Artiklid

Orientaalsed kirikud, nestoriaanid, 1. osa

Alar LaatsMõistel „orientaalsed ortodokssed kirikud“ võib olla kaks erinevat, kuigi lähedast tähendust. Orientaalseteks kirikuteks peetakse nn monofüsiitlikke, õigema nimega küll miafüsiitlikke kirikuid. Teise võimaluse kohaselt peetakse orientaalseteks kirikuteks nii monofüsiitlikke kui ka nestoriaanlikke kirikuid. Seega on teise tähenduse kohaselt orientaalsete ortodokssete kirikute perekond laiem, haarab endasse rohkem kirikuid. Esimese tähenduse puhul on määravaks teoloogilised tegurid – monofüsiitlikud kirikud on kõik enam-vähem sama teoloogiaga. Nestoriaanlus on monofüsiitlusest teoloogiliselt väga erinev. Mõiste „orientaalsed kirikud“ teise, laiema tähenduse puhul on määravaks aga teistsugused tegurid. Esiteks on siin tegu väga varakult kunagisest ühtsest Rooma riigikirikust lahkunud kirikutega. Too eraldumine kristluse n-ö peavoolust toimus 5.–6. sajandil. Teiseks nende kirikute ühiseks tunnuseks on see, et nad kõik said alguse Rooma-Bütsantsi kirikule vastu astudes. Nad kujunesid välja kas väljaspool toda keisririiki (India, Etioopia, Pärsia), kusagil piirialadel (Armeenia) või küll riigi sees dissidentidena riigikiriku suhtes (jakobiidid, koptid). Islami esiletõusu tõttu jäid jakobiitlikud süürlased ja koptidki 7. sajandil Bütsantsi keisririigist väljapoole. Oma kultuuri ja tihti ka asendi poolest jäid orientaalsed kirikud Rooma riigi idaosast veelgi rohkem ida poole.[1] Sellest siis ka nende nimetus „orientaalsed“.[2] Siinses artiklis kasutan ma seda mõistet teises, laiemas tähenduses. Siin käsitletavaid kirikuid seob seega nende kõrge vanus, vastuseis Rooma keisririigi kirikule ja kultuurilise aluse erinevus, orientaalsus võrreldes Bütsantsi kultuuriga.

Nagu öeldud, teoloogiliselt ei ole see kirikute perekond ühtne. Enamus siia kuuluvaid kirikuid on monofüsiitlikud: kopti kirik, etioopia kirik, lääne-süüria kirik või ka jakobiitide kirik, armeenia kirik, mõned toomakristlaste kirikud Indias. Väiksem osa selles perekonnas moodustavad nestoriaanlikud kirikud – lääne-süüria või assüüria kirik, tuntud ka idamaa kiriku nime all,[3] ning selle kirikuga seotud toomakristlaste väike kogukond Indias.

See, et orientaalsete kirikute perekonda sidus nende kultuuriline erinevus Bütsantsist, ei tähenda paraku, et see perekond oleks kultuuriliselt homogeenne. Siin on tegu mitmete erinevate kultuuripiirkondadega. Kõigepealt tuleks nimetada süürlasi. Teatud erinevused on sellegi grupi sees – on olemas ida- ja lääne-süürlased. Edasi tuleks nimetada vanade egiptlaste järeltulijad kopte, üsna eraldi seisvaid etiooplasi, india toomakristlasi ning lõpuks mitmelt poolt mõjutusi saanud, aga ikka omanäolisteks jäänud armeenlasi. Seega on kultuurilis-rahvuslik pilt üsna kirju. Ometi etendas selle kirikuteperekonna kujunemisel ja arenemisel erilist rolli süüria kristlus. Pea kõik siia kuuluvad kirikud on olnud rohkem või vähem süürlastest mõjutatud. Nii kasutab tänapäeva Indiaski enamus toomakristlaste kirikuid vähemalt mingil määral süüriakeelset liturgiat.

Orientaalsed ortodokssed kirikud on olnud pea algusest peale rahvuslikud kirikud – nende töökeelteks on olnud rahvuskeeled, nende kiriklikud hierarhiad on seisnud Rooma-Bütsantsi valitsemise vastu ja, nagu öeldud, nende kultuurid selle sõna kõige laiemas mõttes on erinenud kreekakeelsest Bütsantsi kultuurist. Nad kujunesid ja arenesid väljaspool hellenistlikku maailma. Seega on need kirikud näiteks, et kristlus sai väga hästi areneda ka väljaspool kreeka või rooma maailma. Kas me võime rääkida nende puhul erilisest mittehellenistlikust kristlusest? Osaliselt võime, aga mitte täiesti. Kõik selle perekonna kirikud on teatud määral endaga kandnud mõningaid hellenismist pärit või vähemalt hellenistlikus miljöös tekkinud n-ö „näojooni“. Nii nestoriaanlus kui ka monofüsiitlus tekkisid teoloogilistes väitlustes Rooma riigi ametliku kristlusega. Orientaalsed kristlased ei aktsepteerinud kristluse peavoolu teoloogide väiteid, mida me võime tinglikult hellenistliku kristluse väideteks nimetada. Aga nad vaidlesid neile vastu ning seega olid neid kuulnud-lugenud. Seetõttu ikkagi, kas või negatiivselt, sundides endale vastu vaidlema, oli hellenistlik kristlus mõjutanud orientaalseid rahvuskristlusi. Sellise mõju konkreetseks märgiks on, et suur osa orientaalsetes kirikutes kõrgelt hinnatud vanakiriklikust kirjandusest oli alguses kirjutatud kreeka keeles ning tõlgitud seejärel rahvuskeeltesse. Need vanakiriklikud kirjanikud, keda võiks pidada monofüsiitliku ja nestoriaanlikku mõtte rajajateks, olid ikkagi kreekakeelsed ja seega vähemalt teatud määral kuulusid hellenistlikku kristlusesse. Seega tekkisid monofüsiitlus ja nestoriaanlus eriliste teoloogiliste suundadena kreekakeelse hellenistliku kristluse pinnal. Selle tõendiks, et need kirikud kandsid veel pikka aega kaasas oma hellenistlikku pärandit, on see, et just nende kirikute õpetlased andsid islami kultuurile üle märkimisväärse osa kreeka kultuurist ja teadusest, mis hakkas islamis uut elu elama. Siin paistsid eriti silma just mõlema süüria kiriku haritlased, aga teatud määral ka koptid. Tavaliselt jõudsid kreeka kultuuri tekstid islami kultuuri mitte otse, vaid läbi vahepealsete süüria tõlgete. Nende tõlgete tegijateks nii süüria keelde kui ka hiljem süüria keelest araabia keelde olid just orientaalsed kristlased.

Tahtmata vähendada teiste rahvaste rolli, tuleb siiski eriti rõhutada süürlaste osa ristiusu selle perekonna kujunemisel. Seetõttu vaatlemegi esmalt lühidalt süürlasi ning nende kristluse teket ja kujunemist.

 

Süürlased ja nende ristiusustamine[4]

Tänapäeval on olemas Süüria Araabia Vabariik. Kuigi selle kodanikke võib ju süürlasteks nimetada, on siiski korrektsem pidada enamust neist araablasteks. Süürlased on eraldiseisev, araablastest erinev rahvus. Kunagi oli neil oma emakeel, süüria keel, mille paljud neist on tänapäevaks juba unustanud. Süürlasi elab lisaks Süüriale veel Iraagis, Liibanonis, Iisraelis, Palestiinas, Iraanis, Türgis ja mujalgi. Nagu heebrea ja araabia keel, kuulub ka süüria keel semi keelte perekonda. Süüria keel on tekkinud arami keele ida-arami haru Edessa murdest ning oli kasutuses süürlastest kristlaste seas suhtlemis- ja kirjakeelena umbes aastatel 300–1400 (Masing 1936, 4).[5] Araabiakeelse islami invasiooni tagajärjel süüria keele osatähtsus üha langes, kuni ta jäi vaid jumalateenistuse keeleks. Kunagiste kristlastest süürlaste järeltulijad räägivad tänapäeval peamiselt araabia keelt. Osa neist kasutab siiski ka uusarami keelt, mis on kunagisele süüria kirjakeelele üsna lähedane.[6]

Süürlastel oli teatud etniline, kultuuriline ja keeleline ühtsus. Aga kunagi ei ole see ilmselt väga tugev olnud ning süürlastel, erinevalt koptidest, armeenlastest, etiooplastest ja mitmest teisest pole kunagi oma ühtset rahvuskirikut olnud, nii, nagu neil pole kunagi olnud ka oma rahvusriiki.[7] Tänapäevalgi kuuluvad viimased uusaramikeelsed kristlased mitmesse eri kristlikku konfessiooni: neid on muidugi jakobiitide ja nestroriaanide kirikutes,[8] aga neid on ka ida-ortodokssete kristlaste ning mitme erineva riitusega rooma-katoliku kiriku liikmete hulgas. Süürlaste jagunemine erinevatesse gruppidesse ei ole sugugi kristliku kiriku konfessionaliseerumise tulemus. Nende suurem jagunemine kaheks eraldi grupiks toimus juba seetõttu, et mitme sajandi jooksul olid nad jaotatud kahe impeeriumi ning nende vastavate sõltlasriikide vahel. Nimelt jagunesid süürlased Rooma impeeriumi ja Pärsia impeeriumi vahel. Võiks öelda, et sümboolseks rajaks, mis jagas süürlased kaheks, oli Eufrati jõgi Mesopotaamias. See piir ei olnud staatiline, vaid nihkus vastavalt ühe või teise poole sõjaõnnele. Kuigi mõlemad impeeriumid ehitasid võimsaid piirikindlustusi, ei suutnud need pidurdada kristlaste ning ristiusu ideede levikut üle riigipiiride.

Uuest Testamendist võime lugeda, kuidas ristiusk jõudis Väike-Aasiasse, Kreekasse ja Rooma. Kuigi seal kirjeldatut ei saa pidada ajalooliselt täpseks protokolliks ristiusustamise kohta, siis ometi viidatakse siin ilmselt tegelikkuses toimunule. Umbes samal ajal levis ristiusk ka ida suunas, eelkõige tänapäeva Süüria aladele ja sealt edasi Mesopotaamiasse. Paraku pole selle protsessi kohta selliseidki väheseid andmeid, mida võime leida Uues Testamendis. Ainsaks erandiks on muidugi Antiookia – Rooma impeeriumisse jääva Süüria kreekakeelne pealinn. Enamus tänapäeva teadlastest oletab, et ka ida poole levis ristiusk juutide kaudu, täpsemalt tänu juudi idapoolsele diasporaale, s.t Süüria-Mesopotaamia aladel. Siinne juudi kogukond oli tollel ajal suurim väljaspool Jeruusalemma. Just juudi kogudused olid esimesed kohad, kus kristlikud misjonärid üles astusid ning nendest kogudustest levis ristiusk edasi (Moffett 1998, 51, 56; Baumer 2006, 12). Kristluse levimine juudikristlaste juurest arami- või süüriakeelsetesse kogukondadesse oli tunduvalt lihtsam, kui levik läänes juutidelt kreeklaste sekka. Idas puudusid keelelised raskused, sest tollaste juutide kõne- ja kirjakeeleks oli samuti arami keel. Ilmselt ka süürlaste ja Palestiina juutide mõttemaailmad olid suhteliselt lähedased (Gillman / Klimkeit 1999, 22jj).

Üheks selliseks piirkonnaks, kus üpris ruttu tekkis juudikristlik kogukond, oli Adiabene ja eriti tema pealinn Arbela.[9] Adiabene oli pooliseseisev, Pärsiaga tihedalt seotud kuningriik. Riigis oli üsna suur ja mõjukas juudi kogukond ning meie ajaarvamise 40. aasta paiku pöördus riigi kuningakoda judaismi. Oletatavasti jõudis juudikristlus siia juba esimese aastasaja lõpul (Gillman / Klimkeit 1999, 33).

Nagu öeldud, oli osa süürlasi Rooma võimu all, teine osa Pärsia impeeriumi võimu all. Nende kahe osa saatus, kuni islami esiletulekuni, oli üpris erinev. Rooma impeeriumis kiputi kristlasi, ja seal hulgas siis ka süürlasi taga kiusama. See olukord kehtis väikeste variatsioonidega kuni keiser Konstantinoseni, kes legitimeeris ristiusu. Kristlus ei saanud küll kohe veel de jure riigiusuks, oli aga teel selleks.

Pärsias valitsesid kahe esimese sajandi jooksul partlased. Tollal domineeris riigis hellenistliku loomuga religioonitolerantsus, mis suuresti soodustas ristiusu levikut. Aastal 224 (või 225) tuli Pärsias võimule aga Sassaniidide dünastia. Riigiusuks sai nüüd zoroastrism. Esialgu veel ei kimbutatud kristlasi. Aga ajavahemikus 340–457 jäid märtritena oma elust ilma sajad tuhanded kristlased (Baumer 2006, 66jj). Zoroastrismi muutumine sallimatuks riigiusundiks oli kristlaste[10] tagakiusamise üks põhjuseid. Selle kõrval oli aga teinegi oluline põhjus, mille puhul võime rääkida traagilisest irooniast. Nimelt oli 4. sajandi alguseni Rooma impeeriumis kristlasi taga kiusatud. Seetõttu oli palju kristlasi sealsest impeeriumist Pärsiasse ümber asunud. Kui aga 4. sajandi algusest alates võtsid Rooma keisrid kristlased oma kaitse alla ja kristlus muutud aja jooksul vähemalt de facto riigiusundiks, siis hakkasid Pärsia šahhid kristlastes nägema vaenuliku riigi n-ö „viiendat kolonni“, s.t Rooma agente, kes võisid riigile ohtlikuks saada. Mingil määral oligi edaspidi Sassaniidide impeeriumis kristlaste heaolu sõltuv Pärsia ja Bütsantsi suhetest. Mida paremad need olid, seda vähem kahtlustati Pärsias kristlasi ning seda vähem esines tagakiusamisi (Baumer 2006, 73).[11]

On olemas küll legende ristiusu jõudmisest süürlaste aladele, aga nende legendide ajalooline väärtus on üsna küsitav. Üks olulisi süüria kultuuriruumi keskusi oli Edessa,[12] tollase väikese piiririigi Ostroene pealinn. Oma kultuurilt oli ta enam pärsialik, kuigi oluliste hellenismi mõjutustega.[13] Edessa kuningad, sõltuvalt suurte naabrite edukusest ja oma huvidest olid kord ühe, kord teise impeeriumi – Rooma või Pärsia – liitlased ja vasallid. On olemas süüriakeelne teos pealkirjaga „Addai õpetus“ (Doctrina Addai), mis on ilmselt kirjutatud ajavahemikus 390–430 ning mis jutustab ristiusu jõudmisest Edessasse (Altaner 1958, 59).[14] Teos täiendab juba varem Eusebiose poolt toodud lugu. Selle loo kohaselt valitses Jeesuse eluajal Edessas kuningas Abgar,[15] kes põdes leeprat. Kuningas oli kuulnud Jeesusest ning saatis tema juurde saatkonna, kutsumaks teda Edessasse ennast ravima. Jeesus saatis kuningale vastuseks kirja, kus ta kiitis kuninga usaldust tema vastu ja usku temasse, kuid teatas, et ta ise paraku ei saa Edessasse tulla. Küll aga lubas ta pärast oma ülesannete täitmist maa peal ja oma taevase Isa juurde naasmist saata kuningale appi ühe oma esindaja. Pärast Jeesuse taevasseminekut läkitaski apostel Toomas[16] Edessasse Addai[17], kes ei kuulunud küll Jeesuse otseste apostlite hulka, kuid kes kuulus nn seitsmekümne hulka, kellest on juttu Luuka evangeeliumis (Lk 10:1). Addai raviski kuninga terveks. Seejärel hakkas ta linnas ristiusku kuulutama ning selle tagajärjel pöördusid edessalased eesotsas kuningaga ristiusku. Selline on legend esimese kristliku kuningriigi kohta. Loomulikult kahtleb enamus tänapäeva ajaloolasi selle sisus. Aga ometi näib see lugu viitavat asjaolule, et 1. sajandi lõpupoole oli Edessasse kristlus juba jõudnud ja siin oli kujunenud mingi keskus, kust kristlus levis edasi ida suunas (Moffett 1998, 56).[18] Järgneva sajandi jooksul kasvas Edessa tähtsus. Ainult et see kristlus, mis siin edukalt tegutses, ei olnud sugugi puhtalt ortodoksne. See tähendab, et suur osa Edessa 2. ja 3. sajandi kristlasi ei olnud õigeusklikud hilisemate mõõdupuude järgi võttes. Ilmselt oli siin tegemist erinevat sorti kristluste kirju pildiga. Siin oli nn markionlasi, kelle meelest materiaalne maailm oli ühe teise, madalama jumala loodud, ja alates 3. sajandi teisest poolest oli siin manilasi, kelle arvates oli olemas kaks teineteisega võitlevat jumalat, ja siin oli rohkem või vähem gnostilise kallakuga kristlasi, kes kutsusid üles inimesi iseendas oma jumalikku sädet otsima. Ning siin oli kuulus õpetlane Bardaisan (surn 222), ladinapärase nimega Bardesanes, kes küll oli ristiusku pöördunud, aga kes rõhutas inimese vabadust nii intensiivselt, et see oli hiljem ortodoksseks saanud ristiusule vastuvõetamatu (Moffett 1998, 67j).[19] Seega oli esimestel sajanditel Süürias tekkiv kristlus üpris heterogeenne ja kirju.[20] Alles hiljem kujunes üks domineeriv suund ja ülejäänud ristiusu harud kadusid aegamööda ajaloo näitelavalt.

Edessa ja tema ümbruskond oli ka kohaks, kus tekkis süüriakeelne kristlik kirjandus ja kus seetõttu kujunes välja ka süüria klassikaline kirjakeel. Teadaolevalt üks esimesi süüriakeelseid kirjanikke oli just toosama Bardesanes.[21] Edessas või kusagil siinkandis veetis oma elu lõpu ka Tatianus (surn u 180), kellelt on pärit kuulus ja mõjukas evangeeliumide jutustus pealkirjaga Diatessaron (Brock 2004, 164). Edessaga on seotud veel üks tähtis süüria kirjanduse teos, vähemalt selle vanimad osad. See on nimelt Pešitta – süüriakeelne piiblitõlge. Edessa kultuuri- või keeleruumist on pärit ka ilmselt 2. sajandi teisel poolel luuletatud „Saalomoni oodid“[22] ning arvatavasti 3. sajandi esimesel poolel kirjutatud „Tooma teod“.[23]

Edessaga seoses tuleb veel nimetada siinseid kuulsaid teoloogilisi koole. On oletatud, et nende algust võib otsida 3. sajandi algaastatel. Tõenäoliselt tekkisid nad veidi hiljem. Oma kuulsuse tipul olid nad aga 4. ja 5. sajandil (Moffett 1998, 188j).

Oluliseks süüriakeelse kristluse keskuseks kujunes ka Seleukeia-Ktesiphon. See oli olnud Seleukiidide hellenistliku kuningriigi pealinn. Ristiusu esiletuleku ajal oli ta partlaste riigi pealinn ning hiljem oli ta Sassaniidide impeeriumi pealinn. Siia jõudis ristiusk hiljemalt 2. sajandi alguseks (Baumer 2006, 20). Aga episkopaalne hierarhia kujunes siin välja ilmselt alles 3. sajandil. On teada, et umbes aastal 315 püüdis siinne, s.t Sassaniidide pealinna piiskop saada kõigi Pärsia kristlaste juhiks. See tal aga ebaõnnestus. Need kirikliku hierarhia tsentraliseerimise katsed saavutasid eesmärgi alles 5. sajandi algul. Aastal 410 toimunud kirikukogul kinnitati kaanonid, s.t kiriku seadused, mis tunnistasid pealinna piiskopi kogu Pärsia riigi kõrgeimaks kirikujuhiks ametinimetusega katoolikos-patriarh. Samuti tunnistati siinne kirik sõltumatuks teistest kristlikest kirikutest (Baumer 2006, 74j). Varsti sai sellest kirikujuhist nestoriaanliku kiriku kõrgeim maapealne juht. Aga juba varem, Sassaniidide võimuleasumise ajaks 3. sajandi keskpaiku oli ristiusk levinud kõikjale üle Pärsia ning on oletatud, et ta oli jõudnud juba Kesk-Aasianigi (Baumer 2006, 19; Moffett 1998, 79).[24]

Viiendal sajandil toimusid aga kristliku kiriku, eelkõige just Rooma impeeriumisse jääva osa elus sündmused, mis oluliselt muutsid kogu süüriakeelse kristluse elukäiku. See muudatus ei piirdunud ainult süürlastega, vaid puudutas ühel või teisel moel suuremat osa kristlaskonnast.

 

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandi kristoloogiliste tülide tagajärjel

Varem olen juba käsitlenud kristoloogilisi tülisid 5. sajandi Rooma keisririigis (Laats 2014a ja 2014b). Seal oli tegemist Aleksandria ja Antiookia koolkondade vahelise võitlusega. Nägime, kuidas 431. aastal kuulutati Efesose kirikukogul Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus ekslikuks. Nestorios oli pärit Antiookia koolkonnas ja seega oli see ka löögiks tervele tollele koolkonnale. 451. aastal toimus Halkedonis järgmine kirikukogu. Siin kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik interpreteerimine. Seega omal moel olid mõlemad koolkonnad saanud sugeda. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning seega ühendada endasse mõlema koolkonna teoloogid.

Halkedoni kirikukogu toimumisega aga ei saabunud kristoloogilistesse vaidlustesse sugugi rahu. Mitte kõik kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus.[25] Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast, seega ka kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.[26] Üks suund oli see, mis ühel või teisel moel aktsepteeris Halkedoni kirikukogu kristoloogilisi otsuseid. Tolle kirikukogu pooldajate seas eksisteeris Halkedoni kristoloogia üpris erinevaid interpretatsioone. Esialgu domineerisid selle kristoloogia antiookialikud seletajad, kes nägid siin just oma arusaamade õigeksmõistmist ja kinnitamist. Selles rühmituses rõhutati Kristuse kahe loomuse eripärasusi ja eraldi eksisteerimist ning Kristuse ühtsusele pöörati vähe tähelepanu. Tihti olid ka Konstantinoopoli patriarhid enam Antiookia orientatsiooniga (Meyendorff 1987, 36). Hiljem, eriti 6. sajandil hakkas aga valitsema Halkedoni kirikukogu pooldajate hulgas kristoloogia seletamine, mis nägi siin just Aleksandria patriarhi Kürillose arusaamade õigustamist, s.t aleksandrialikku Kristuse ühtsuse rõhutamist (Meyendorff 1987, 45j). Kuigi Halkedoni kirikukogu impeerium sanktsioneeris, siis ometi ei söandanud mitmed keisrid pikema aja jooksul kirikukogu otsuseid riiklike seadustena kehtestada. Seetõttu said Halkedoni suhtes kriitiliselt meelestatud kirikujuhid mitmes piirkonnas üsna takistamatult tegutseda. Alles keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Halkedoni otsused riigis ainuaktsepteeritavateks õpetusteks. Aja jooksul muutus see suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osa ametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, rooma-katoliku kirikus kui ka enamuses vanades protestantlikes kirikutes.

Teine tülide käigus välja kujunenud suund nägi Halkedoni kirikukogu kristoloogias suure Aleksandria teoloogi Kürillose ideede reetmist. Sellist arusaama tugevdas veel see, et esialgu olid Halkedoni pooldajad just antiookialikud teoloogid, kes olid kohati üsna kriitilised patriarh Kürillose ja üldse Aleksandria suhtes. Suur osa tolle teise kristoloogilise suuna pooldajaid olid egiptlased, aga siin oli rohkesti ka süürlasi. Selle suuna pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja mis eksisteerivad tänapäevani. See nimetus pole aga päris korrektne. Õigem oleks neid muidugi nimetada miafüsiitlikeks (Laats 2014b). Aga erialases kirjanduses kasutatakse siiani toda ebakorrektset mõistet „monofüsiidid“.

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid kunagist Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid eksplitsiitselt Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn „nestoriaanlik“ kirik, mis samuti tänapäevani eksisteerib. Ka see nimetus ei ole sisuliselt korrektne. See on oponentide antud halvustav nimi. Aga edaspidi peame ka meie siin seda nimetust kasutama, samadel põhjustel, miks kasutame nimetust „monofüsiitlik kirik“. Aja jooksul on seda nn nestoriaanide kirikut nimetatud teistegi nimedega: ida-süüria kirik, assüüria kirik, pärsia kirik jne. Ise nimetab see kirik ennast Idamaa või Hommikumaa Kirikuks.

Halkedoni kirikukoguga ei olnud kristoloogiliste probleemide ja neile lahenduste otsimise areng veel sugugi lõppenud. Esimesel aastatuhandel toimus veel kolm oikumeeniliseks peetavat kirikukogu, mis rohkem või vähem tegelesid kristoloogiliste küsimustega (Laats 2014b). Nõnda ei ole päris vale öelda, et seitse oikumeenilist kirikukogu olid kõik enam-vähem seotud kristoloogiliste küsimustega.[27]

Artikli järgmistes osades vaatleme esialgu nestoriaanlikku kristlust, tema ajalugu ja tänapäeva.

 



[1] Bütsansti riigist väljajäämine võimaldas neil üldse ellu jääda. Bütsants, nagu suured impeeriumid tavaliselt, oli huvitatud ühtsest riigikirikust ega sallinud usulisi dissidente.

[2] Inglise keeles oriental orthodox churches ja mitte eastern orthodox churches. See viimane nimetus käib minu Kirik & Teoloogias eelnevalt ilmunud artiklites käsitletud kirikute kohta.

[3] Inglise keeles kasutatakse poolametliku nimena Assyrian Church of the East.

[4] Süüria kristluse kohta vt Arthur Võõbuse raamatut (2009), eriti lk 115–242, 253–281, 315–329.

[5] Kunagi oli arami keel oma paljude murretega lingua franca’ks terves Lähis-Idas. Teda kõneldi laial territooriumil Egiptusest Indiani. Arvatakse, et arami keel, täpsemalt üks lääne-arami murdeid oli ka Jeesuse igapäevaseks keeleks. Süüria kirjakeel kujundas pika aja jooksul kristlikku kultuuriruumi, mis ulatus Antiookiast Pärsiani. Tõsi, Antiookia linn ise oli domineerivalt kreekakeelne, aga ta ümbruskond ikkagi suuresti süüriakeelne.

[6] Arvatakse, et erinevate uusarami murrete rääkijaid on tänapäeval üle maailma kokku umbes pool miljonit. Lisaks idakristlastele on uusarami keele rääkijate hulgas on ka väikesed grupid juute ja mandalasi.

[7] Osa neist väidab enese olevat küll kunagiste assüürlaste järeltulijad, aga enamus tänapäeva teadlasi suhtub sellesse arvamusesse üsna skeptiliselt.

[8] Jakobiitidest ja nestoriaanidest tuleb meil käesolevas osas edaspidi pikemalt juttu.

[9] Tänapäeval suuruselt neljas linn Iraagis, on Kurdi Autonoomse Piirkonna pealinn ning on tuntud nime all Arbil või Erbil või Irbil.

[10] Kristlased ei olnud Sassaniidide impeeriumis ainsad, keda julmalt taga kiusati. Sama saatus sai osaks ka näiteks manilastele ja budistidele.

[11] See seaduspärasus iseloomustab kristlaste olukorda ka hiljem, moslemite valitsemise ajal. Süüdistus, et kristlased on Bütsantsi agendid Pärsias, ja hiljem moslemite riikides, sundis sealseid kristlasi, vähemalt suurt osa neist, ikka ja jälle eristama ennast Bütsantsi riigi ortodokssest kristlusest ning üha tugevamini rõhutama oma iseseisvust ja sõltumatust. See on ka üheks põhjuseks, miks just siin õitsesid nii monofüsiitlikud kui ka nestoriaanlikud kirikud, mida Bütsantsis taga kiusati.

[12] Tänapäeval kannab ta Şanlıurfa (või Urfa) nime ning asub Türgi Vabariigis Süüria piiri lähedal.

[13] Tõsi, ka Makedoonia Aleksandri vallutuste järgne Pärsia ei olnud hellenismi mõjudest vaba.

[14] Angelo di Berardino poolt koostatud raamatus (2006, 445j) väidetakse, et see tekst sisaldab palju vanemaid kihistusi.

[15] Ilmselt on siin mõeldud kuningas Abgar V Ukama’d, kes valitses aastail 9–46 pKr.

[16] Vanades legendides on apostel Toomas üldse tihti seotud ristiusu levimisega idapoole. India kristluse käsitlemisel puutume me lähemalt kokku legendiga Tooma misjonitegevusest Indias.

[17] See on süüriakeelne kuju nimest Thaddaeus.

[18] Edessa allus kiriklikult Antiookia patriarhile ja seetõttu on oletatud, et kristlus jõudis Edessasse just Antiookiast. Tänapäeval on siiski levinud oletus, et Edessasse jõudis ristiusk otse vastupidi hoopis idast, täpsemalt Arbelast. Võibolla just siit tõi 2. sajandi alguses juudikristlane nimega Addai ristiusu Edessasse (Gillman / Klimkeit 1999, 33).

[19] Bardesanese kohta vt lähemalt Annus 2007.

[20] Küllap see erinevate suundade paljusus iseloomustas ka teiste piirkondade kristlust.

[21] Temalt on säilinud süüriakeelne raamat pealkirjaga „Dialoog saatusest ehk maade seaduste raamat“, milles on viiteid ka sellele, et tolleks ajaks oli ristiusk levinud juba Edessast palju kaugemale itta (Brock 2004, 162j).

[22] Sellest on olemas Amar Annuse eestikeelne tõlge (Saalomoni oodid 2006).

[23] See on antiikromaani žanris (Brock 2004, 167) lugu apostel Toomase jõudmisest Indiasse, ta tegevusest seal ja lõpuks ta märtrisurmast Loode-Indias. Uku Masing on selles teoses sisalduva „Pärlilaulu“ eesti keelde tõlkinud ja kommenteerinud (Pärlilaul 2006).

[24] Mõningate hinnangute kohaselt oli Araabia moslemite invasiooni eelõhtuks 7. sajandi alguses ligi pool Pärsia elanikkonnast juba kristlik (Baumer 2006, 25).

[25] Üsna varsti pärast kirikukogu tekkisid sealsete otsuste tõttu rahvarahutused Palestiinas, Egiptuses ja mujal, mis nii mõnigi kord tõid kaasa verevalamisi (Meyendorff 1989, 188j).

[26] Ükski neist suundadest polnud homogeenne ja ühtne. Kõigis neis olid olemas oma alasuunad ja kitsamad erakonnad.

[27] Ida-ortodoksne kirik tunnistabki ainult neid seitset oikumeenilisteks ja seega üldkehtivateks kirikukogudeks. Rooma-katoliku kirik tunnistab oikumeenilistena aga 21 kirikukogu. Seevastu nestoriaanide jaoks kehtivad ainult kaks esimest kirikukogu, kuna ju kolmandal kirikukogul Efesoses aastal 431 mõisteti Nestoriose arusaamad hukka. Monofüsiitlike kirikute jaoks on kehtivad kolm esimest kirikukogu, kuna need kirikud ei aktsepteeri neljandat, s.t Halkedoni kirikukogu.

 

Artikkel jätkub kahes järgmises Kirik & Teoloogia numbris; kirjanduse nimekiri avaldatakse kolmanda osa lõpus.

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

 

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English