Esiletõstetud lood

Tema ootab meid kaldal (Jh 21:1–14)

taruste1

„Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeria järve ääres. Aga ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.“ Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“ Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?“ Nad vastasid talle: „Ei ole!“ Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!“ Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!“ Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega. Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Jeesus ütles neile: „Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite.“ Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!“ Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: „Kes sa oled“, sest nad teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.“ (Jh 21:1–14)

 Armu teile ja rahu Jumalalt meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Hääd sõbrad, tänases kirjakohas on paljugi lahtiseletamist ja kommenteerimist väärivat, mis lihtsal lugemisel ei pruugi silmagi torgata. Esmalt tuleb mainida, et Johannese evangeeliumi kirjutaja isik on endiselt saladuskatte all ja teksti eeldatav algne lõpp on olnud juba eelmises peatükis. Seega on 21. peatükk lisapeatükk, mille kirjutas arvatavasti keegi evangeeliumi autori õpilasist. Samuti näib, et tegu on Jeesuse esimese mitte kolmanda ilmumisega, nagu seisab meie perikoobi lõpus, sest mida imet oli jüngreil veel kala püüda, kui Issand nendega ülestõusnuna juba kaks korda oli rääkinud ja andnud neile hiiglasliku ülesande misjoneerida terve maailm. Irooniliselt võib mainida, et ilmselt on jüngreil ja nende järglasil olnud läbi aastasadade liiga palju tegemist kalastamise ja muude ajaviidetega, sest pea kahe aastatuhandega on inimkonnast õnnestunud misjoneerida ainult veerandit.

Iseäranis kummaline on kalapüügi huvi jünger Naatanaeli puhul, kes oli maismaa mees ja pärit hoopis mujalt. Tekst räägib ainult kuuest jüngrist: jääb selgusetuks, kas teised jüngrid olid teadmatusest tekkinud pinget mitte taluda suutes lihtsalt laiali jooksnud või on arvul kuus siinkohal sümboolne tähendus – kuus on ümmargune arv, mis esindab tervikut ja sümboliseerib nii tervet Kirikut.

Nagu mitmes muuski olukorras, nii on ka siin Peetrus algatajaks, kes teatab, et tema läheb nüüd kalale. Jääb mulje, et mees, kelle Jeesus oli kutsunud kalade püüdmise juurest inimeste püüdmise juurde, arvas, et Jeesuse-periood tema elus on mööda saanud ja praktilise mehena pöördus tagasi oma põhitöö juurde. Peetrus, kes tunnistas Jeesuse Issandaks ja haaras mõõga, kui Jeesust kinni võtma tuldi, kellele Jeesus andis meelevalla siduda ja lahti päästa, kellest alates arvestavad oma võtmetemeelevalda paavstid, seesama Peetrus paistab vastupidiselt näiteks Paulusele olevat eelkõige teoinimene ja mitte arutleja. Peetrusel kui lihtsal kalamehel ei näi olevat hiilgavat mõistust ja teoloogilist taipu, küll aga on tal siirust ja tahtmist pühenduda selgelt nähtavaile eesmärkidele. Seepärast võis Jeesuse järgimine usus ja mitte nägemises olla temale kõige raskem.

Niisiis lähevad mehed kalale, ent ei püüa midagi. Ja koidu ajal naastes näevad nad kaldal seisvat võõrast. Mehed ei tea, et kaldal seisja on Jeesus, sest ülestõusnuna on Tema nüüd täiesti teistsugune ega kuulu enam meie maailma. Me saame Teda ära tunda vaid siis, kui Ta ise end meile ilmutab ja ainult sellisena nagu Ta seda teeb. Tunda Jeesust tähendab nüüdsest tunda Jumalat ja Jeesus on see, kes astub kontaktiloomisel esimese sammu, andes teada, kes Ta on. See jüngrite norgus ninadega kaldalenaasmise koht on tõeliselt luterlik: lahendus nende olukorrale saabub väljastpoolt ega olene nende pingutusist. Teisisõnu: oma tegudega ei saavuta nad midagi, Issand ise on see, kes tegutseb. Nõnda siis, inimene saab õndsaks üksnes Jumala armust.

Jüngrid olid hakanud taas tavalist elu elama, võib öelda, et nad olid löönud oma kutsumusele käega, kuna ei suutnud seda iseseisvalt järgida. Ent Jeesus tuli neile appi, et anda neile uut kindlust. Samal moel otsib Issand meid, kui oleme kaotanud tahte ja jõu edasi võidelda ning alistunud oma saatusele. Ta otsib meid, et anda meile võimalus uuesti alata. Jüngrid ei tundnud kaldal seisvat Jeesust ära. Sarnaselt ei tunne Jeesust või Tema tegutsemist endi eludes ära paljud inimesed, kristlased ja mittekristlased. Me kõik kaldume vaatama Jeesusest mööda, nägema muid asju, pidama Teda kellekski teiseks ja kedagi teist Temaks. Me kaldume elama nõnda, nagu poleks Arimaatia Joosepi hauakamber kunagi avanenudki, nagu Issand polekski üles tõusnud, nagu meid polekski ristitud ja Kristuse elava ihu liikmeiks vastu võetud. Me ei pea enam minema iseendale otsavaatamist vältides paadiga järvele, et seal öö läbi tühjalt ja lootusetult istuda. See kõik on jäänud minevikku. Meie Issand elab, Ta on üles tõusnud ja viibib meie juures. Me oleme Temaga üheks saanud ega pea enam kartma.

Kindlasti oli nonde kalastavate jüngrite hinges suur segadus ja kindlusetus, ehkki see ei pruukinud välja paista. Selles olukorras anti neile võimalus leida taas üles oma Issand ja olla veel kord koos Temaga, et Temast siis mitte iial enam lahkuda. Niisamuti on meie kõigi elus olukordi, mil me oleme kaotanud kindluse ja peame uuesti avastama Issanda oma elus. Saatuselöögid ja pinge, mis meid kõiki ümbritsevad, võivad muutuda talumatuks, nii et inimene taganeb ja põgeneb omaenda loodud tillukesse maailma, kuhu ei mahu midagi rohkemat kui hingamiseks vajalik õhk. Kui keegi lähedane, kallis inimene sureb või satub keegi meist haiglasse, kus ta äkki avastab, et polegi oma elu peremees, vaid sõltub jäägitult teiste hoolest, siis võib kokku langeda tema mina-, maailma- ja jumalapilt. Ta võib tunda end täielikult ja lõplikult mahajäetuna, kasutu ja kõrvaleheidetuna, kellest Jumalgi enam ei hooli. Selles lootusetuses tuleb inimesel end taas leida, taasavastada oma kordumatu väärtus isiksusena ja leida üllatusega, et Jumal ei jäänudki teispoole leina üksildust, teispoole palatiust, vaid on siinsamas, päris voodi kõrval, endiselt ja alati kohal. Sel ajal, kui seilasime meeleheites oma üksinduse merel, tuli Jeesus meid kaldale ootama, tegi lõkke üles ja valmistas õhtueine.

Kaldale jõudnud jüngreil käskis Jeesus minna tagasi ja heita noot paremale poole paati. Paremat poolt peetakse õnnepooleks. Sakariasele ilmus ingel templis, seistes suitsutusaltarist paremal pool ja ennustas poja sündi. Tähendamissõnas viimsest kohtupäevast seisavad õnnistuse pärijad kohtumõistjast paremal. Ülestõusmise loos istub ingel hauakambris paremal pool ja usutunnistuses seisab, et Messias istub Jumala paremal käel.

Koidu ajal oli õige kalapüügiaeg juba möödas ning seega oli Jeesuse käsk terve mõistuse ja kogemuse seisukohalt mõttetu. Sellegipoolest tegid mehed, nagu kästud. Sageli on Jumala kõne me südames vastuolus me seniste kogemuste ja arvamustega, ent sellegipoolest on meie osa siis kuuletuda mitte oma mõistuse häälele, vaid Jumalale.

Mehed läksid ja said suure hulga kalu. See arv – 153 – on saanud väga paljude erinevate tõlgenduste osaliseks: näiteks ütleb V sajandi ladina kirikuisa Hieronymus oma kommentaaris, et kreeka zooloogid on loendanud 153 erinevat kalaliiki. Seega on see külluse arv, kuhu on kaasa haaratud kõik, meenutades lõiku Ilmutuse raamatust: “Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged riided üll ja palmioksad käes”. Augustinus seletab asja nõnda: 10 on Jumala käskude arv ja 7 on Jumala armu arv. 10+7=17. Kui liita kokku arvud 1-st 17-ni, siis saame 153. Seega on 153 nende inimeste arv, kes Seaduse või armu ajendil tulevad Jeesuse juurde. Lisaks olid nelipühasündmuse pealtnägijaiks 17, st kõikide tuntud rahvaste esindajad. Aleksandria Kyrillos väidab, et 153 koosneb kolmest osast: 100; 50 ja 3. Sada on paganate täisarv, Matteuse evangeeliumi loo karjas oli sada lammast, hea põllumaa kandis sajakordselt vilja. Kristuse riiki päästetakse ka Iisraeli jääk, kelle arvuks on 50. See kõik toimub Kolmainu Jumala auks, kelle arvuks on kolm.

Kuigi noodas oli palju kalu, see ei rebenenud. Kuigi Kirikusse ühendatakse palju erinevaid rahvaid oma erinevate kommete ja mõttemallidega, säilib siiski Kiriku ühtsus. Kalasaak oli Peetrusele lihtsalt hea õnn, ent Jeesuse lemmikjünger andis sellele teise tähenduse: ta ütles Peetrusele, et see on Issand. Siin saab taas ilmsiks jüngrite erinevus: Peetrus kui lihtne teoinimene ja lemmikjünger, kelle isik jääb selgusetuks ning kes näib olevat väga tagasihoidlik inimene, pigem mõtiskleja kui tegutseja. Lemmikjünger jõudis Jeesuse hauale esimesena ja jäi selle juurde mõtisklema, Peetrus jõudis hiljem, ent läks kohe sisse, et asjad selgeks teha. Imelist kalasaaki nähes jõudis lemmikjünger järeldusele, et mees kaldal on Jeesus. Ta ütles seda ka Peetrusele, ent jäi ise rahulikult paati istuma. Peetrus aga hüppas vette ja sumas kaldale, et kiiremini Jeesuse juurde jõuda. Neljanda evangeeliumi autor võib olla toosama lemmikjünger, kes aga Peetruse rolli kuidagi ei vähenda. Jeesuse järgijaina jääb meile kõigile alles meie eripära ja kordumatus ja just selliseina oleme kutsutud vastama oma Issanda kutsele.

Ka täna nagu alati on meile kõigile kaetud söögilaud, kust saame kinnitust oma otsinguis ja kahtlusis, kust näeme paistmas kutsuvat tuld, mis juhatab meid taas oma Issanda juurde. Armulaud on meie osadus ülestõusnud Jeesusega, kes ootab meid kõiki kaldal, et siis, kui me väsinuina, külmunuina ja lootuse kaotanult tuleme, pakkuda meile turvalisust ja rahu. Tema on meie keskel. Aamen.

 

Jutlus on peetud 11.04.1999.

 

Allan Taruste (1969) on EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English