhtimisülesande“ (episkope) kohta ütleb Tampere kolmas tees, et „koguduse juhtimist teostatakse ka teiste „teenimisviiside“ kaudu ning see ei ole üksnes ordineeritud ameti osaks“ (lk 115). Olemasolevatest erinevustest hoolimata deklareeritakse, et Leuenbergi kirikuosaduse kirikud „nõustuvad, et sellised erinevused kiriku struktuuris ei ole ʻkirikuosadusele’ kantsli- ja armulauaosaduse mõttes ning vastastikkusele ameti ja ordinatsiooni tunnustamisele takistuseks seni, kuni kirikujuhtimise küsimus jääb allutatuks Sõna valitsusele“ (lk 106). Kui ka tunnustatakse, et oikumeenilises dialoogis evangeelsed kirikud „saavad ja peavad teistelt, mitte-reformatoorsetelt kirikutelt õppima“, „ei tohi ega saa mingi üksik ajalooliselt kujunenud kirikujuhtimise ja ametistruktuuri vorm kehtida osaduse ja vastastikkuse tunnistamise eeltingimusena“ (samas).

11. Uurimus „Jeesuse Kristuse Kirik“ aastast 1994 võtab Leuenbergi kirikuosaduse kirikute fundamentaalse nõustumise kokku järgmisel moel:

– „et kõik kristlased on usu ja ristimise kaudu Kristuse prohveti, preestri ja kuninga ametis osalised ja on kutsutud evangeeliumi tunnistama ja edasi andma, nii nagu ka üksteise eest Jumala ees palvetama (kõigi usklike preesterlus)“;

– „et evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise avalik amet on kiriku jaoks fundamentaalne ja hädavajalik. Seal, kus on kirik, on seetõttu vajalik evangeeliumi avaliku kuulutamise ja sakramentidehaldamise „korraldatud ametit“. Selle ameti teostamise ja väljakujundamise viisid on mitmekesised. Selles mitmekesisuses kajastuvad ajaloolised kogemused ning seda mõjutavad erinevad arusaamised ameti ülesandest. Ametite ja teenimisviiside erinevat väljakujundamist oma kirikutes võime me jaatada rikkusena ja Jumala annina. Selles mõttes võib nii (ajaloolist) piiskopiametit kui ka liigendatud ametit sinodaal-presbüteriaalses kirikukorras väärtustada kiriku ühtsuse teenimisena. Kiriku fundamentaalne ülesanne on ametite ja teenimiste teostamise ja väljakujundamise kriteeriumiks“;

– „et avaliku kuulutamise amet antakse edasi ordinatsiooniga („ordineeritud amet“ Lima-dokumentide keelepruugis). See rajaneb Kristuse erilisel üleandel, kuid vajab alati ka üleüldist preesterlust (Neuendettelsau teesid 3.A). Jumala Sõna paneb aluse sellele ametile, mis teenib patuse õigeksmõistmist. Sel ametil on teeniv funktsioon suhtes Sõna ja usuga“;

– „et väljend „korraldatud amet“ tähistab – Tampere teeside 3. teesi tähenduses – kiriklike teenimisviiside tervikut. Ordinatsiooniga edasiantud amet on selle korrastatud ameti osa“ (lk 34j [sks k] / lk 99j [ingl k]).

12. Aastal 1998 avaldas Leuenbergi kirikuosaduse täitevkomitee avalduse toona värskete kokkulepete kohta anglikaani kirikute ja Evangeelse Kiriku Saksamaal ning anglikaani kirikute ja Põhjamaade ja balti luterlike kirikute vahel.^[4] Väärtustades seda, mida neis kokkulepetes taotletakse ja saavutatakse, jäi see avaldus seisukohale, et Leuenbergi mudel on „kirikliku ühtsuse saavutamise mudel, mis tugineb reformatoorsele arusaamale kiriku ühtsusest kui kirikute osadusest“ (nr 2.3). Seetõttu suhtutakse impulssidesse jätkata kõnelusi apostelliku suktsessiooni üle pigem vastumeelselt (vrd tsitaati Materjalikogus, allmärkus 53). Seevastu dokument „Evangeelsete kirikute kuju ja kujundamine muutuvas Euroopas“, mille võttis vastu EKOE 2006. aasta täiskogu, väljendub avatumal viisil: „Edasiseks lähenemiseks Porvoo lepingu ja Leuenbergi konkordia kirikute vahel on oluline ühiselt rõhutada episkope’d ühenduses kiriku ühtsuse ja juhtimisega, ka siis kui episkope viiside osas on erinevaid arusaamu ja seda teostatakse erinevalt.“^[5]

1.3. Käesoleva dokumendi eesmärk ja ülesehitus

13. Siin esitatud dokumendi eesmärgiks on süvendada ja arendada edasi põhiüksmeelt, mis on sõnastatud varasemates EKOE dokumentides. See kehtib iseäranis „Avalduses“ (2. osa), mis esitab evangeelsete kirikute ühise positsiooni ameti, ordinatsiooni ja episkope osas. See üksmeel sisaldab loomulikult erisusi. Kui põhiveendumused on ühised või harmooniliselt ühendatavad, siis ameti struktuurid, ordinatsiooni ja teisi volitamise kujusid puudutav regulatsioon ning episkope korraldus on sageli väga erinevad. Seda silmas pidades tehakse mõningaid ettepanekuid sidusamaks praktikaks, kuid taotluseks ei ole sundida EKOE kirikuid loobuma veendumustest, mis on neile kallid. Dokumendi lõpus sisalduvad „Soovitused“ (3. osa) tõstavad peamiselt esile küsimusi, millega ühenduses paistab vajalik edasine uurimistöö.

14. „Materjalikogu“ (4. osa), mis on sellele dokumendile lisatud, annab oma esimeses osas ülevaate ameti / ametite mõistmise ja kujundamise ajaloolisest arengust, millel põhinevad mõningad erinevused evangeelsete kirikute vahel. Teine osa analüüsib mõningaid veel püsivaid erinevusi, pidades silmas vaidlusaluste punktidega seotud teoloogilisi argumente ja põhjendusi.^[6]

15. Ameti ja episkope küsimused muutuvad veelgi põletavamaks väljakutsete tõttu, mida kirikutele esitavad uuemad arengud ühiskonnas, näiteks ulatuslikud demograafilised muutused, finantsilised piirangud ja religioosne mitmekesisus. Paljud kirikureformi ja -uuenduse protsessid, mis praegu Euroopa evangeelsetes kirikutes toimuvad, mõjutavad samuti ameti struktuure ning episkope ülesandeid ja teostamist.^[7] Need küsimused nõuavad aga põhjalikumat refleksiooni ja on omaette teema. See dokument tegeleb rohkem teoloogilise hinnangu andmisega kitsamas tähenduses.

1.4. Ühine arusaam ja mitmekesisuse piirid EKOE sees

1.4.1. Kiriku alus, kuju ja missioon

16. „Leuenbergi mudeli“ oluliseks eelduseks on reformatoorsest teoloogiast lähtuv eristamine kiriku aluse, kuju ja missiooni vahel. Dokument „Jeesuse Kristuse kirik“ selgitab: „Kiriku alus on Jumala toimimine inimkonna päästeks Jeesuses Kristuses. Selle põhisündmuse subjektiks on Jumal ise, ja järelikult on kirik usu objektiks. Kuna kirik on usklike osadus, omandab kiriku kuju ajalooliselt erinevaid vorme. Üks usutud kirik (ainsuses) on erineva kujuga kirikutes (mitmuses) varjatult kohal. Kiriku missioon on tema ülesanne tunnistada sõna ja teoga kogu inimkonnale evangeeliumit Jumala riigi saabumisest. Kiriku ühtsuseks tema kujude mitmekesisuses piisab, „et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala sõna kohaselt sakramente jagatakse“ (Augsburgi usutunnistus, artikkel VII).“^[8]

17. Evangeelse arusaama kohaselt loob ja hoiab kirikut Jumala sõna. Kirik on creatura Evangelii (evangeeliumi sünnitis) või creatura verbi divini (Jumala sõna sünnitis). Ei sõna ja sakramendi amet ega episkope mitmesugused vormid garanteeri iseendast või iseendas kiriku tõelist olemist, vaid nad teenivad Jumala armu jagamist. Ameti, ordinatsiooni ja episkope küsimused on olulised kiriku kuju ja ülesande jaoks. Neid tuleb vaadelda mitte üksnes pragmaatiliselt, vaid ka seotuna kiriku teoloogilise alusega ja sellel rajanevana.

1.4.2. Erinevuse piirid

18. Vastavalt dokumendile „Jeesuse Kristuse kirik“ ei puuduta olemasolevad erinevused ameti mõistmises ning ameti ja episkope teenimise mitmesugused kujud „mitte kiriku alust, vaid kiriku kuju“ (lk 34 resp lk 99). Tampere teeside kohaselt ei ole erinevused kiriku struktuuris ja juhtimises tingimata takistuseks kirikuosadusele ning ameti ja ordinatsiooni vastastikkusele tunnustamisele, seni kui kiriku juhtimise küsimus jääb allutatuks Sõna valitsusele.^[9]

19. Kiriku struktuuride ja ametite ning nende spetsiifilise kuju mitmekesisus ei ole siiski ilma piirideta. Järelikult tõstatub küsimus mitmekesisuse piiride ja nende teoloogilise põhjendamise kriteeriumide kohta. Põhimõtteliselt ei või mitmekesisus varjutada kiriku alust ega olla vastuolus kiriku missiooniga. EKOE liikmeskirikud peavad katsuma enesekriitiliselt läbi, kus konkreetne praktika, näiteks naiste ordineerimisest keeldumine, kujutab endast takistust missioonile või võib seda kahjustada. Süvendamaks kirikuosadust on vajalikud sõbralik / õelik vestlus ja palvetamine, et selgitada, kuidas sellised takistused ja kahjustused on kõrvaldatavad. Mitmekesisuse piirideni jõutakse siis, kui on ohustatud kiriku missioon ja ühtsus ning kui kiriku alus on vaevu äratuntav.

1.5. Õpetuskõneluse hermeneutilised alused

1.5.1. Ühtsus lepitatud mitmekesisuses

20. Süstemaatiline ameti, ordinatsiooni ja episkope evangeelse mõistmise avamine ei saa piirduda reformatsiooni usutunnistuskirjade või evangeelse ametiõpetuse ajalooliste alguste kordamisega. Pühakirjas ja usutunnistuskirjades leitavad kiriku korra teemalised mudelid aitavad orienteeruda, kuid ei ole tänaste kiriku ülesehituste jaoks siduvad. Ametite evangeelses korraldamises on olnud reformatsioonist tänapäevani mitmesuguseid erinevaid arenguid (vrd Materjalikogu, ptk 4.1). Kiriku traditsiooni ja oleviku vajaduste dialektika sisaldab avatud ja ühiseid hermeneutilisi protsesse, mille käigus iga põlvkond püüab leida kõige sobivamaid teenimisstruktuure. Muutumatud ametistruktuurid oleksid kiriku missioonile kahjulikud. Sellest hoolimata on olnud läbi sajandite ametite mõistmises ja korraldamises märkimisväärne järjepidevus. Samuti on erinevates struktuurides ja terminoloogiates tuvastatavad funktsionaalsed samasused ja paralleelid. Hermeneutiliste pingutuste peamine eesmärk ei ole mitte ühtsustada ameti struktuure ja tähistusi kui selliseid, vaid jõuda sügavamale oikumeenilisele arusaamisele vaimsetest reaalsustest, mis on ühised (kaasa arvatud mitmekesisus legitiimsus ja piirid), ning toetada struktuure, mida on võimalik vastastikku tunnustada.

21. Leuenbergi konkordia tunnistab Kristuses kingitud ühtsusest, mis laseb konkordiale alla kirjutanud kirikutel elada lepitatud mitmekesisuses ja kasvada ühtsuses ning jagatud missiooni kaudu maailmas. Oluline on see, et põhiüksmeelt ametite, ordinatsiooni ja episkope mõistmises mitte ainult ei väideta, vaid näidatakse, et sellel on teoloogiline alus. Oikumeeniline hermeneutika ühtsusest lepitatud mitmekesisuses, rajanevana Jumalal kui elu täiusel, saab aidata kaasa ameti, ordinatsiooni ja episkope ühise mõistmise süvendamisele, nii nagu ta seda juba on teinud evangeelsete kirikute seas. See võib omakorda aidata kaasa oikumeenilistele dialoogidele teiste kirikutega ja hõlmavamale nähtava ühtsuse otsimisele oikumeenilises liikumises. Selles vallas on evangeelsete kirikute oluliseks panuseks veendumus, et üleilmse kiriku nähtav ühtsus saab olema erisustega ühtsus. See kehtib ka ühenduses ameti struktuuridega. Hermeneutiline ülesanne ei ole seetõttu suunatud hõlmavale kiriklikule ühtlustamisele, vaid lahutavate erinevuste ületamisele, mis aitaks kaasa kiriku ühtsuse suuremale nähtavusele.

22. Lepitatud mitmekesisuses ühtsuse hermeneutika ei ole loomulikult iseenesest piisav, et ületada oikumeenilises kontekstis ilmseid kiriku lõhenemisi, iseäranis ka ametiteküsimuses. Kiriku lõhenemised ei ole lihtsalt ajalooliste arengute tagajärg, vaid ka kirikute ja nende juhtide otsuste tagajärg. See on lahtine küsimus, kas erinevused kiriku ja ametite mõistmises (mis jätkuvalt on olemas EKOE kirikute ja teiste kirikute vahel) on ületamatud. Dünaamiline konfessionaalse identiteedi käsitus arvestab Püha Vaimu tegevusega ning see tähendab ühtlasi identiteetide ajaloolise arenemise jaatamist.

1.5.2. Ameti, ordinatsiooni ja episkope evangeelse mõistmise kriteeriumid

23. Evangeelsete kirikute kõneluses ameti, ordinatsiooni ja episkope üle kohtuvad üksteisega erinevad konfessionaalsed traditsioonid ja kogemused. Nende erinevate traditsioonide ja kogemuste lõimimine ei ole kerge. Seetõttu on kasulik teha vahet hermeneutilistel kriteeriumitel ning allikatel, kust erinevaid ametimõistmisi ammutatakse. Pühakiri, traditsioon, mõistus ja kogemus on allikateks ameti, ordinatsiooni ja episkope erikujudele (ja nende teoloogilisele põhjendamisele). Kristlik elu on seisnud läbi ajaloo vastamisi Pühakirja nõude ning tänase tegelikkuse vahelise pingega. Seetõttu on hermeneutilisteks kriteeriumiteks vastavus Pühakirjale ja tegelikkusele. Luterlikus traditsioonis kuuluvad kriteeriumite hulka ka vastavus usutunnistusele, kuid see on seotud vastavusega Pühakirjale.^[10]

24. Traditsioon evangeelse teoloogia ühe allikana ei hõlma mitte üksnes reformatsiooni usutunnistuskirju ja hilisemaid evangeelseid usutunnistusi, vaid ka reformatsioonieelse aja traditsioone ning liturgiat. See hõlmab mitmesuguseid kordasid ordinatsiooniks, kutsumiseks, volitamiseks või ametisseseadmiseks (introduktsiooniks) kiriku juhtimisametisse, samuti oikumeenilisi tekste ja kokkuleppeid, iseäranis ka EKOE varasemaid dokumente.

1.5.2.1. Pühakirjale vastavuse kriteerium

25. Pühakirjale vastavuse kriteeriumi ei tule ajada segamini Piibli formalistliku kasutamisega, mille puhul on peamine kanoonilise piibliteksti range samastamine Jumala Sõnaga. Teoloogiliselt ja hermeneutiliselt on vajalik eristada Pühakirja ja Jumala Sõna. Piibli kirjutised on Jumala hääle kirjalik talletus, mille sõnastajaks ja tunnistajaks on inimesed. Need kirjutised tunnistavad põhjapanevalt ja piisavalt Jumala elavat Sõna, Jeesus Kristust. See on Jumala Vaimu tegu, et sellele Pühakirja tunnistusele antakse uus elu, kui Sõna avalikult kuulutatakse ning kus inimesed loevad, mediteerivad ja tõlgendavad Pühakirja üksteisele ja pühitsevad sakramente. Nõnda saab Pühakirjas tunnistatud Jumala Sõna (et Jumal on kõnelenud ajaloos elaval ja päästval moel) tänasel päeval elavaks tegelikkuseks.

26. Reformatsiooni teoloogiliste arusaamade kohaselt on üksnes Pühakiri kiriku õpetuse kriteerium. Nii nimetatud reformatoorne Pühakirja printsiip ei keskendu Piibli formaalsele esmasusele võrreldes kiriku traditsiooni ja teoloogilise teadmise teiste allikatega, vaid evangeeliumi kui Jeesuse Kristuse, maailma pääste sõnumi esmasusele. Reformaatorid väljendasid õiget arusaamist evangeeliumist õpetuses õigeksmõistust (vrd LK 7 ja 8). Evangeelium, mis tunnistab Jumala päästvast toimimisest, on nii Pühakirja autoriteedi alus kui piir. Ikka ja uuesti on vajalik Pühakirja tõlgendamine kiriku ja tema usutunnistuste kaudu, teoloogilise uurimistöö kaudu ja üksikute kristlaste piiblilugemise kaudu. Kuid see on Pühakiri ise, mis tõlgendab iseennast selles pidevas hermeneutilises protsessis, kuna iga üksikut tõlgendust tuleb läbi katsuda Pühakirja teksti kui terviku najal.

27. Evangeelse, s.t evangeeliumile vastava teoloogia kriteeriumiks on see, mil määral tänast kiriku- ja usuelu määrab praegusele ajale rakendatud Pühakiri, ning vastupidiselt mitte see, et Pühakirja tõlgendust määrab üldine religioosne või poliitiline ajavaim. See kehtib iseäranis ka ühenduses ameti, ordinatsiooni ja episkope mõistmisega.

1.5.2.2. Tegelikkusele vastavuse kriteerium

28. Pühakiri tunnistab Iisraeli, varase kiriku ja üksikute inimeste kogemustest Jumalaga. Kristlased saavad osa tegelikkusest iseenda kogemuste kaudu ning nad suhestavad neid Pühakirja inimeste kogemustega. Meil on vaja eristada kogemust üldiselt ja usukogemusi, mis tähendab, et elukogemusi tuleb tõlgendada uuesti evangeeliumi perspektiivis. Usukogemus on kogemus kogemusega ehk, teisisõnu, kogemus Pühakirjaga. Esmajoones on kogemus seetõttu teoloogia ja kiriku õpetuse allikas, aga mitte kriteerium. Üksnes sekundaarses tähenduses saab inimese kogemus teoloogiliseks kriteeriumiks.

29. Tegelikkusele vastavuse kriteerium suhestub inimese kogemusega mitmesugusel viisil. EKOE kirikud on saanud ajaloo vältel erinevate kogemuste osaliseks, mis on leidnud oma väljenduse nende erinevates traditsioonides ja konfessioonides. Teoloogilistel arusaamadel ja arengutel ning kirikute ja tema ametite erinevatel vormidel on erinevad sotsiaalkultuurilised ja poliitilised kontekstid. Lisaks peab kiriku struktuuride ja ametite kujundamine ajaloos ja tänasel päeval pidama silmas kiriku tunnistamise ja teenimise praktilisi võimalusi konkreetses ajaloolises olukorras. Ometi tuleb ka siin alati teha vahet faktilisuse ja kehtivuse vahel. Mingi olemasoleva asjadeseisu kehtivust ei saa tuletada pelgast tõsiasjast, et midagi on või ei ole olemas. Vastavus tegelikkusele ei tähenda küsimusteta kohandumist olemasolevate tingimustega, kuna neid saab kindlasti omal vastutusel muuta ja kujundada.

30. Juba Tampere teesid ütlesid: „Koguduse ja tema teenimiste väline kuju on alati teatud määrani tingitud teda ümbritsevast ühiskonnast. Nii oli see ka algkirikus. Kirik peab aga Sõna teenimise nimel säilitama suhtes ühiskonnaga alati vabaduse. Eriti oluline on jälgida, et ei kirikliku ameti traditsiooniline kuju, mis peegeldab ühiskonna mineviku kuju, ega ebakriitiline kohandumine ümbritseva ühiskonnaga ei muutuks kirikliku ameti funktsioonide struktuuri ja teostamise normiks“ (Tees 6).

31. Kiriku ja tema ametite kujundamist tuleb mõista pideva ülesandena, mille eest vastutavad kõigi usklike preesterluses osalejatena kiriku kõik liikmed. Kiriku alus ja missioon (vt ülal nr 16) annavad aga kiriku struktuuride ja ametite kujundamiseks kriteeriumid. Sel pinnal tuleb kiriku kuju ikka ja jälle, hermeneutilises ringis, uuesti määratleda. See ring ühendab Pühakirja tõlgendamise tegelikkuse tõese ja ausa jaatamisega. (See võib sisaldada tunnustamist, et meie usutunnistustel on Pühakirja tõlgendamisel suunav roll.) Tegelikkusele vastavuse kriteerium ei piira Pühakirjale vastavuse kriteeriumi, vaid on pigem sellele allutatud.

(Jätkub järgmises numbris.)