Foto: Anu Põldsam
Kui kohtuvad inimesed, kelle arusaamad Jumalast on erinevad, siis mida nad teevad? Mida teevad üksteise kõrval elavad naabrid, kellest üks usub üht jumalat, teine mitut? Igal juhul on erinevaid võimalusi uskuda ühte Jumalat või mitut jumalust maailmas tõesti palju. Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo professor Tarmo Kulmar süstematiseerib Kirik & Teoloogia lugeja jaoks erinevaid jumala või jumaluste käsitlemise viise usundilooliselt vanimatest kihtidest kuni tänaseni. Teeb ta seda artikli vormis religioonifenomenoloogia praeguseks juba klassikaliseks muutunud vaatevinklist. Saame lugeda ülijumalast ehk taevasest jumalast, emajumalannast, kultuuritoojast, panteistlikust jumalusest, polüteismi jumalusest ja monoteistlikust Jumalast.
Pole kahtlustki, usutakse kõikvõimalikesse jumalustesse, erinevaid viise uskuda on veelgi rohkem. Usundeid on palju, kristluski on jagunenud suureks hulgaks kirikuteks. Ja on ju iga konfessiooni seeski erinevates küsimustes erinevaid vaateid. Tänapäeva maailmas lisandub sellele kogu maailma üha tihedam integreerumine. Polegi enam ühiskonda, mis suudaks eksisteerida teistest lahus, paratamatult puutume kokku üha rohkemate erinevate vaadetega. Peame sellega hakkama saama, tahame seda või mitte. Peame üksteise kõrval sõbralikult elama, sest seda nõuavad meilt nii elementaarne elukogemus (kuidas mina külale, nõnda küla minule) kui ka Lääne kaasaegse ühiskonna ühest alustalast, kristlusest, välja kasvanud ligimesearmastuse ja sallivuse ideed.
Pluralistlikuks nimetatakse sellist ühiskonda. Dialoogiks nimetatakse tõsist arutelu ühiskondlike väärtuste ning ühise eluruumi kujundamise üle. Kirik & Teoloogia toimetuse liige Johann-Christian Põder reflekteerib tänases arvamusloos kahte tüüpi dialoogi vormi pluralistliku ühiskonna kontekstis. Relativismi ja vastandumise strateegiate asemel on ühiskonnas hea rakendada universalistlikku ja perspektivistlikku dialoogi, vastavalt kas ühisosale suunatud või erinevustele orienteeritud dialoogivormi. On hea, kui korraga on kasutusel mõlemad. On hea, kui need kaks dialoogi on omavahel dialoogis.
Loomulikult on ükskõik millises, aga eriti pluralistlikus ühiskonnas olemas ka kristlusest tuntud ligimesega suhtlemise ehk dialoogi vorm: see on ärakuulamine, mõistmine ja aitamine. Nagu mõtiskleb Soome Misjoniseltsi misjonär ja EELK misjonikeskuse noorte piiblikursuse koordinaator Titta Hämäläinen, on kristlasele tõeliseks eeskujuks oma Issanda teenimine. Seda eelarvamusevabalt, „omaenese tarkusest“ vaba usuga. Strateegiaid kiriku hakkamasaamiseks ühiskonnas võib punuda, aga kõige enam maksab kiriku liikmete vahetu ja avatud kokkupuude ligimesega.
Tänases numbris:
Tarmo Kulmar, Jumala mõistest religioonifenomenoloogia vaatenurgast.
Johann-Christian Põder, Pluralism ja dialoog.
Titta Hämäläinen, Issanda teenistuses. Jutlus apostlite pühapäevaks (Mt 16:13–16).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
