Laulupidu kui meie eestlasvaimu kinnitaja, on sel aastal eesti rahva ja riigi jaoks üks olulisemaid sündmusi. See on pühalik rituaal, mis meid jälle kokku toob, meie vaimu uuendab, mis aitab meil edasi minna. Tuletab meelde, kes me oleme, kust kohast me tuleme ja kuhu me läheme. Sümboolne on meie noore riigi ajaloos fakt, et just 1869. aastal, Eesti esimesel laulupeol kõlas esimest korda meie praegune hümn. Fredrik Paciuse viisile lõi sõnad laulupeo ellukutsuja ja juht Johann Voldemar Jannsen.
Suure sündmuse eelõhtul vestles algava laulupeo lavastusmeeskonna liikme, muusiku ja muusikapedagoogi Riina Roosega toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi.
Katri Aaslav-Tepandi (K A-T): Riina, kõigepealt küsin, milline on Sinu roll XXVI üldlaulupeo korraldamisel, mis on olnud Sinu ülesanded?
Riina Roose (RR): Üldlaulupidu toimub kahel päeval. Traditsiooniliselt on laulupeo teine päev – pühapäev – see päev, kui saavad laulda kõik koorid, osaleda kõik kooriliigid. Esimene päev on valikkooride päev, mis ei tähenda, et tegu oleks profikooridega, küsimus on pigem mahus ja teemades. Esimene päev on nimetatud „Aja puudutus“ , teine päev „Puudutuse aeg“. Esimese päeva põhiteemaks on ajalooline tagasivaade laulupidudele, kavas on igalt kahekümne viielt laulupeolt üks laul. Ja mina olen tegelenud just esimese päeva kava kokkupanemisega ja ajaloolise tausta, niivõrd kuivõrd mõistus andnud on, igakülgse uurimisega, kirjeldamisega ja sellega, kuidas kontserdil laulupeo ajalugu üldistusena nappide vahenditega edasi anda. Lühidalt on olnud ülesanne valikkava ja siduvate tekstide koostamine.
K A-T: Ütlen mõned märksõnad. Milliseid seoseid need Sinu mõtteis tekitavad? Laulupeo vaimsus, laulupeo tähendus eestlaste jaoks 2014. aastal, miks on laulupidu vaja, mis on laulupeo kestmise tuum?
RR: David Vseviov on öelnud, et viimasel ajal on tal tunne, et laulupidu on meile järjest rohkem vaja. Mõtlen nii, et kui me kurdame, et oleme usuleige rahvas, siis laulupeoga on lugu selline, et laulupidu on üks eesti rahva sakraalsemaid üritusi. Tänu traditsioonidele me teame, kuidas käituda, vanemad näitavad ette, nooremad teevad järele. See on põlvkondade side. Tahan väga loota – ei taha olla suureline –, aga et lauluväljak muutuks selleks hetkeks sakraalpaigaks, kus inimesed tunnetavad pühadust. See on koguduse kokkutulek, sõna otseses mõttes. Laulupidu ongi ju ajalooliselt luterlikust koguduse koorilaulust välja kasvanud. Ega katoliiklikes maades selliseid laulupidusid toimu. Just luterliku koguduse koraalilaulmisest on meie laulupidu alguse saanud. Ning 1869. aastal moodustasid esimese laulupeo pool kava koraalid ja vaimulikud laulud, need olid laulud, mida inimesed teadsid ja oskasid. Et laulupidu kasvas välja kirikust, tuli rahva sekka, siis on tal tugev sakraalne alus, mis on säilinud tänaseni. Näiteks Leedus ei ole tänaseks laulupeol sellist jõudu ja kandvust, ta algas küll ka märksa hiljem, neil oli esimene laulupidu 1924. aastal. See on kahepoolne asi: ühest küljest koguduse või ka suguvõsa kokkutulek, kus on koos vanaemad, vanaisad, emad, isad, lapsed, lapselapsed, kord laulab üks, siis teine, igal juhul laulab keegi, kas sugulane või naaber. See fenomen on üks, millel ta püsib, see pole lihtsalt festival. Terves maailmas korraldatakse koorifestivale, mis on sageli muusikaliselt palju kõrgema tasemega. Laulupeo puhul pole tähtis, mitu välismaalast laulupeole tuleb, sest see ei ütle neile seda, mis ta tähendab meile. Eelkõige peab ta meid endid kõnetama, peame üle viie aasta kokku tulema, konstateerima, et me ikka oleme olemas, et me oskame neid vanu laule, oleme õppinud uusi. Teeme selle rituaali läbi.
Üks sammas on see suguvõsa kokkutulek ja teine on koorilaul. See pole nii, et tuleme lihtsalt kokku ja laulame ühel häälel seltskonnalaule. Vastupidi: peab pingutama, laule peab õppima, harjutama. Kas me pääseme või ei pääse laulupeole – see on väga tähtis, see pingutus. Sel on kvaliteet, nii hästi, kui ta õnnestub; on püüdlus, mis sunnib inimesi harjutama, koos käima, ennast kokku võtma, ennast lauludest n-ö läbi närima – see on väga oluline. Iseeneslikud kogunemised pole veel laulupidu, laulupidu on väga kindel sündmus. Need mõlemad sambad on olulised: ühest küljest on laulupidu sugukondlik sündmus, teisest küljest pea olema muusikaline taotlus nii kõrge kui võimalik, sest väga tähtis on, et laulupidu hariks inimesi, paneks end kokku võtma, pingutama.
Teine üldlaulupidu Tartus 1879. aastal
K A-T: Milliseid probleeme näed laulupeoks ettevalmistumises? On see tõeliselt ka inimesi ärgitanud pingutama, on harinud?
RR: Näiteks, mu oma koor, üliõpilased lavakoolist, saime suure vaevaga selgeks ainult teise päeva kava, poiste ettevalmistus koorilauluks on null miinusega, nad ei oska laulda „Mu isamaa on minu arm“, nad ei tea neid sõnugi. Kui sa pole kooris laulnud, mida enamus poisse pole kahjuks, siis sa ei oska. „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt“ – ei oska. Need laulud on ju ometi lihtsad, ühel häälel – ikka ei oska. Neid vanu laule, mis meile tunduvad nii omased, ka rongkäigulaule tuleb ka eraldi õppida. Ühtegi lugu, mida kõik oskaksid, ei ole võtta. Nii on aastaid.
K A-T: Kas see on siis laulukultuuri katkestus, ühislaulu mälu katkestus?
RR: Ilmselt küll. Noored käivad klapid peas ja need vanad laulud ei jõua nendeni. Mitte see pole tähtis, et nad ei tahaks; nad ei tule selle pealegi, neid pole õpetatud. Üks asi on seltskondlik kooslaulmine, aga koorilaulmine on veel omaette teema. Kui sa kooris laulnud pole, pole ära õppinud, kuigi jah, noortekoore on meil palju, noorte laulu- ja tantsupidu on populaarne, on koolikoorid, aga poiste kõrvalelükkamine on suur probleem. Lauluõpetajatele on laulutunde väga vähe, üldse õpetaja elukutse prestiiž on kehvakene. Praegu oleme laulupeo laineharjal, on tohutu tung laulupeole, aga selle vilju, mis on puudu, näeme aastakümneid hiljem. Laine põhjas on olukord – just maakohtades –, kus nii raha kui tuge on vähe, on puudus lauluõpetajatest, ning suhtumine, mis toetaks, innustaks, on nullilähedane. Lauluõpetaja juhib seal n-ö tuhandet koori – kuidas sa seal siis jõuad igat lauljat, igat inimest sütitada? Lauluõpetajale on pandud väga suur koorem, on esitatud väga suured nõudmised, vastu saab ta tihti aga vähe. See on vastastikune. Selge see: kui on mõni eriti vägev lauluõpetaja, siis sõltub kõik temast, aga kui sa ei ole nii vägev ning tingimused oleks veidigi paremad, oleks lugu teine, eriti just poiste suhtes.
K A-T: Kas siis on olnud aegu, kus olud on olnud paremad? Ei ole ju. Oleme vaba rahvas, vabal maal, ise loomas oma kultuuri. Kui mõelda ajaloos tagasi 145 aastat, Vene tsaaririigi aegadesse, ärkamisaega, kui Jannsen koos mõttekaaslastega laulupeo käima tõmbas, ei tulnud ju kokku kogu see õigusteta ja rõhutud maarahvas. See oli ikka ärksam, haritum, ka jõukam eestlaskond: õpetajad, taluperemehed-naised, käsitöölised, mõisatöölised. Ja nende vaimustus oli vägev, kannab meid senini. On siis olnud paremaid aegu? Nõukogude ajal? Taasiseseisvumise esimestel aastatel? Parimad ajad oleks justkui käes. Aga kas täna tunneme vaimustuse lahtumist? Vabadus lahustab vaimustuse?
RR: See kõik on vastuoluline. Kui me vaatame arve, et milline tung on laulupeole, siis see on enneolematu. Niisugust pole enne olnud. Nii publiku kui ka osalejaks tahtjate poolest. On tekkinud palju küsimisi: miks meid ei valitud? Miks konkurss? Laululava on ju kindlate mõõtmetega, lihtsalt kõik tahtjad ei mahu. Ja see hoiab ka taset: kui on ettelaulmine, inimesed pingutavad, võtavad end kokku, siis see laulmise tase tõuseb, ja seda on väga vaja. Kehva laulmist ei taha ju keegi kuulda.
Kui aga minna tagasi alguse juurde, kooliõpetaja juurde, kellest see kõik välja kasvab, mille peal kogu laulupidu elab, siis kui siin tuleb katkestus, kui õpetajate entusiasm ühel päeval otsa saab, eriti maakohtades, kus pannakse järjepanu koole kinni, siis see on olukord, mille vilju me veel täna ei näe. Ega mina ka oska seda täpselt ette ennustada, mis siis olema hakkab. Aga see, et lauluõpetaja, üldse kooliõpetaja prestiiž on madal, on probleem. Me võime teha õpetajate päevi, ühekordseid sähvatusi, aga see igapäevane töö, mida see inimene peab tegema, on kõige olulisem.
K A-T: Maaelu väljasuremine, vaimu ja vaimustuse väljasuremine maal, see on seotud Sinu teemaga: maakoolide kooliõpetajate, lauluõpetajate motiveeritus, nende jõuvarude otsasaamine. Siin on ka ühiskonna väärtushinnangute, prioriteetide kujundamisel suur osa täita, see on ka riigipoolne vastutus, ülesanne, see on loomine tulevikku.
RR: Kohe, kui sa paned ühe maakooli kinni, sureb see koht välja. Kui ei ole lapsi, kes käivad koolis, pole sel kohal tulevikku – koondumine keskustesse on Eesti tingimustes väga karm asi. Meil Eestis on iga inimene, iga paik rohkem arvel kui Saksamaal või Poolas. Meid on nii vähe, et meil on iga inimene mitte ainult arvel, vaid igale inimesele on ka esitatud suuremad nõudmised. Tema koolitamisele tulebki rohkem panustada. Me peame sellega arvestama, selle asemel, et ehitada betoonhooneid, ministeeriumitele uusi maju, tuleb iga Peetri ja Juhani pearaha suurendada. 1869. aastal, kui tehti esimene laulupidu, olid põhilised kandjad kooliõpetajad. Kuidas tookord suudeti nii lühikese ajaga laulud ära õppida? Sest tsensuuriluba ei tulnud ega tulnud, lõpuks siiski saadi! Need olid haritud mehed, tundsid ka nooti. Väga suur roll oli Cimse seminaril, kes oli kooliõpetajaid koolitanud, ka Kuuda õpetajate seminaril. Lisaks vaimustus muidugi. Olukord oli muidugi teine, eesti rahvas elas peamiselt maal, aga kooliõpetaja oli laulupeo põhikandja ja ta peab ka täna olema põhikandja. Kooliõpetajast sõltub, kas meie lapsed laulavad – see on võtmeküsimus.
K A-T: Kas võib nii öelda, et koorilaul on olnud ja on eestluse identiteedi üks osa?
RR: On küll ja eriti koolikoori laul.
Tõstamaa laulukoor 1865. aastal
K A-T: Oled uurinud laulupidude ajalugu, repertuaari. Kuidas on laulupeo vaimsus 145 aasta jooksul muutunud? Mis on muutunud, mis on jäänud samaks?
RR: Muutunud on kõigepealt see, et kui esimestel laulupidudel laulis kaheksasada meest, siis alates neljandast laulupeost on ikka naised ka laulmas. Tulid segakoorid, ning nõudlikkus on kasvanud. Juba seitsmenda laulupeo kavas olid ainult Eesti heliloojad, enamuses kõik Peterburi konservatooriumis hariduse saanud. Ühest küljest oli laulupidu väljakutse heliloojatele, neilt telliti teoseid ja neil oli, kellele kirjutada. Ning koorid arenesid järjest nõudlikumate helitööde najal. Laulupidu on olnud heaks väljakutseks ses mõttes, et selle nimel on ellu kutsutud koore, millest osa jäi ka pärast koos laulma. Heliloojaid on juurde tulnud, ring on laienenud, on lastekoorid ja poistekoorid, tütarlastekoorid, orkestrid, järjest on kasvanud osalejate ring, ja loomulikult on isetegevuslikud koorid laulupeo põhikandjad, aga ka professionaalid on ühinenud. See on vastastikune arenemine, heliloojad kirjutavad nõudlikumaid laule, see suunab ja arendab koore. Oluline on ka, et laulude tekstid oleks võimalikult hea poeesia, et see omakorda hariks inimesi. Kui palju on meil häid poeete, kelle tekste lauldakse! See on nagu ühine maja ehitamine, kõigepealt kivid ritta, siis jälle segu, siis jälle kivid.
K A-T: Kui rääkida erinevatest aegadest, murranguaegadest eesti rahva ajaloos, siis kas laulupidudel on olnud ka ühiskonnas toimuvast sõltuvaid tõuse ja tagasilanguseid?
RR: Kui oli ära 1969. aasta juubelilaulupidu, siis pärast seda algas ju ka üldises poliitilises elus stagnatsiooniaeg. 1975. aastast kuni 1985. aastani toimus kolm laulupidu – need olid seisakuaja laulupeod, nii nagu see oli ka ühiskonna elus, seisak enne plahvatust. Siis tulid öölaulupeod. Aga taoline ühislaulmine sai toimuda ainult laulupeo rahvaga, see ei teki nii, et lihtsalt tuled kokku ja hakkad laulma. See toimus ikka korralikult, organiseeritult, samas sündis justkui spontaanselt. Aga oluline oli, et eesti rahval oli koht, kuhu tulla, ning inimesed teadsid, kuidas käituda. Aluspõhi oli olemas, see oli sel hetkel väga tähtis.
Ja kui vabadus oli käes, siis 1990. aastate alguses oli hetk, mil arutleti, et laulupidusid pole enam vaja. Et kelle või mille vastu me protestime? Laulupeod on oma aja ära elanud – kellele neid enam vaja on. Selle kohta on president Lennart Meril laulupeo kõnes väga hea ütlemine, et viimasel ajal on moes kõnelda, et laulupeod ei ole enam moes, aga küll on tore tõdeda, et oma siinolekuga olete selle lolli jutu ümber lükanud. Pärast seda lauset oli üle lauluväljaku tohutu aplaus. Tõesti, sel aastal oli tunda ebalust, osavõtjaid oli ka veidi vähem. Ei olnud ju sellist tungi nagu nüüd, aga põhikehand kandis ikka välja, edasi. Mõte, et laulupidu on ainult protestiks vaja, pole õige – ega me ei hakka ju laulupeol hüüdma päevapoliitilisi loosungeid. Laulupeol on väga erinevaid tähendusi, teatud hetkel oli vabadus väga oluline, lauldi kõik need parteijampsid ära, et siis neid omi laule laulda. Nüüd, kus kohustuslikku repertuaari pole, pole tsensuuri, on selge, et „Mu isamaa on minu arm“ on taas ja taas kulminatiivne hetk. Selle tähendus on sügavam: me oleme ikka olemas.
K A-T: Mõtlema paneb mõni aeg tagasi ajakirjanduses üles tõusnud, õigemini tekitatud arutelu meie hümni kolmanda salmi sõnade üle („Su üle Jumal valvaku …“). Kas selle salmi peaks tänapäevaselt ja neutraalsemalt ümber sõnastama, kaasajastama, ära jätma vms? Nii nagu tõstatud aastaid tagasi ka sinimustvalge riigilipu muutmise küsimus, et kas ristilipp poleks siiski kohasem – need on sellised punktid, kus arutleja unustab ära või ei pea oluliseks, et meie ühismälu on sügavam, see on ka laulude sõnade-viiside taga, sees ja all, see on esemetes, paikades, ruumides. Nii nagu rahvalaul peidab endas sajanditepikkust põlvkondade kogemust, üleelamisi, ideaale, mille sõnum ületab pelgalt keelelist informatsiooni, on sel ka kandev vaimne, mittesõnastatav sisu. Sa räägid neist kahtlusest, mis on avalikkuses kajanud, et kas laulupidu on vaja, milleks ja kellele. Võibolla me oma inimlikus piiratuses ei olegi võimelised laulupeo sõnumit ühesõnalistelt avama, ratsionaalselt mõistma – ta on meie mitteteadvuses, elutunnetuses, väärtushinnangutes olemas, loomulikult, hoiab meid sidemes eelmiste põlvkondadega, meie vanematega, esivanematega, maaga ja taevaga selle kohal. Oleme väikesearvuline rahvus maailma mastaabis, peaksime jätkuvalt meeles hoidma, et see, et meil on oma riik, on ime, meil on oma keel, kirjandus, kunst, teadus. Laulupidu on meie esimene iseseisvuse manifestatsioon, laulupidu on olnud enne vabadust, enne iseseisvust, enne „kukke ja koitu“.
RR: Meie hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõlas ju esmakordselt esimesel laulupeol, ning lauldigi laulupidudel hümniks, lauldi nii, et eesti rahvas spontaanselt võttis selle omaks, lauldi hümniks enne, kui tuli oma riik. Aga salmis „Su üle Jumal valvaku“ on sõna „Jumal“ sügavama tähendusega, kui me oskame aimata, selle sõna etümoloogia ulatub ei-tea-kui-kaugesse ajalukku. Tuleks mõelda laiemalt ja traditsioone usaldavamalt.
Aga see, et laulupeole on täna rekordiliselt suur arv tahtjad, osalejaid, on kõige tähtsam. Kui laulupeo teemadel tehti põhjalik sotsioloogiline küsitlus Marju Lauristini juhtimisel, kus küsitleti nii mehi kui naisi, erineva hariduse ja vanusega inimesi, siis vastati pea sajaprotsendiliselt, et laulupidu on eesti rahva üks olulisemaid sündmuseid.
Riina Roose (1964) on Tallinna Linnateatri muusikaala juhataja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakooli lauluõpetaja ja EELK liige.
