Ristiusk on mõne külje pealt osutunud ootamatult edukaks. Paulus kirjutas: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:29). Taoline erinevuste eiramine – „ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand“ (Rm 10:12) – oli tolle aja maailmas ennekuulmatu. Ka apostel ei arvanud, et seisused peavad kaduma – ta saadab ärajooksnud orja Fileemoni isandale tagasi (Fm 15jj). Tema räägib suhetest koguduse ringis, kus rikka eelistamine vaesele on sobimatu (1Kr 11:22; vrd Jk 2:1jj).

Esimeste kristlaste omavaheline võrdsus kasvas välja nende eluosadusest Kristusega: „Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27j), „meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga“ (1Kr 12:13).

Kaks tuhat aastat hiljem on mis tahes diskrimineerimine kriminaliseeritud. Inimõigused. „Ilmas on palju füüsiliselt erinevaid inimesi ja see, et nad on meist erinevad, ei tähenda, et see teeb neid halvaks. Nad on lihtsalt teistmoodi“ (Kärt Kase – Delfi, 13.5.2014). Eurovisiooni võitja juubeldas: „Minu unistus sai teoks, aga minu kogukonna jaoks näitas see, et inimesed tahavad jõuda omadega tulevikku, mitte astuda sammu tagasi või mõelda samamoodi kui minevikus. Me andsime sellega edasi sõnumi kõigile, kes usuvad rahusse ja tolerantsi“ (Menu, 11.5.2014).

Hegeliaan Richard Dawkins usub, et inimliigi evolutsiooni juhib vääramatu progressi teel kõigeväeline Zeitgeist (Paul 2012). „Osa meist on muutuva moraalse Zeitgeist’i üha edenevast lainest pisut ees ning osa pisut maas. Kuid enamik meist on 21. sajandil siiski ühe rühmana koos ning märksa kaugemal ees kui meie esivanemad keskajal, Aabrahami aegadel või isegi nii hiljuti kui 1920. aastatel. See laine aina jätkab liikumist ning isegi läinud aegade esirinnas olnud tegelased (ilmekas näide on T. H. Huxley) leiavad end 20. sajandi aeglastest jalgujääjatest tagapool. Loomulikult ei ole selle edasimineku puhul tegemist mitte lauge tõusuga, vaid pigem saehamba sakilise edasi-tagasi liikumisega. Selle käigus esineb kohaliku tähtsusega tagasilööke, nagu näiteks 21. sajandi esimese kümnendi alguses valitsuse tegude all kannatanud Ameerika. Kuid pikemas ajaperspektiivis on edasiminekusuund siiski kindel ning katkematu“ (Dawkins 2011, 272).

Peter Singer on rahul: „Meie aeg on vähem vägivaldne ja julm ning rahumeelsem kui ükski varasem inimajaloo periood. /—/ Ei saa eitada, et me oleme endiselt silmitsi tõsiste probleemidega, kuid sellest hoolimata on meil omajagu põhjust loota moraalset progressi“ (Singer 2012).

See on tõesti tõsi, et nüüdisühiskonna moraalsus on kujuteldamatult kõrge. Valgustaja Voltaire väitis 1765. aastal (Traité sur la tolérance): „Me ei tea, kuidas olendite organid on tehtud, kuidas nad arenevad, kuidas me elu saame või milliste seaduste alusel on tunded, mõtted, mälu ja tahe selle eluga seotud. Ning selles sügavas ja igaveses teadmatuses, mis on meie loomule igiomane, me aina vaidleme ning kiusame üksteist nagu sarvipidi kokku minevad härjad, kes ise ei tea, miks ja kuidas neile sarved pähe on pandud“ (Voltaire 2013, 76). Voltaire’ile ei meeldinud pulli kombel pusklemine, tema salvas oma mürgise keelega: „Egiptuse rahvas – alati rahutu, mässumeelne ja arg rahvas, kes oli ühe roomlase kassi tapmise eest lõhki kiskunud, rahvas, kes on alati olnud põlastusväärne, öelgu püramiidide imetlejad mida tahes.“ Ja selgitas: „Mis puutub püramiididesse ja muudesse muististesse, siis ei tõesta need muud kui Egiptuse valitsejate ülbust ja halba maitset ning ka rumala rahva orjameelsust, millega see kasutas oma käsi, mis olid ta ainus varandus, oma isandate matsliku edevuse rahuldamiseks. Selle rahva valitsemine näib isegi neil aegadel, mida nii kangesti ülistatakse, jabur ja türanlik.“ Kaks lehekülge lahmimist á la: „Lõpuks muutusid mamelukid egiptlasteks, see tähendab, pehmeks, araks, laisaks ja püsimatuks nagu selle kliima päriselanikud“, „Tänapäeval pole tervel maakeral peale dalai-laama usu ehk ühtegi sama jaburat“ (Voltaire 2013, 55j).^[1] „Tolerantsuse“ metamorfoos on muljetavaldav.

Kui keiser Napoleon imestas, et astronoom Pierre-Simon Laplace‘i (1749–1827) paljuköitelises teoses Newtoni taevamehaanikast ei ole ainsa sõnagagi nimetatud universumi loojat, Jumalat, olevat teadlane vastanud: „Sire, je n’ai pas eu besoin de cette hypothèse“. Võiks arvata, et ka emantsipeerunud eetikal ei ole liigikaaslaste talumiseks tarus (megalopolises) vaja ühegi ülemaise instantsi vahelesegamist, ei seaduseandja ega kontrollijana. Paraku, see ei ole nii.

Zooloog Dawkins ei saa oma jumaluse tahtmistest päriselt aru, aga ta usub temasse, sest praktika on tõe kriteerium: „Minu amatöörpsühholoogia ja -sotsioloogia ei ole piisavad põhjalikuma seletuse leidmiseks, miks areneb moraalne Zeitgeist nii ulatuslikult kooskõlalisel moel. Minu eesmärkideks piisab sellest, et see tõesti [R.D. rõhutus] areneb ning et selle arengu tõukejõuks ei ole religioon – ja kindlasti mitte pühakiri. Ilmselt ei olegi tegemist mingi üheainsa jõuga nagu gravitatsioon, vaid pigem erinevate jõudude keerulise omavahelise koosmõjuga, mis ilmneb näiteks arvuti arvutusvõimsuse eksponentsiaalset kasvu kujutavas Moore’i seaduses. Mis iganes selle põhjuseks ka ei ole, on Zeitgeist’i edasiarenemise selge fenomen piisav kummutamaks väidet, nagu vajaksime hea olemiseks või selle üle otsustamiseks jumalat“ (Dawkins 2011, 273).

Inimsoo arvukuse, nutikuse, kombelisuse ja komfordi kasv on saanud õige hoo sisse pärast maailma vabanemist lummusest (pr le désenchantement du monde), postkristliku ajastu koidikuga. Dietrich Bonhoeffer arvas juba kuuskümmend aastat tagasi: „Der Mensch hat gelernt, in allen wichtigen Fragen mit sich selbst fertig zu werden ohne Zuhilfenahme der ‚Arbeitshypothese Gott‘“. Nende lapidaarsete sõnadega iseloomustas ta Lääne maailma, „die mündig geworden ist und sich nicht mehr religiös bevormunden lässt“.

Homo sapiens sapiens’i vaimne evolutsioon on kohutavalt kiirelt kappama hakanud. James Flynn on näidanud: sellest ajast saadik, kui IQ-testid esimest korda kasutusele võeti, on testitavate tulemused oluliselt paranenud.^[2] Definitsiooni järgi on keskmine IQ 100, kuid selle saavutamiseks tuleb testitulemused standardiseerida. Kui keskmine tänapäeva teismeline teinuks IQ-testi 1910. aastal, saanuks ta skoori 130, mis olnuks parem kui 98 protsendil tollastel testitegijatel.

Edukust on raske seletada hariduse paranemisega, sest testi osad, kus skoorid on kõige rohkem paranenud, ei nõua head sõnavara ega matemaatilisi võimeid, vaid mõõdavad abstraktset arutlusvõimet. Arukuse silmaganähtavat suurenemist põhjustab religiooni kammitseva toime taandumine (Lynn jt 2009; Cheyne 2007). Kristlus oli valuvorm humanismile ning nüüdseks on ta sotsiaalne missioon täidetud (Paul 2005). Pikalt ei ole vaja oodata, Endlösung jõuab kätte varsti ning tulevastel põlvedel on õnn elada maailmas, mis on Religionsfrei (Dawkins 2012).

Taoliste naiivsete optimistide jutt on muidugi kõike muud kui teadus (science). Nii lihtsad seletused on alati soovunelmad. Meie mõtteloolane Ilmar Vene arutleb kainelt: kogu kultuuriloolise kirjeldamise ja tõlgendamise raskus tuleneb sellest, et kõikvõimalikud tegurid toimivad vastastikuses läbipõimituses, kuid meie suudame neist teadvustada vaid üksikuid ja kõige silmahakkavamaid. Lõpuks arengulooline mitmekesisus sõnastatakse mingiks vormeliks, kuid eelloost eraldatuna ei ütle see vormel kuigi palju, pigem mõjub eksitavalt (Vene 2009, 71j).

Pigem on nii, nagu ütleb Mihkel Kunnus: mingit moraalset progressi pole kunagi olnudki. Vähemasti niivõrd, kui seda määratleme millegi inimesele enesele toetuvana, mingit laadi seesmise kultuurilise arenemisena (Kunnus 2013). Kunnus toetub majandusteadlase Kaupo Vippi arutluskäigule. Uusajal kasutusele võetud kivisöe energia võimaldas kõigi aegade suurima moraalse triumfi – orjanduse kaotamise. Orjapidamine muutus uute tehniliste lahenduste ilmumise taustal lihtsalt järjest ebaefektiivsemaks. Inimkonna moraalsele palgele on fossiilkütustel üldse oluline mõju olnud. Tänu suurele arenguhüppele sai nende kasutuselevõtuga võimalikuks isegi aristokraatiate asendamine demokraatiatega, rääkimata näiteks „ebahumaanse“ vaalaküttimise, karusloomakasvatamise vms lõpetamisest. Naftast sai ju toota lambiõli, kunstkarusnahku jne. Ühesõnaga, kuni meil polnud piisavalt energiat, ei jätkunud meil taoliste moraalikategooriatega jändamiseks mahti. Ja kui meil naftaga probleem tekib, siis asume naftarikaste piirkondade „mahajäänud“ rahvastele kõhklematult oma moraali ja demokraatiat tutvustama. Vajadusel relvade abiga. Energiapuuduse korral kannatab humaansus üsna kenasti välja lati madalamale laskmise. Näljas ja külmas olles ei kipu inimesed eriti hoolima moraalsetest väärtustest, rääkimata siis kõrgetest kunstidest, kirjandusest jms. Humaansus, demokraatia, rassiline ja religioosne sallivus ja muud kaunid ideed on mõistetavad vaid sellistele inimhulkadele, kel kõht täis ning kelle jaoks uue kõhutäie hankimine ei seostu iga suutäie peale käiva loomaliku konkureerimisega, kus „omade“ ja „võõraste“ vahel väga selgelt vahet tuleb teha (Vipp 2012, 105j).

Aga ärme hüppa tulevikku. Läheb veel mõni(kümmend) aastat, enne kui Euroopas on samasugune mäsu nagu praegu Lähis-Idas.^[3]

Ellujäämiseks ja jätkusuutlikkuseks peab turul teistest paremat pakkuma. Ühiskonna ideaaliks on totaalne füüsiline võrdsustamine. Ei ole „invaliide“ (ld in-validus ‘väärtuseta’). Puudest resp. vaimupuudest ei ole ilus rääkida, poliitkorrektne on öelda, et mõni kaaskodanik on erivajadustega. Timo Vihavainen nendib, et tänapäeval on meie kultuuriruumis raske kujutleda, et mõnd inimest peetakse teistest paremaks, kuna võrdsus eeldab, et keegi ei saa olla teisest halvem. „Sellest tuleneb, et kellelgi ei tasu üritada paremaks saada, vaid tuleb endale sisendada, et oled iseendaga niigi rahul. Igale puudega inimesele või mõnes suhtes vääritule tegelasele leidub tänapäeval toetajaid“ (Vihavainen 2010, 143).

Teistest üle pakkuda saab vaid supersallivusega. Hingehoidja Christoph Wrembek on väga mures jätkusuutlikkuse pärast: „Võib küsida, kas kirik suudab üldse tänapäeva inimest tema spirituaalsuseotsinguil aidata. Samas oleks see tema peaülesanne, sest ta jätkab ju Jeesuse jüngrite teenistust, mis tähendab inimeste juurde minemist, nende õpetamist, hea sõnumi kuulutamist jumalariigist, kõigist haigustest tervendamist ja kannatustest vabastamist (Mt 9:35). Kas kirik mitte ei ole ebaõnnestunud kõigis nendes valdkondades? On märke, et inimesed ei otsi enam oma „spirituaalsust“ eelkõige kiriku juurest“ (Wrembek 2013a). Uus vaimsus lehvib väljaspool tardunud kirikuid. „Spirituaalse inimese tunneb seega ära selle järgi, et ta ei sea halastusele piire, et ta osutab seda ühtemoodi väikestele ja suurtele, neile kes on all ja kes üleval. Et ta on valmis oma õpetavas ja halastavas hoiakus ka – kui vaja – seadusest üle astuma, et inimest tõeliselt aidata“ (samas).

Kartus, et kristlus kaob ära ja asemele astub uus vaimsus, näitab Lea Altnurme meelest, et püsib homogeenses kultuuris sündinud arusaam, mille järgi korraga on võimalik vaid üks usk või vähemalt üks domineeriv usk. Ent tulevik religiooni vallas ei pruugi tähendada üheainsa religiooni võidukäiku, vaid mitmekesise olukorra kujunemist. Võib oletada, et uus vaimsus hõivab eestlaste puhul kristlusest tühjaks jäänud alasid, eriti mis puudutab usu funktsioone igapäevaelu mõtestaja ja probleemidega toimetuleku abistajana individuaalsel tasandil.^[4]

Marcel Gauchet sedastab: „Religioonist väljumine ei tähenda usust väljumist, vaid väljumist maailmast, milles religioonil on struktureeriv roll, kus ta kontrollib ühiskondade poliitilist vormi ning määrab sotsiaalsete sidemete ülesehituse. /—/ Religioonist väljumine tähendab üleminekut maailma, kus religioonid on küll endiselt olemas, kuid poliitilise vormi ja kollektiivse korra sees, mida nemad enam ei määra“ (Gauchet 2007, 8).

Michael Walzer kirjeldab USA elu: „Me oleme vabad kujundama oma elukäiku ise; kavandama elu, valima eluala, partnerit (või partnerite jada), usku (või uskmatust), poliitikat (või antipoliitikat), elustiili (ja ükskõik millist stiili) – olema vabad „ajama oma asja“. Isiklik vabadus ja sellega kaasnevad radikaalsed sallimise vormid on kindlasti enneolematu saavutus, milleni on jõudnud „ajastute uus kord“, nagu seisab Ühendriikide riigipitsatil“ (Walzer 1998, 147).^[5]

Praegused pastorid ei taha, et „kirik on otsekui midagi suurt ja võimast, mis sulle ülevalt alla moraali ja hoolitsemist nagu kulbiga pähe paneb. Sinu ülesanne on vastu võtta, vait olla ja edasi teenida“ (Käpp 2014). Iga inimene teab ise, keda või mida ta usub.^[6] Kirik ei saa olla hierarhiline asutus, mille eesotsas seisavad tõemonopoli omavad vaimulikud, kes ütlevad ilmikutele, kuidas „asjad peavad olema“ (Lahe 2011).

Jutt Kristuse lunastavast ohvrisurmast kuulub aega, mil inimsugu oli massa perditionis. Tundlikke natuure nagu munk Martin Lutherit saatis kohutav hirm Jumala viha ees. Loota võis vaid see, kes otsis Kristuse juures varju ja tunnistas: „Mina usun, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal, Isast sündinud enne kõiki aegu, ja ka tõeline inimene, sündinud neitsi Maarjast, on minu Issand, kes on lunastanud minu, kadunud ja hukkamõistetud inimese, ja on päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast“.

Idüllilise humanismiajastu religioossust iseloomustab „uskumine ilma kuulumiseta“ (ingl believing without belonging) (Lahe 2013). Helsingi piiskop Irja Askola annab teada, et Jumala riigis ei ole uksehoidjaid.^[7] Uks on pärani ja lävepakku pole. Kellelegi ole antud mingit „võtmete meelevalda“, selle on evangelist Matteuse välja mõelnud kleeruse tähtsakstegemiseks. Jumala armastus on palju suurem, kui meie barbaarsed esiisad arvasid, õigupoolest piiritu. Seega – kui otse välja öelda – mingit vahendajat, „lunastajat“ ei ole enam vaja. Pole kunagi vaja olnud, ainult et seda tõika ei teatud varem.

Ega üleöö suurt midagi muutu, kirikus kasutatakse ikka traditsioonilisi kaananikeelseid fraase edasi, ka siis, kui need on sisutühjaks muutunud. Ega valjuhäälselt ei kuulutatagi, et Markionil oli õigus, et Vana Testamendi deemonlik Jumal ei ole õige Jumal. Teisenevad liturgia detailid on üpris kõnekad. Näiteks, kui paar sugupõlve tagasi eeldati Eesti luteri kirikus üldpihi korral, et pihilised soostuvad oma patusust tunnistama („Kui see on teie kõikide tõeline tunnistus ja palve, siis kostke: Jah!“), siis praegu ei vajata kahetsemist – vahetult pärast üldsõnalist patutunnistust järgneb absolutsioon kõigile kohalviibijatele: „Kõigeväeline Jumal on meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise pärast meile halastanud. Kristuse Kiriku sulasena kuulutan ma sulle Jumala armu: sinu patud on sulle andeks antud.“ Tegelikult ei ole Kristuse kannatusi ega surma pattude andeksandmiseks vaja, sest Jumal on alati, loomu poolest, kõigi vastu armuline olnud.

Ülipüüdlik trinitaarsete vormelite kasutamine kõigi palvete lõpul tundub katsena säilitada Kristuse jumalik staatus, kelle roll on olla teatetooja (Jh 1:18) Jumala olemusest, mis on aegade algusest peale olnud sama – Jumal on absoluutne, tingimusteta Armastus. Isa Christoph on resoluutne: „Ma eitan põhimõtteliselt arvamust, et põhimõtteliselt jätab Jumal inimese vabaduse hooleks otsustada, kas temale pakutud osadus Jumalaga viimselt vastu võtta või mitte. Juba inimlik armastus vastab sellisele tõrjumisele veelgi suurema armastusega, püüdes saavutada poolehoidu – Jumal aga ei saa vähem armastada kui inimene! Mida enam Jumala armastust tõrjutakse, seda suuremaks muutub tema armastus, mis võidab selle inimese ühes tema inimliku vabadusega“ (Wrembek 2013b, 10).

Kerge on Toonela väravast sisse astuda, kui sa pole Loojale võlgu (Vaher 2014). Tõrkujad saadetakse korraks purgatooriumi. Üürikeseks ajaks. Sest mingit alternatiivi lõpmatule õndsusele ei ole. Ei saa öelda, et mina tahan hajuda olematusse. „Ja koguni kinnisvaramaakler nimetaks oma kliendi „vaba otsust“, häid vastuargumente tuues, „mitte lõpuni mõistetavaks“. Ja Jumal peaks nüüd lihtsalt noogutama ja emotsioonitult pomisema: „Olgu, kui sa soovid, see on sinu vaba otsus…“ Kas armas Jumal on vähemat kui kinnisvaramaakler?“ (Wrembek 2013b, 60).

Ei Ismail Enver Pasha, Pol Poth ega Yakubu Gowon ole suutnud midagi teha, mis Jumala emalikku armastust nende vastu kahandaks. Igaviku palge ees ei ole satanistil ega sutenööril, pätil ega pühakul, taoistil ega maoistil mingit vahet.

„Tahtevabadus“ on kaisukaru, millega Looja lubab meil maapealses elus mängida. „Inimese vabadus ei kujuta seejuures üldse mingit probleemi. Sest see on loodud selleks, „programmeeritud“ selleks, et armastuse poolt võidetud saada. /—/ Ei ole ka võimalust valida, kas tahan Jumalat või midagi muud, ta ei ole üks „objekt“ paljudest, mille seast valida võiks – ta on lõpmatu headus, ilu ja tõde“ (Wrembek 2013b, 75, 101).

Igasugune võrdlemine seoses taevariigiga, isegi olles teoloogiliselt või vaimulikult põhjendatud, on kuidagimoodi (või ainult) seotud väärtuse ja väärtustamisega. Ent „Jumal ei lase kukkuda olendil, kes TEDA ja iseennast tõrjub. Muidugi mitte! Siis armastaks Jumal ju vähem kui mõni ema! Teda tõrjuv loodud olend vajab ju teda rohkem kui need, kes Jumalat ei tõrju. Ja Jumal aitab rohkem neid, kes teda vajavad“ (samas, 78).

Preestreid ähvardab üks eriti kole patt – enese teistest paremaks pidamine (Liiv 2005). Just nagu nad ei teaks piiblilugudest, kuidas vanemaid poegi ei tee ükski ponnistus ega pingutamine armsamaks! Isa Orenti ironiseerib: „Jah, Juuda-palvet saab tõesti lugeda „kõige esimene patuste seast“ (jälle üks teoloogiline termin juures), aga mitte „tölneri vaimus“ (veel üks dogmaatiline ja vaimulik termin) olev patukahetseja“ (Mägi 2014).

Doktriinid võivad ajas teisenenud teadmiste valguses muutuda ja muutuvadki. Kuid teoloogid on optimistid: „Piibellik ilmutus on ilmutus Jumalast. Ja see on progresseeruv ilmutus, ilmutus üha suuremast, sügavamast ja aktiivsemast armastusest. Jumal on armastus“ (Riistan 2014).

Lohutav on aduda, et viimselt ka silmakirjatsevad variserid, papid ega puritaanid ei pääse Jumala armastuse käest. Sellel, mida inimene siin maa peal oma üürikese elu päevadel teeb või mõtleb, usub või loodab, ei ole mingit tähtsust ega kaalu.