„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?“ Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!“ (Ap 2,1–13.)

Kas mu jutlusel on täna üldse mõtet? Võibolla peaksime kõik keeltega kõnelema, imestama Vaimu vägevuse üle ja siis laiali minema? Nii võib ju ometi küsida täiesti proosalisel kombel. Miks jutlus üldse nelipühiga seoses? Kas suudaks see võistelda akuutselt Pühast Vaimust osa saanud inimese vägeva kõnega? Või keeltega rääkimisega? Keerulisemaks teeb piinliku olukorra veel akadeemiline paine: seame jutluse aluseks Ap 2 alguse Püha Vaimu väljavalamise kohta Jeruusalemma koguduses, hakkab varem või hiljem häirima küsimus, kas selline sündmus on üldse aset leidnud. Või kui ei häiri meid, siis on see kindlasti häirinud nii mõndagi uurijat varasematel aegadel. Mis mühin? Millised hargnevad tulekeeled? Mis keeltega kõnelemine? Ja mis Vaim?

 Tuul

Jah, Püha Vaimuga kohtumine on tõesti mitmetine. Ühtviisi me ei tea, mida see tähendab? Isegi, kui meil on Püha Vaimuga kohtumise kogemus või arvame, et see meil on, siis ei tea me ikkagi, milline on järgmine kohtumine. Sest Jumal ei mõista inimlikult ette kirjutatud raami. Siingi, Apostlite tegude raamatu teate kohaselt Jeruusalemmas, „sünnib taevas mühin, otsekui kange tuul“, mis vastab vanatestamentlikule arusaamale ruah’ist kui võimsast õhuliikumisest. Juba rohkem kui tuhande aasta jooksul enne Püha Vaimu väljavalamist Jeruusalemmas on Jumala ilmumisega arvatud ikka kaasnevat vägevat tuult, Jumalat on mõistetud Vana Testamendi päevil tormava, tormaka Jumalana.

Ei ole siis ka mingi ime, et Jeruusalemma koguduses nähakse „hargnevaid tulekeeli“. Needki kuuluvad aegade hämarusest saati Vana Testamendi Jumala Jahve ilmumise juurde. Pole ka ime, et mühin saadab kõike, on see siis tuule mühin või on see prohvet Jesaja kutsumise loost tuntud hääl, mis täidab Jeruusalemma templi äärest ääreni. Igatahes on Ap 2 kirjapanija hästi kursis kirjutatud traditsiooniga, ehk tol ajal, esimestel kristlikel sajanditel tuntud prohvetite pärimusega. Eks ole siis ka mõistetav, miks Ap 2 kirjutaja tahes või tahtmata viitab prohvet Hesekieli legendaarsele kutsumisele, mille kirjeldus avatakse mäletatavasti põhja poolt, sealt tõsiselt kardetavast ilmakaarest marutuule saatel saabuva lõõmava pilvega. Marutuul ruah ei ole Piiblis naljaasi – sellega peetakse silmas mitte lihtsalt ilmastikunähtust, olgugi või tormist nähtust, vaid midagi, mis liigutab, muudab, nihutab paigast, keerutab, pillutab, paiskab, kergitab, langetab, viskab õhku ja virutab maha. Mühin Jeruusalemma kohal on kõikehaarav, otse apokalüptiline mühin. Mõelge sellele, kui uurite kreeka sõna pneuma, selle õige hingelise mõiste tähendust, millega Uues Testamendis, aga juba ka hulka vanemas Septuagintas tõlgitakse heebrea ruah’it. Samas, ei ole tähtsust, kas ja kuidas mühisev apokalüptiline sündmus täpselt aset leida võis, sest nii peaksime siis küsima Vana Testamendi prohvetikirjanduse iga viimase kui apokalüptilise tekstigi puhul – ja neid on ju ometi kümneid –, et millal, kus ja kuidas täpselt see kõik võiks aset leida. Tähtis on, et jumalik ilmumine on märgatav, vastupandamatu ja möödapääsmatu. Kõikeliigutav vaimulik tuul on vastupandamatu.

Tuli

Hargnevad tulekeeled puudutavad igaühte Jeruusalemma koguduses, igaüks saab täis Püha Vaimu, ütleb meile Ap 2 autor. Ja kõik nad hakkavad kõnelema võõraid keeli. Teksti stiil ja sisu on viidud imekspandavasse kooskõlla, millisega nii mõnedki piiblitekstide kirjutajad on hiilanud: sõnamänguliselt on taevasel jumalikul tulel keeled, kreeka keeli glōssai, ja apostlid hakkavad kõnelema keeltega, kreeka keeli glōssais. Lisaks ei lahku siingi Ap 2 autor oma vanatestamentlikest eeskujudest; sellessamas Hesekieli kutsumisloos – tuletagem meelde, kus Vaim ilmub tulevankris marutuule saatel – tuleb 2. peatüki alul Vaim ehk ruah prohvetisse. Vähe sellest, Hesekielile pannakse suhu jumalikud sõnad, millega ta peab minema kõnelema Iisraelile, ent sellele lisatakse 3. peatükis, et umbkeelsed rahvadki mõistaksid paremini kui Iisrael. Tuli on, sõna ehk keel on, jumalik kuulutus on, arusaamatu kõne on.

Niisiis, Jeruusalemma koguduses puudutab Vaim tulekeelte näol apostleid ja võibolla teisigi, sest üheselt tekst mõistetav pole. Jah, Püha Vaimuga kohtumine on mitmetine. Raputava tormi asemel on siin tulekeeled. Neid ei kuule, need ei mühise, need ei kisu ega heida. Aga nad sütitavad inimeses ekstaasi, märgivad jumalikku kohalolu inimeses kõige otsesemal ja kuuldavamal kombel. Vähemasti nii arvas Ap 2 autor ja tekstile aluseks oleva traditsiooni kandjad. Ei vaja vist lisamist, et nii on arvatud läbi aegade ja paljudes kohtades: olgu siis heas kui halvas mõttes, seestunud inimene kõneleb keeltega. On see siis arusaamatu kõne, nagu tunnistavad mõned „teised“ – kirjutaja märkuse kohaselt salmis 13 – ja peavad seda magusast veinist joobumise tunnuseks, või on see vägagi arusaadav kõne, lausa nii, et iga ime tunnistaja, pealtkuulja kuuleb seda keeles või murdes, mis on talle kõige harjunum. Ei ole tähtsust, kas ja kuidas tuli laskus, mis värvi see oli, kas oli tal harusid vastavalt kohalolijate arvule või rohkem, kas kõik jeruusalemlased seda nägid, kas see inimesele laskudes ka kõrvetas, kas meile peab olema Püha Vaimu saabumise tunnistuseks samuti tuli või mitmeharuline tuli, kas keeltega kõnelevate inimeste juures peaksime otsima sellist tuld. Tähtis on süttimine, inimeses toimuv muutus, arusaam ja osasaam jumalikust, kindelolek Jumalas. Püha Vaim on sirutanud taevast oma sõbrakäe. Võime olla seega kindlad Vaimuga kohtumises. Sest oleme usalduslikus suhtes Jumalaga, selle eest on verega makstud ja meile on palju tõotatud.

Maavärin

Rahvad on vapustatud. Tõepoolest, Ap 2 tekstist pole täpselt aru saada, kes on rahvad, on need maailmas laiali pillutatud juudid või ka paganrahvad. Pole aru saada, miks on nimekiri ehk valik rahvastest ja piirkondadest just selline: nimetatud on partlasi ja meedlasi ja eelamlasi ja Mesopotaamia-, Juuda- ning Kappadookiamaa elanikke, Pontose ja Aasia, Früügia ja Pamfüülia, Egiptuse ja Liibüa elanikke Küreene pool, ja muidugi roomlasi, juute ja nende usku pöördunud kreetlasi ja araablasi. Uurijad on oletanud ka, et geograafiline vaatepunkt ehk nimetatud rahvaste ja maade ringi keskpunkt on Jeruusalemma asemel Süürias, Palestiina jaoks üliolulises piirkonnas, mis siin tekstis silmatorkavalt puudub, ent kus elas küllalt juute. Ja ehkki Ap 2 autor on läinud isegi selle õnge, et justkui puudulikku nimekirja üritada korrigeerida märkusega Kreeta saarel ja araablaste hulgas juutideks pöördunute kohta, ei saa ta selle vastu, mida nimekiri on sümboolselt juba teinud: nimetatud on nii hõlmavat osa tolle aja kirjutajatele tuntud maailmast, et seda võib rahumeeli pidada ka kogu maailmaks. Omal kombel on autor kirjutanud ümber Vanas Testamendis tuntud väljendeid „kõik rahvad“ või „kõik maailma ääred“. Rahumeeli võiksime nimekirja lisada ka eestlased ja venelased, sakslased ja inglased, ameeriklased ja jaapanlased, head ristiinimesed Brasiilias ja Koreas, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Uus-Meremaal. Kõiki keeli peetakse silmas. Meie kõigi keeli. Me kõik saaksime osa sellest, mis vapustab nõndaviisi maailma.

Jah, otse maavärinaga võib seda vapustust võrrelda, sest tegemist on kahtlemata programmilise tekstiga. Nagu alustab Luukas oma evangeeliumi Jeesuse ristimisega, mis muudab kõike edasist, nii alustab ta siin programmilise sündmusega, mis juhatab sisse uue ajajärgu maailma ajaloos. Sünnib kristlik kirik, mille alus on Jumal ja Jeesus Kristus, aga mis ei saa eksisteerida ilma Püha Vaimuta. Olenemata sellest, kas Ap 2 aluseks oleva pärimuse päritolu on seostatav Jeruusalemma asemel hoopis Antiookiaga või mitte, peaksime keskenduma psühholoogilisele tõigale, millest tekstis otseselt ei räägita, aga mis on määratult tähtis inimlikust seisukohast. Peaksime ette kujutama nõutust, mis valitseb gruppi inimesi, siin peata jäänud Jeesuse jüngreid. Kristus on risti löödud ja ülestõusnuna apostlitele ilmunud, andnud pühasid tõotusi. Ent sellest kõigest ei järeldu veel otsest tegevuskava, ei järeldu ju, et peaks sündima kristlik kogudus või kirik. Ei mitte partei, millise oleksid apostlid võinud variseride, saduseride, hasiidide, selootide jt kombel asutada ja milliseid läbi aegade on ikka asutatud. Ei mitte poliitilise liikumise, mis võitleks võrdsuse eest maailmas või juutide enesemääramise õiguse eest. Kirikust on jutt, mida ei määragi inimene või grupp inimesi, sellise kiriku sünnist antakse siin tunnistust, mis sünnib Jumala tahtest ja millesse määratu ülivõrdelise pildina kujutatult puhub elu sisse Jumal ise. Vana Testamendi loomislugude kombel Jumal hingestab – kui toetuda kreeka keelele – siin äsja valmistatud keha ehk kiriku, või puhub – kui toetuda heebrea või apostlite aramea emakeelele – kehasse ehk kirikusse oma ruah’i. See sündmus on vapustav kõigile, kes seda kogevad: tulekeeltest puudutatud hakkavad kõnelema keeli, milliseid nad ei oskaks tavainimestena, osa pealtkuuljaid kuuleb jumalikku juttu ja mõistab seda, ent kõige tähelepanuväärsem on, et osa pealtkuuljaid ei saa aru, mis toimub, ja peavad seda joobnute koosolekuks. Jah, Jumala tegemised, tema pühadusest vaimustatud kirik ei peagi olema inimestele ühtemoodi arusaadav. See võib ja peabki olema imeline, tähelepanu äratav ja häiriv.

Niisiis, tähtis ei ole, milliseid keeli ja kuidas kõneldi, palju kõnelejaid või kuulajaid oli, kus üleüldse tegevus toimus, kellegi kodus või templis või linnaväljakul, kuidas jõudis Vaimu väljavalamine, keeltega kõnelemine, sellest kuulduse levimine, paljude huviliste kogunemine jne toimuda juba enne kella üheksat hommikul, nagu Peetrus oma jutluse alul salmis 15 kohe teatab. Tähtis on otse maailma ja inimese loomisega võrreldav vaimustumine, kiriku ajend Pühas Vaimus.

 Vaikus

Aga miks siis mina täna ikkagi ei kõnele keeltega? Miks pole lugejaist keegi praeguseni veel püsti hüpanud ja hakanud ennastunustavalt pajatama? Ja kus üleüldse on mühin ja tulekeeled? Kus on torm, mürin ja maavärin? Jah, eesti keeles, teile arusaadavas keeles ma teile siiski kirjutan ja räägin. Eks loe ja kuule te minu jutustki just seda, mis teid kõige rohkem puudutab, võiks öelda, teie hingekeeltega kõige paremini sobib. Aga see pole nii oluline, kui seda on lihtne vaimustumine, miks mitte vaikne seestumine.

Lõppude lõpuks, keeltega rääkimises pole ju midagi uut – seda ikka tehakse. Mühinat ja mürinatki on ümberringi niigi küll. Keset linna ei pea seda pikemalt selgitama. Aga isegi Eesti muruniitjaliku ja raadioelmariliku kõlaga külamaastikel saab suurepäraselt aimu vaikuse puudumisest. Tulekeeligi on äikesepilved meile saatnud küllaga. Kohustuslikku ja väsitavat vaimustumist tuhandetest produktidest ja nende üleskiitmisest kohtab igal sammul.

Aga, kui võtta veelkord üles Ap 2 kirjutaja meeles tahes või tahtmata mõlkunud Hesekieli kutsumislugu, siis on seal tähelepanuväärne seik: pärast seestumist ja Vaimu saamist läheb Hesekiel vangide ehk küüditatute juurde ja vaikib siis nende keskel seitse päeva, enne kui üldse rääkima hakkab. Vaimustumine ei tähenda seega vaid hõiskamist ja kuuldavat keeltega rääkimist, tulevärki ega mürinat. See võib olla ka rahu ja vaikus. Eelija Hoorebi mäel läks Jumalaga kohtuma alles vaikuses, pärast tormi, tuld ja maavärinat. Qumrani koguduse inglidki ülistasid Jumalat „rahu vaikuse häälega“, eks ikka selleks, et Jumalal oleks võimalik kõlada, et kohtumisele Jumalaga ruumi teha.

Mis on minu jutu mõte siis? Eks ikka see, et vabastame meeled ja oma inimliku vaimu Pühale Vaimule. Vaimustume, igaüks omal viisil, ja kuulame Vaimu häält endas, kiriku häält.

Kergelt kohandatud jutluse tekstile on aluseks EELK Usuteaduse Instituudi jumalateenistusel Püha Vaimu kirikus Tallinnas 19. mail 2010 peetud jutlus.

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.