Foto: Johann-Christian Põder
Me oleme aja võimuses. Millise aja? Ja mis on üldse aeg? Kas suudame seda väljendada? Kiirus ja askeldamine iseloomustab ja määrab meie aega. Ja mööduv ning põgus aeg määrab meid. Georg Büchneri näidendis „Dantoni surm“ hüüab Dantoni sõber Camille, „Kiirusta Danton, me ei või aega kaotada!“ Danton vastab aga: „Aga aeg kaotab meid!“ Peatselt saabuv nelipüha meenutab meile, et aja võim on piiratud, et aja ja sündmuste põgusus ei ole viimane sõna. Nelipüha võimaldab meid kogeda aega kingina – ajana, mis on täis Jumala Vaimu, ajana, mis on täis Jumala loovat ja armastavat lähedust. See on lähedus, mis haarab endasse nii aja kui selle puudumise. Lähedus, mis aitab meil kogeda aja, muutumise rikkust. Ja meenutab, et „Sinu käes on kõik mu ajad“ (Psalm 31:16).
Aja mõistmise ja selles elamise raskuste, aga ka aja võimaliku rikkuse üle arutleb tänases arvamusloos Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi abiturient Elli Marie Tragel. Ta kirjutab: „Kuidas kirjeldaksime muutumise rikkust, mida tunneme enda sees, kuid sõnadesse panna ei saa? Küsimusele „Mis on aeg?“ võin vastata, kuid vastus kirjeldab aega väliselt, mitte päriselt“.
Aega, mis on täis omalaadseid rikkusi ja muutusi, viib meid Alar Laatsi tänases numbris jätkuv artikkel nestoriaanlikust kristlusest. See võimaldab meil avastada võõrapärases tuttavat ja tuttavas võõrast, võrrelda toonast aega ning aega, milles elame kristlastena praegu.
Saabuva nelipühi eel on suur rõõm tuua lugejateni kaks pühadejutlust, mis kõnelevad vaimustumise ajast – ajast, mis on täis Jumala Vaimu! EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost Jaan Tammsalu kirjutab muudatuste rikkusest, mis saab meile osaks siis, kui aeg täitub Vaimuga: „Suured muutused võivad meis sündida, kui me anname ennast Tema kätesse – kui me palume kogu südamest, et Jumala Vaim puudutaks meid, puhastaks ja täidaks meid, juhataks ja valgustaks meid. Ta tahab täita meid ja veel paljusid oma Vaimuga. Ta tahab äratada neid, kes magavad, üles raputada neid, kes on tuimad, lohutada kurbi ja väega täita jõuetuid“. Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Urmas Nõmmik kirjutab vaimustumisest ja kiriku sünnist, kiriku ajendist Pühas Vaimus: „Jah, Jumala tegemised, tema pühadusest vaimustatud kirik ei peagi olema inimestele ühtemoodi arusaadav. See võib ja peabki olema imeline, tähelepanu äratav ja häiriv“. Nelipüha tähendab, et „vabastame meeled ja oma inimliku vaimu Pühale Vaimule. Vaimustume, igaüks omal viisil, ja kuulame Vaimu häält endas, kiriku häält“.
Head vaimustumist!
Tänases numbris:
Alar Laats, Orientaalsed kirikud, nestoriaanid, 2. osa.
Elli Marie Tragel, Mis on aeg?
Jaan Tammsalu, Täidetud Tema Vaimuga (4Ms 11:11–30).
Urmas Nõmmik, Vaimustumine (Ap 2:1–13).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
