Foto: LML
Külad purustatud – halb julgeolekuolukord raskendab ligipääsu kannatanutele
Yvonne Ndongoe ei peagi enam arvet, mitu korda on ta juba pidanud perega põõsastikku põgenema. Väike küla Gbetene Kesk-Aafrika Vabariiki lääneosas Bohongi ja Bouari vahel on militaarsete gruppide regulaarne sihtmärk. Alates 2013. aasta oktoobrist on riik usuliselt mõjutatud võitluste kindlas haardes.
„Peale seda, kui olime neli kuud äärmiselt rasketes tingimustes põõsastikus üle elanud, otsustasime külasse tagasi pöörduda – kuigi teadsime, et oleme kõik kaotanud,“ jutustab seitsme lapse ema ja näitab hütile, mille katus on vaid osaliselt roogudega kaetud. Teisel pool aeda ehitab tema naaber David Danwen oma maja taas üles. Vihmaperiood on alanud ja ta pere vajab kaitset, räägib ta, kinnitades samas rüüstatud maja katusele roogu.
Enamik küla 19700 elanikust on rünnakutega leppinud. Peale seda, kui relvastatud Seleka mässulised ründasid augustis 2013 Ouham Pendé prefektuuri, järgnesid anti-balaka relvarühmituste kättemaksuaktsioonid. Iga kord küla purustati.
Vägivallaspiraal
Armand Yabinti vaatab varemetes küla, kui ta vaikides oma maja jäänuste juurde läheb. Alles äsja on temast saanud kohaliku elanikkonna jaoks Luterliku Maailmaliidu hädaabiprogrammi kontaktisik Kesk-Aafrika Vabariigis. Viimases rünnakus sattus ka tema maja löögi alla. Sellel ei ole enam katust – laineplekk, millega see kaetud oli, on kadunud. Siseseinad on lõhutud, akende ja uste puuraamid läinud, põrandal lebavad lõhutud telliskivid. Ta osutab mitmele küla hoonele, sealhulgas väiksele mošeele küla servas, mis on sarnases või veelgi halvemas olukorras.
Armand Yabinti (foto: LML)
Nagu Yabanti, on pea igaühte regiooni pealinnast Bouarist ca 70 kilomeetri kaugusel asuvas Bohongis puudutanud religioosselt mõjutatud vägivald. Külavanem Félix Wosso sõnul tapeti augustis toimunud rünnakutes viis inimest, sajad inimesed said vigastada. Enam kui 1740 maja ja muud hoonet on täielikult purustatud. Nüüd, kui vihmaperiood algab, tulevad paljud põõsastikku põgenenud või sugulaste juures varju leidnud inimesed ettevaatlikult tagasi. Samas kasvab hirm, et relvastatud üksused võivad külale uuesti kallale tungida.
Vägivallaspiraal ja ebakindlus maa põhja- ja lääneosas kestavad, hoolimata rahvusvaheliste rahuvalvejõudude kohalolust riigis ning sellest, et jaanuaris 2014 seati poliitiliste muudatuste taustal ametisse kolmas üleminekuvalitsus. Bouari ja Baboua piirkonnad Nana Mambéré prefektuuris, kus Luterlik Maailmaliit osutab humanitaarset hädaabi, on relvastatud rünnakute ja inimröövide löögi all, muutes sisepõgenike olukorra äärmiselt raskeks. Need, kes purustatud küladesse tagasi pöörduvad, magavad paljal maapinnal ilma madratsi ja tekita. Rüüstajad on võtnud peredelt kõik, mis võimalik.
Hügieenipakid ja veekanistrid
Alates märtsist 2014 jagab Luterlik Maailmaliit Bohongis ja mitmes teises külas oma hädaabiprogrammi kaudu tsiviilelanikkonnale abivahendeid. Tähelepanu keskmes on eriti need majapidamised, kus pere ülalpidamine on jäänud vaid naiste õlgadele ning kus elab erivajadustega inimesi. Enam kui 3000 majapidamist on saanud hügieenipakke ja veekanistreid.
Kuna enamik inimesi aeti küladest välja istutamise ja rohimise perioodil, jagas LML 725 perekonnale põldude korrastamiseks vajalikke tööriistu ja masinaid. Abimeetmete hulka kuulub ka veevõtukohtade kordaseadmine, sest paljud külakaevud ja pumbad jäeti maha või hävitati. Programmiga, mis on mõeldud Bouari ja Bohongi vahelise piirkonna eluasemete korrastamiseks, tehakse elamiskõlbulikuks rohkem kui 4500 maja.
Kiire finantsabi raames muretsetakse valitud kohalikelt kaupmeestelt esmatarbekaupu. Ca 1200 eriti probleemset majapidamist saavad 80 dollari eest kaubatalonge, et osta kõige hädavajalikumaid asju ja parandada oma elujärge.
Bouaris toimub LML-i hädaabiprogrammi tegevus koostöös Kesk-Aafrika Vabariigi Evangeelse-Luterliku Kirikuga. Et kaitsta rahvast malaaria eest, toetab LML-i kiriku tervisekeskusi moskiitovõrkude jagamisel.
Julgeoleku- ja logistikaprobleemid
„Hirmu ja läbielatud vägivalla all kannatavate inimeste jaoks on siin veel palju rohkem vaja ära teha,“ ütleb Serena Badenhorst, LML-i Kesk-Aafrika Vabariigi hädaabiprogrammi meeskonna juht. Humanitaarse esmase abi ja eluolukorra kindlustamise kõrval olevat inimeste, kogukondade ja kirikute jaoks eriti oluline psühhosomaatiline tugi. „Elujärje ülesehitamine toimub vahetus seoses hea psüühilise ja füüsilise tervisega,“ lisab ta.
Kuigi humanitaarabi on hädavajalik, on järjest raskem kannatava elanikkonnani jõuda. Julgeolekuolukord läheb järjest halvemaks: „Need, kes ise juures ei ole, suudavad vaevu ette kujutada, milliste logistika- ja julgeolekuprobleemidega me peame võitlema. Et jõuda ekstreemses hädaolukorras oleva inimeseni, on vaja järjest rohkem aega ja finantsilisi vahendeid. Me püüame anda endast parimat, aga me vajame rohkem finantsilisi vahendeid ja tuge, et selles kriisis erinevate frontide vahele sattunud tsiviilelanikke aidata“.
ÜRO humanitaarasjade koordinatsiooniamet (OCHA) hindab Kesk-Aafrika Vabariigi sisepagulaste arvuks üle 567600. Umbes 142600 sisepagulast viibivad pealinna Bangui erinevates asutustes ja neid majutavates kogudustes, seal hulgas ka luterlikus Püha Timoteuse koguduses. Viimases elab hetkel 190 sisepagulast, kellest enamik on alla 14-aastased lapsed.
Alates detsembrist 2013 on Kesk-Aafrika Vabariigist põgenenud ca 360000 inimest. Nad viibivad hetkel naaberriikides Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Kamerunis, Kongo Vabariigis ja Chadis.
Allikas: LML
